Egiptuse uus valitseja kindral Abdul Fatah al-Sisi ei pruugi aru saada, et Egiptuse, Palestiina ja eriti Gaza vaheline side on ajaloost kaugemal ning seda lihtsalt ei saa piiripiirangutega katkestada, kuigi need on põhjustanud paljudele palestiinlastele tohutuid kannatusi.
Gazat karistatakse kollektiivselt ning Egiptuse armee maa-aluste tunnelite hävitamise tõttu seisab praegu silmitsi majandusraskustega ja tõsise kütusepuudusega. See pole midagi eriti uut. Tegelikult on selline kollektiivne karistus määranud Gaza suhted Iisraeliga viimased 65 aastat. Järjestikused piiramised ja sõjad on jätnud Gazasse sügavad armid, kuid jätnud selle rahva äärmiselt tugevaks, vastupidavaks ja leidlikuks.
Iisraeli piiramise karmistamise – mis on tõsiselt kehtestatud alates 2007. aastast – teeb aga eriti valusaks see, et see tuleb läbi Egiptuse – riigi, mida palestiinlased on alati pidanud kõigi araabia rahvaste „emaks” ja mis teenis enne lepingu allkirjastamist. Camp Davidi kokkulepe aastatel 1978–79 õiglaste põhjuste eestvõitlejana, eriti Palestiina jaoks. Näha Gaza emasid, kes paluvad Rafahi piiril oma surevate laste pärast, ja tuhandeid inimesi, kes on surutud pisikestesse kohtadesse lootusega, et nad pääsevad nende ülikoolidesse, töökohtadesse ja haiglatesse, on vaatepilt, mida vanemad põlvkonnad poleks osanud ette kujutada. See, et Iisraeli julgeolek muutub Egiptuse Araabia armee ja ümberpiiratud palestiinlaste jaoks ülimaks murekohaks meedia ja ametlike süüdistuste all vaenlaseks, on kõige masendav ja segadust tekitav.
See ebaajalooline anomaalia ei saa kesta. Side on lihtsalt liiga tugev, et puruneda. Veelgi enam, eeldada, et palestiinlased kummardavad Egiptuse üle valitsevale inimesele ja saavad karistuse, kui nad seda ei tee, on jäme ebaõiglus, mis on võrdne Iisraeli paljude ebaõiglustega okupeeritud aladel.
Sündisin ja kasvasin üles Gazas, kus kogu mu põlvkond kasvas üles lugudes kangelaslikest egiptlastest, kes võitlesid koos palestiinlastega, samal ajal kui paljud araabia riigid pöörasid selja või pidasid vandenõu brittide ja Iisraeliga. Kui minu Beit Darase küla võitlejad võitlesid vapralt, et takistada hästi relvastatud Hagana võitlejate leegionide edasiliikumist, moodustades hiljem Iisraeli armee, tulid esmalt appi Egiptuse võitlejad. Egiptuse väed olid halvasti varustatud ja ilma selge mandaadita – toona oli Egiptus veel brittide juhitud kuninga võimu all – Egiptuse mehed võitlesid koos minu vanaisa ja teiste külaelanikega.
"Egiptlased võitlesid nagu lõvid," ütles mu vanaisa. Nad jõudsid Beit Darase äärelinna 1948. aasta mai lõpus ja uuesti juuli alguses. Selleks ajaks oli küla brittide abiga kadunud sionistlike relvajõudude ees. Egiptuse ja palestiinlaste veri segunesid aga igaveses kambavaimu ja solidaarsuse liidus.
Tegelikult koostas Egiptuse narratiivi Beit Darase langemise kohta ei keegi muu kui Gamal Abdel-Nasser, kes oli siis Egiptuse armee ohvitser ja hiljem Egiptuse president. Nasser oli rongiga ületanud Siinai Gazasse, et osaleda Palestiina või sellest järele jäänud kaitsmises. Ta asus Gaza põhjaosas asuvas külas Fallujahis. Rohkem kui ühel korral püüdis tema üksus Beit Darase lähedal asuvaid künkaid tagasi vallutada. Nad ebaõnnestusid. Siis avastati, et paljud Egiptuse armee üksused olid varustatud tahtlikult vigaste relvadega. Uudised saatsid lööklaineid kogu armee, kuid sellest ei piisanud Nasseri ja mõne Egiptuse sõduri demoraliseerimiseks, kes pidasid nädalaid Fallujah taskus. Nende vastupanu sai legendiks.
Palestiinlased, eriti Gazas, nägid Nasserit vabastajana, kangelasena, kellegina, kes oli tõeliselt huvitatud nende päästmisest viletsusest ja viletsusest. Ja miks nad ei võiks? Ta oli seesama mees, kellele nad koos oma kaasohvitseride ja sõduritega viipasid, kui nad Gazast mööda läksid, et pärast Fallujah lahingut Egiptusesse tagasi minna. Kui ohvitserid relvadega üle läksid, oli see haruldane uhkuse ja lootuse hetk ning tänavatele ujutasid vastu tohutud põgenikehulgad, kes nutsid vabaduselaulu. Mu isa, toona noor poiss, ajas sõjaväe veoautosid taga. Ta väitis, et oli sel päeval Nasserit näinud või tahtis just seda uskuda. Kuid hiljem saab poiss Nasserilt isikliku kirja järgmistel aastatel, kui viimase 1952. aasta revolutsioon võitis ja temast sai Egiptuse Araabia Vabariigi president. Nasser oli nii heas kui halvas palestiinlaste vastu lahkem võrreldes teiste araabia valitsejatega. Pagulased jumaldasid teda. Nad paigutasid oma telkidesse ja mudamajadesse raamitud fotod temast sõjaväevormi kandmas. Nad panid oma lootused mehele, kes küll ei suutnud neid vabastada, kuid nägi kõvasti tööd nende elutingimuste parandamise nimel.
Kuid see oli alles algus sellele, millest pidi saama eluaegne side. Ühine lahing Iisraeli vastu, millele järgnes poliitiline integratsioon – kui Egiptus valitses Gaza sektorit aastatel 1948–1967, mille katkestas lühike Iisraeli okupatsioon ja ebaõnnestunud sõda 1956. aastal –, jagasid Gaza ja Egiptus enamat kui piir, vaid ajalugu. Mitte ühelgi Gazas asuval palestiinlasel pole Egiptuse suhtes isiklikku raamistikku ja sageli see on positiivne.
Kui olin üheksa-aastane, jahtisin koos oma isaga tema vana sõjaväesõbra järele, kes elas ühes Aleksandria vaeseimas rajoonis. Mõlemad olid võidelnud kõrvuti Palestiina ja Egiptuse kaitsel 1967. aasta sõjas, mida tuntakse ka Naksa nime all – tagasilöök. Sõber oli surnud veidi enne, kui mu isa appi tuli. Ta oli rahatu ja jättis maha suure pere. Mu isa nuttis kõnniteel, kui ta hoidis mu kätt. Seal oli suur killustikuhunnik, kuna üks naabruskonna kõrgeimaid elamuid oli koos kõigi elanikega lihtsalt kokku varisenud. Õhk lõhnas soola ja udu järgi, täpselt nagu Gaza õhk igal suvel.
Vaatamata kõigele, mida Hosni Mubaraki režiim tegi oma sidemete säilitamiseks Washingtoniga ja Iisraeli rõõmustamiseks palestiinlaste arvel; ja vaatamata sellele, mida kindral al-Sisi teeb Washingtoni usalduse taastamiseks, ei saa ajaloost lahti murda – inimeste ajaloost, mis on tsementeeritud läbi vere ja pisarate. Meediaklounid võivad levitada kuulujutte ja armee kindralid võivad Gaza alandamiseks ja isoleerimiseks kasutada mitmeid meetodeid, kuid Gaza ei lasku põlvili ega lakka egiptlasi nägemast oma vendadena.
Ramzy Baroud (www.ramzybaroud.net) on meediakonsultant, rahvusvaheliselt levitatud kolumnist ja toimetaja PalestineChronicle.com. Tema viimane raamat on Minu isa oli vabadusvõitleja: Gaza ütlemata lugu (Pluto Press).
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama