Kõigist uudishimulikest asjadest, mis on kirjutatud Iisraeli rünnaku kohta Liibanonile, on kahtlemata kummalisem Paddy Ashdowni artikkel Guardianile laupäeval. "Sellele kriisile on ainult üks lahendus ja see on sama lahendus, mille peame leidma ka Iraagis: minna Lähis-Ida laiema lahenduse poole ja teha seda kiiresti. USA ei saa seda teha. Aga Euroopa saab.”(1)
USA ei saa seda teha? Mida kuradit ta mõtleb? Esmapilgul tundub tema väide ilmselgelt vale. Kuigi Iisrael kavatseb jätkata Palestiina territooriumi okupeerimist, on laiem lahendus võimatu. Sellest järeldub kindlasti, et riik, millel on Iisraeli ees suurim potentsiaalne mõju, on riik, millel on suurim jõud rahu vahendamisel. Iisraeli välispoliitika ja sõjaline strateegia sõltuvad USA heakskiidust.
Kuigi Iisrael on ülemaailmses arenguindeksis 23. kohal – Kreeka, Singapuri, Portugali ja Brunei (2) ees – on ta endiselt maailma suurim USA abisaaja. USA valitsus jagas 11. aastal tsiviilvälisabi 2004 miljardi dollari ulatuses(3). Sellest sai Iisrael 555 miljonit dollarit(4). Maakera kolmele vaesemale riigile – Burkina Fasole, Sierra Leonele ja Nigerile – anti kokku 69 miljonit dollarit(5). Veelgi olulisem on see, et 2005. aastal sai Iisrael ka 2.2 miljardit dollarit sõjalist abi(6). See ei sõltu majanduslikult sellest abist. Selle sisemajanduse kogutoodang ulatub 155 miljardi dollarini ja sõjaline eelarve 9.5 miljardi dollarini (7). Ta toodab paljusid ise relvi ja ostab komponente üle kogu maailma – sealhulgas, nagu Guardian eelmisel nädalal paljastas(8), – Ühendkuningriigist. Pigem sõltub see sellest diplomaatiliselt. Suurem osa USA välissõjalise rahastamise programmi rahast – nagu ka kõik USA abi väljamaksed – kulutatakse USA-s. Iisrael kasutab seda reaktiivlennukite F15 ja F16, helikopterite Apache, Cobra ja Blackhawk, AGM, AIM ja Patriot rakettide, M-16 vintpüsside, granaadiheitjate M-204 ja kuulipildujate M-2 hankimiseks (9). Nagu Prestwicki skandaal paljastas, saadetakse USA-st Iisraeli ka praegu laseriga juhitavaid pomme.
Paljusid neist relvadest on kasutatud Palestiina tsiviilisikute tapmiseks ja neid kasutatakse praegu Liibanonis. USA relvaekspordi kontrollimise seaduses on sätestatud, et "Ameerika Ühendriikide valitsus ei müü ega rendi ühtki kaitseartiklit ega kaitseteenust", välja arvatud juhul, kui selle säte "tugevdab Ameerika Ühendriikide julgeolekut ja edendab maailmarahu" (10). Relvi võib müüa „sõbralikele riikidele üksnes sisejulgeoleku eesmärgil, seaduslikuks enesekaitseks [või] rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks” (11).
Andes need relvad Iisraelile, kinnitab USA valitsus tegelikult, et kõik tema sõjalised tegevused on suunatud seaduslikule enesekaitsele, Ameerika huvidele ja maailmarahule. Samuti saab see moraalselt kaasosaliseks Iisraeli tsiviilisikute mõrvas. Selle pakutav diplomaatiline kate on hädavajalik.
Alates 1972. aastast on USA kasutanud oma vetoõigust ÜRO Julgeolekunõukogus 40 korral, et takistada selliste resolutsioonide vastuvõtmist, mille eesmärk on kaitsta palestiinlaste õigusi või mõista hukka Iisraeli valitsuse liialdus(12). See on suurem vetoõigusi, kui kõik teised alalised liikmed on sama perioodi jooksul kasutusele võtnud(13). Viimane juhtum oli 13. juulil esitatud ettepaneku purustamine, milles mõisteti hukka nii Iisraeli rünnak Gaza sektorile kui ka rakettide tulistamine ja Iisraeli sõduri röövimine Palestiina rühmituste poolt(14). Viimastel päevadel on Ühendriigid Suurbritannia toetusel blokeerinud kõik rahvusvahelised katsed kehtestada viivitamatu relvarahu, jättes Iisraelile selge mulje, et tal on mandaat jätkata rünnakut Liibanoni vastu.
Kõigile – ja see peab hõlmama ka Paddy Ashdowni – on selge, et Iisrael ei saaks nii käituda ilma USA diplomaatilise kaitseta. Kui USA valitsus teataks, et lõpetab sõjalise ja diplomaatilise toetuse pakkumise, kui Iisrael keeldub okupeeritud alasid tagasi andmast, peaks Iisrael läbirääkimisi pidama. USA valitsusel on võim selle riigi üle. Aga kas seda saab kasutada?
USA akadeemikute John Mearsheimeri ja Stephen Walti märtsis avaldatud artikkel dokumenteerib Iisraeli lobiõppuste erakordset mõju Washingtonis(15). Nad väidavad, et evangeelsete kristlike rühmituste ja Ameerika juudi organisatsioonide, nagu Ameerika Iisraeli avalike suhete komitee, ühendatud jõud tagavad, et "Iisrael on peaaegu immuunne kriitika suhtes" Kongressis ja "tal on ka märkimisväärne mõju täitevvõimu üle".
Iisraeli valitsust toetavaid poliitikuid külvatakse rahaga üle, samal ajal kui sellele vastu vaidlejaid hirmutavad kirjade kirjutamise kampaaniad ja ajakirjanduses leviv sõimamine. Kui kõik muu ebaõnnestub, rakendab fuajee "suurt summutit": antisemitismi süüdistust (16). Neid, kes on Iisraeli valitsuse poliitika vastu, süüdistatakse juutide vihkamises.
Kõik see muudab tasavägise poliitika keeruliseks, kuid mitte võimatuks. Kiusajatele vastu seista on kindlasti juhtimise põhiproov. Teisel ametiajal oleval USA presidendil on võimas positsioon nõuda Iisraelilt tagasitõmbumist ja läbirääkimisi. Kuid kui Ashdown mõtles, et USA valitsusel on psühholoogiliselt ja intellektuaalselt võimatu tegutseda, võib tal olla mõtet. Reedel Tony Blairiga peetud pressikonverentsil esitas George Bush oma tavapärase muinasjutu Lähis-Ida konfliktist. "Liibanonis on palju kannatusi," selgitas ta, "sest Hizbollah ründas Iisraeli. Palestiina territooriumil on palju kannatusi, sest sõjakas Hamas üritab peatada demokraatia edenemist. Iraagis on kannatusi, sest terroristid püüavad levitada sektantlikku vägivalda ja peatada demokraatia levikut.”(17) Praegune Liibanoni konflikt sai alguse täiesti selgest taevast, kui kaks Iisraeli sõdurit rööviti ja üle piiri tulistati rakette. ”
Olen nõus, et Hizbollah tegi esimesed lasud. Aga tühjast-tähjast? Iisraeli varasem Lõuna-Liibanoni okupeerimine; selle jätkuv Golani kõrgendike okupeerimine; Läänekalda okupeerimine ja osaline asustamine ning Jeruusalemma järkjärguline puhastamine; tsiviilisikute, elektrijaamade, sildade ja torujuhtmete pommitamine Gazas; selle laste peksmine ja tulistamine; tema vangistamine või Palestiina poliitiliste juhtide mõrvamine; selle kodude buldooseriga hävitamine; selle alandavad ja sageli surmavad kontrollpunktid on Bushi arvates kas väljamõeldud või ei kanna poliitilisi tagajärgi. Sama kehtib USA sissetungi ja Iraagi okupeerimise ning Bushi pidevate ähvarduste kohta Süüriale ja Iraanile. Tööl on ainult üks agentide kogum – terroristid – ja nende motivatsioon tekib autohtoonselt nende südames olevast kurjusest.
Iisrael ei ole selles kriisis ainuüksi süüdi. Tema linnadesse rakettide tulistamine on talumatu terroriakt. Kuid selleks, et mõista, miks seda riiki rünnanud inimesed ei pane relvi maha, oleks Haldjamaa kuningas sunnitud leppima tagajärgedega, mida Iisrael okupeeris teiste inimeste maadel ja mõrvas tsiviilisikuid, ning tema enda sissetungi Iraaki. ja tema suutmatust kohelda palestiinlasi õiglaselt viimase kuue aasta jooksul. Ja tundub, et ta pole selleks võimeline. Selle asemel, nagu viitasid tema reedesed vastused, konstrueerib ta tuhandeaastase narratiivi eskaleeruvast konfliktist, mis viib vabaduse ja demokraatia lõpliku võiduni.
Nii et ma kardan, et Paddy Ashdownil võib õigus olla. USA ei saa taotleda Lähis-Idas laiemat lahendust, sest seda juhib mees, kes elab omaette maailmas. www.monbiot.com
Viited: 1. Paddy Ashdown, 29. juuli 2006. Euroopa peab juhtima rahuotsinguid Lähis-Idas. Eestkostja. 2. http://hdr.undp.org/reports/global/2005/pdf/HDR05_HDI.pdf 3. USAID, 2006. USA ülemere laenud ja toetused: kohustused ja laenuvolitused, 1. juuli 1945 – 30. september 2004. http: //pdf.usaid.gov/pdf_docs/PNADF100.pdf 4. ibid. 5. ibid. 6. Department of Defense Security Assistance Agency, 30. september 2005. Välismaiste sõjaliste vahendite müük, välismaiste sõjaliste ehituste müük ja sõjalise abi faktid. http://www.dsca.mil/programs/biz-ops/2005_facts/2005%20Facts%20Book%20Final.pdf 7. Luure keskagentuur, 2006. The World Factbook: Israel. https://www.cia.gov/cia/publications/factbook/geos/is.html 8. Benjamin Joffe-Walt, 29. juuli 2006. Valmistatud Ühendkuningriigis, põhjustades laastamistööd Liibanonis – Briti osad Iisraeli surmavates ründehelikopterites . Eestkostja. 9. William D. Hartung ja Frida Berrigan, 6. mai 2002. USA relvade üleandmine ja julgeolekuabi Iisraelile. Relvakaubanduse ressursikeskus. http://worldpolicy.org/projects/arms/reports/israel050602.html 10. Pealkiri 22; 39. peatükk; 1. alapeatükk; § 2753. Kaitseteenistuse või kaitseartikli kõlblikkus. http://www.law.cornell.edu/uscode/html/uscode22/usc_sec_22_00002751—-000-.html 11. Pealkiri 22; 39. peatükk; 1. alapeatükk; § 2754. Eesmärgid, milleks Ameerika Ühendriikide sõjaline müük või rentimine on lubatud; raporteerida kongressile. http://www.law.cornell.edu/uscode/html/uscode22/usc_sec_22_00002754—-000-.html 12. Vt Donald Neff, mai/juuni 2005. Ameerika Ühendriikide poolt Iisraeli kaitsmiseks antud vetode ajakohastatud nimekiri ÜRO Julgeolekunõukogu kriitika. http://www.wrmea.com/archives/May-June_2005/0505014.html 13. ÜRO Peaassamblee ametlikud dokumendid, viidanud John J. Mearsheimer ja Stephen M. Walt, märts 2006. Iisraeli lobi ja USA välispoliitika. http://mearsheimer.uchicago.edu/pdfs/A0040.pdf 14. ÜRO Julgeolekunõukogu, 13. juuli 2006. Ameerika Ühendriigid vetosid Julgeolekunõukogu resolutsiooni eelnõu Gaza sektori sündmuste kohta; Tekst nõuab Iisraeli sõduri vabastamist, sõjaliste operatsioonide peatamist. www.un.org/News/Press/docs/2006/sc8775.doc.htm 15. John J. Mearsheimer ja Stephen M. Walt, märts 2006. Iisraeli lobi ja USA välispoliitika. http://mearsheimer.uchicago.edu/pdfs/A0040.pdf 16. ibid. 17. Pressisekretäri büroo, Valge Maja, 28. juuli 2006. Ühendkuningriigi president Bush ja peaminister Blair osalevad ajakirjanduse kättesaadavuses. http://www.whitehouse.gov/news/releases/2006/07/20060728-1.html