Riigis, kus peaaegu 15 miljonit inimest on töötu, on hämmastav, et igal majandusteadlasel on veel tööd. See on ennekõike nende süü. Majandusteadlased peaksid teadma majandust ja andma nõu, kuidas katastroofe enne nende toimumist vältida ning aitama meil headest nõuannetest hoolimata juhtuda halbadest asjadest.
Majanduse erialal pole sellel lihtsal tulemuskaardil hästi läinud. Tähelepanuväärselt tegelevad majandusteadlased oma mängu parandamise asemel hoopis ootuste summutamisega, et avalikkus ei peaks neid vastutama majanduse olukorra eest.
Sel eesmärgil avaldas rühm Föderaalreservi majandusteadlasi hiljuti aUues uurimuses väites, et majandusteadlastel oli võimatu ära tunda 8 triljoni dollari suurust eluasememulli enne, kui see majanduse purustas. Tegelikult väitsid nad, et majandusteadlasi ei tohiks selles ebaõnnestumises süüdistada, sest:
"Majandusteaduse tipptasemel tööriistad ei suutnud 2006. aastal alanud USA eluasemehindade kokkuvarisemist ühegi kindlusega ennustada."
See tõstatab ilmselge küsimuse: kui majandusteadlased ei näe 8 triljoni dollari suurust eluasememulli, siis mida nad näevad? See on natuke nagu tuletõrjemaja, kus kõik istuvad rahulikult kohvi rüübates, kui üle tee asuv kool põleb. Maailma ajaloo suurima finantsmulli täielik ilmajätmine on üsna vabandamatu, isegi kui majandusteadlased jätkavad vabanduste otsimist.
Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tahavad majandusteadlased meile öelda, et nad ei saa olukorra parandamiseks midagi teha. Nende jutt on see, et tööpuudus on struktuurne, mitte tsükliline. See tähendab, et inimesed ei ole töötud majanduse nõudluse puudumise tõttu, vaid nad on töötud seetõttu, et saadaolevate töökohtade ning olemasolevate töötajate oskuste ja asukoha vahel on ebakõla.
Enne siinse argumendiga põhjalikumat uurimist tasub märkida, et argumendid struktuurse tööpuuduse kasvu kohta kerkivad esile iga majanduslanguse ajal. Kui majandus ei suuda töökohti piisavalt kiiresti toota, et tööpuudust langetada, hakkavad majandusteadlased kiiresti töötajaid süüdistama. Probleem pole selles, et majandusteadlased tulid välja halva poliitikaga; probleem on selles, et töötajatel pole õigeid oskusi või nad ei ela õiges kohas. See juhtus pärast iga viimast neljast majanduslangusest.
Majandusteadlased räägivad sellest, et meil on töökohti, kuid töötutel töötajatel puuduvad oskused nende töökohtade täitmiseks. "Struktuurse tööpuuduse" jõuk sai eelmisel nädalal suure tõuke, kui tööstatistika büroo teatas juulis täitmata töökohtade arvu suurenemisest 180,000 XNUMX võrra.
Struktuurse tööpuuduse lool on mõned loogilised tagajärjed, mida on lihtne testida. Näiteks kui on majandussektoreid, kus on märkimisväärne rahuldamata nõudlus tööjõu järele, siis peaksime eeldama nendes sektorites kiiret palgatõusu. See on lihtne nõudluse ja pakkumise lugu. Kui nõudlus ületab pakkumise, peaksime eeldama palgatõusu, kuna ettevõtted konkureerivad töötajate pärast.
Ei ole ühtegi suurt sektorit, kus palgad käiksid tootlikkuse üldise kasvutempoga sammu. Palgad on viimase pooleteise aasta jooksul tõusnud enamikus sektorites üsna inflatsioonimääraga. Tegelikult on tootmis-/järelevalvega mitteseotud töötajate palgad viimase pooleteise aasta jooksul kasvanud veidi kiiremini kui kõigi töötajate palgad. Kuna kõik madalama kvalifikatsiooniga töökohad kuuluvad tootmis-/mittejärelevalvegruppi, viitab see sellele, et oskuste lisatasu on viimase pooleteise aastaga tegelikult mõnevõrra langenud, mis on otsene vastupidine struktuursele tööpuudusele.
Samamoodi, kui tööandjad ei leia piisavalt kvalifitseeritud töötajaid, eeldame, et nad panevad olemasolevale tööjõule rohkem tunde. Seega peaks olema majandussektoreid, kus keskmised nädalatunnid suurenevad. Tõendid keelduvad ka siin koostööd tegemast. Suurim keskmise töötundide arvu kasv viimase aasta jooksul on olnud mäetööstuses, metsaraie ja töötlevas tööstuses – tööstusharudes, mida tavaliselt ei peeta uute majandusoskuste keskusteks. Üldiselt on keskmised nädalatunnid tunduvalt madalamad kui majanduslanguse eelne tase.
Ah jaa, ja kuidas on lood selle suure hüppega juulis? Juulikuu hüppega on avatud veidi üle 3 miljoni töökoha teatatudmis annab meile veidi rohkem kui ühe ava iga viie töötu kohta. Lisaks on praegune avamiste arv ligikaudu kolmandiku võrra väiksem kui 2007. aastal, enne majanduslanguse algust. Ja kolm aastat tagasi ei rääkinud keegi struktuursest tööpuudusest.
Lühidalt öeldes puuduvad tõendid struktuurse tööpuuduse probleemi kohta. Probleem on selles, et halva poliitika tõttu pole meil majanduses piisavalt nõudlust. Kui töökohad ja oskused ei sobi, on see majandusteadlaste ametikohtade ja neid täitvate inimeste vahel.
– Selle artikli avaldas algselt 13. septembril 2010 Guardian Unlimited.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama