Kui eelmisel nädalal saime teada, et Abdallah Salih al-Ajmi lasi end Põhja-Iraagis Mosulis õhku, esitas USA valitsus seda kui oma poliitika tõestust. Al-Ajmi oli endine Guantanamo Bay kinnipidamislaagri vang. Pentagon väidab, et tema rünnak Iraagi sõdurite vastu näitab nii seda, et ta oli õige kinni pidada, kui ka seda, et laagri vangide vabastamine on ohtlik (1). Vastupidi, see näitab, kui ohtlik oli neid sinna üldse panna.
Al-Ajmi oli Pentagoni andmetel üks vähemalt 30 endisest Guantanamo kinnipeetavast, kes on "võtnud osa koalitsioonivastasest võitlusest pärast USA kinnipidamiskohast lahkumist"(2). Arvestades, et suurem osa kinnipeetavatest näib olevat enne kinnipidamist sellistes kuritegudes süütud, on see retsidiivsuse määr paganama. Tegelikkuses selgub, et "koalitsioonivastase võitluse tegevuse" hulka kuulub meediaga rääkimine nende vangistusest Guantanamo lahes. Pentagon loetleb oma retsidivistide kataloogis Tipton Three, kuna nad tegid koostööd Michael Winterbottomi filmiga The Road to Guantanamo. Kuid see nimetab ka seitset endist vangi, peale Al-Ajmi, kes on pärast vabastamist võidelnud Talibani või Tšetšeeni mässulistega, röövinud välismaalasi või paigutanud pomme. Nendest tõenditest saab teha ühe kahest järeldusest ja kumbki ei kajasta hästi USA valitsust.
Esimene on see, et nagu Pentagon väidab, valetasid need mehed edukalt USA ametnikele, mõnikord üle kolme aasta. (3) USA valitsuse luureandmete kogumine ja küsitlemine olid ebatõhusad ning inimestel, keda muidu oleks peetud terroristideks või vastupanuvõitlejateks, lasti vabadusse kõndida, hoolimata aastatepikkusest intensiivsest ja sageli jõhkrast ülekuulamisest. Kas see peaks üllatama? Ilma süütuse presumptsioonita, süüdistuste, esinduste, kohtuprotsesside või mis tahes nõuetekohaste menetlusteta ei ole usaldusväärseid vahendeid, et teha kindlaks, kas mees on süüdi või mitte. Guantanamo Bay väärkohtlemised ei lükka õiglust mitte ainult kinnipeetavatele, vaid ka kogu maailmale.
Võimude sõnul tunnistas Al-Ajmi algselt vangilaagris, et lahkus Kuveidi sõjaväest, et ühineda džihaadiga Afganistanis(4). Ta tunnistas, et võitles koos Talibani vägedega Põhjaliidu vastu. Hiljem võttis ta selle ülestunnistuse tagasi, mis oli tehtud "surve ja ähvarduste all"(5). Kui ameeriklased ta Guantanamost vabastasid, andsid nad ta Kuveidi valitsusele kohtu alla andmiseks, kuid ilma tema süüdimõistmiseks vajalike vastuvõetavate tõenditeta. Tema kaitsemeetmete hulgas oli see, et ei tema ega tema ülekuulajad ei olnud tema oletatavale tunnistusele alla kirjutanud (6). Kuveidi kohtud tunnistasid ta süütuks, ilma et see oleks tõestanud usaldusväärseid tõendeid.
Kõik Guantanamo Bays ning teistes CIA kinnipidamiskeskustes ja salavanglates kogutud tõendid on definitsiooni järgi ebausaldusväärsed, kuna need saadakse sunni ja piinamise abil. Piinamine on kurikuulus valetunnistuste andmise poolest, kuna inimesed ütlevad kõike, et see lõpetada. Nii ametlikud aruanded kui ka endiste kinnipeetavate tunnistused näitavad, et vangide sundimiseks küsijatele ütlema, mida nad kuulda tahavad, on kasutatud laia valikut sunnivõtteid – mis on välja töötatud või heaks kiidetud Washingtoni kõrgeimal tasemel.
Philippe Sands kirjeldab oma raamatus Torture Team Mohammed al-Qahtani kohtlemist, keda hoitakse kinni Guantanamo Bays ja mida ametivõimud (nagu pool tosinat teist kahtlusalust) kirjeldasid kui "20. kaaperdajat". Selleks ajaks, kui tema ülekuulajad hakkasid temalt teabe hankimiseks kasutama "täiustatud tehnikaid", oli al-Qahtanit hoitud kolm kuud isolatsioonis püsivalt valgusega üle ujutatud kambris. Ametlikust memost nähtub, et ta "vestles olematute inimestega, teatas, et kuulis hääli, [ja] kükitas mitu tundi linaga kaetud kambri nurgas". külm ja ilma unetusest veel 7 päeva piinamist ja küsitlemist. Millise kasuliku tunnistuse võiks sellises seisundis mehelt ammutada?
Teine võimalus on see, et pärast vabastamist relvakonflikti sattunud mehed ei olnud tegelikult varem kakluses osalenud, vaid radikaliseerusid kinnipidamisega. Enne enda õhkulaskmist tehtud videos väitis al-Ajmi, et teda ajendas tema väärkohtlemine Guantanamo lahes. "Kaksteist tuhat kilomeetrit Mekast eemal mõistsin ameeriklaste tegelikkust ja seda, mida need uskmatud tahavad," ütles ta (8). Ta väitis, et teda peksti, uimastati ja "kasutati eksperimentideks" ning et "ameeriklastel oli hea meel meie palve ja islami solvamisest ning nad solvasid Koraani ja viskasid seda räpastesse kohtadesse."(9) Al-Ajmi advokaat paljastas, et tema käsi oli solvanud. laagri valvurid murdsid ta läbi, et ta ei palvetaks(10).
Guantanamo lahest vabastatud inimeste aruannetes kirjeldatakse ravi, mis radikaliseeriks peaaegu kõik. Oma kaks nädalat tagasi ilmunud raamatus Five Years of My Life väidab Murat Kurnaz, et üks valvuritest tervitas teda saabumisel nende sõnadega. "Kas sa tead, mida sakslased juutidega tegid? See on täpselt see, mida me sinuga teeme." Seal oli teatud sarnasusi. "Ma teadsin ühte Marokost pärit meest," kirjutab Kurnaz, "kes oli varem laevakapten. Ta ei saanud külmakahjustuse tõttu ühtki oma väikest sõrme liigutada. Ülejäänud sõrmedega olid kõik korras. Nad ütlesid talle, et nad amputeerivad. Väike sõrm. Nad toodi ta arsti juurde ja kui ta tagasi tuli, polnud tal enam sõrmi. Nad olid amputeerinud kõik peale pöidlate." Kurnazi kõrval puuris olnud noormehel – vaevalt rohkem kui poisil – olid Ameerika arstid äsja amputeerinud jalad pärast Afganistani koalitsioonivanglas külmakahjustust. Kännud veritsesid endiselt ja olid mädaga kaetud. Ta ei saanud enam ravi ega uusi sidemeid. Iga kord, kui ta üritas end traadi külge klammerdudes oma poti peale istuma tõsta, tuli valvur ja lõi talle nööpnööriga käsi. Nagu kõiki teisi vange, peksti teda regulaarselt laagri kiirreageerimisjõudude poolt ja viidi ülekuulamiskambritesse, et teda veel peksa saaks (11).
Isad löödi poegade ees, pojad isade ees. Vange sunniti korduvalt stressiasenditesse, neilt võeti uni ja neid ähvardati hukkamisega. Nagu ütleb USA kaitseluureagentuuri kõrge ametnik: "Võib-olla oli see mees, kes Guantanamosse läheb, talunik, kes sai kaasa ja tegi väga vähe. Temast tuleb välja täieõiguslik džihadist." (12)
Lugedes Guantanamo lahe ajalugu ning inimrööve, kohtuvälist kinnipidamist ja piinamist, mida USA valitsus (abiga Ühendkuningriik) kogu maailmas on ajanud, saab selgeks kaks asja. Esimene on see, et need tavad ei täienda tõhusat uurimist ja vastutusele võtmist; need asendavad. Protsessi asemel, mis kogub tõendeid, hindab neid ja kasutab neid süüdistuse esitamiseks, on USA võtnud kasutusele protsessi, mis tekitab jama ja ei suuda eraldada süüdlasi süütutest. Teine on see, et see protsess ei kaitse kaugeltki süütuid elusid, vaid toob tõenäoliselt kaasa täiendavaid julmusi. Isegi kui jätta sellise kohtlemise eetika kõrvale, on ilmselge, et see muudab maailma ohtlikumaks.
viited:
1. Josh White, 8. mai 2008. Endine Guantanamo kinnipeetav ühines Iraagi enesetapurünnakuga. Washington Post.
2. Kaitseministeerium, 12. juuli 2007. Endised Guantanamo kinnipeetavad, kes on võitlusse naasnud. http://www.defenselink.mil/news/d20070712formergtmo.pdf
3. ibid
4. Vaenlase võitlejate kinnipidamise administratiivse läbivaatamise büroo USA mereväebaasis, Guantanamo Bay, Kuuba, kaitseministeerium, kuupäeva ei ole antud. Abdallah Salih Ali Al Ajmi: tõendite kokkuvõte. Pdf-faili lk 8-9. http://www.dod.mil/pubs/foi/detainees/csrt_arb/000201-000299.pdf#38
5. Kaitseministeerium, kuupäeva pole märgitud. Haldusülevaate nõukogu kokkuvõtlik kinnipeetava avaldus. pdf-i lk 47. http://www.dod.mil/pubs/foi/detainees/csrt/ARB_Transcript_Set_17_22822-23051.pdf#466.
6. Autor puudub, 26. mai 2006. Kuveidis vabastati 5 endist Guantanamo kinnipeetavat. Associated Press.
7. Philippe Sands, 2008. Piinamise meeskond: Rumsfeldi memo ja Ameerika väärtuste reetmine, väljavõte ajakirjas Vanity Fair, mai 2008.
8. Tsiteeri Alissa J. Rubin, 9. mai 2008. Bomber’s Final Messages manitseb võitlejaid USA vastu. New York Times.
9. ibid.
10. Ben Fox, 7. mai 2008. Endine Gitmo vang hiljutises rünnakus. Associated Press.
11. Murat Kurnaz, 2008. Viis aastat minu elust: süütu mees Guantanamos. Palgrave Macmillan. Väljavõte ajalehest The Guardian, 23. aprill 2008.
12. Tsiteerinud David Rose, 26. veebruar 2006. Terrori kasutamine terrori vastu võitlemiseks. Vaatleja.
Avaldatud Guardianis 13. mail 2008.