Venemaa presidendil Vladimir Putinil on Beslani katastroofi käsitlemise pärast nii kõrini, et ta sõimas esmaspäeval välisajakirjanikke. "Miks te ei võiks kohtuda Osama bin Ladeniga, kutsuda ta Brüsselisse või Valgesse Majja ja alustada läbirääkimisi," nõudis ta. "Kellelgi pole moraalset õigust käskida meil rääkida lastetapjatega."
Härra Putin ei ole mees, kellele meeldiks olla ülearu. Tema õnneks on siiski üks koht, kus ta on kõigi kriitikute eest kaitstud: Iisrael.
Peaminister Ariel Sharon tervitas esmaspäeval soojalt Venemaa välisministrit Sergei Lavrovit kohtumisel, mis käsitles sidemete tugevdamist terrorismivastases võitluses. "Terroril pole õigustust ning vabal, korralikul ja humanistlikul maailmal on aeg ühineda ja võidelda selle kohutava epideemiaga," ütles Sharon.
Seal on vähe vaielda. Terrorismi olemus on süütute tahtlik suunamine edasiste poliitiliste eesmärkide poole. Kõik väited, mida selle kurjategijad õigluse eest võitlemisele esitavad, on moraalselt pankrotis ja viivad otse Beslani barbaarsuseni: hoolikalt koostatud plaan tappa sadu lapsi nende esimesel koolipäeval.
Ometi ei seleta ainuüksi kaastunne Iisraeli poliitikute solidaarsustunnet Venemaa vastu sel nädalal. Lisaks hr Sharoni avaldustele ütles Iisraeli välisminister Silvan Shalom, et veresaun näitas, et "Beershebas terroril ja Beslani terroril pole vahet". Ja Haaretz tsiteeris tundmatut Iisraeli ametnikku, kes ütles, et venelased "mõistavad nüüd, et see, mis neil on, ei ole kohalik terroriprobleem, vaid osa ülemaailmsest islami terroriohust. Venelased võivad seekord meie ettepanekuid kuulda võtta.
Selle aluseks olev sõnum on ühemõtteline: Venemaa ja Iisrael osalevad samas sõjas, mitte palestiinlaste vastu, kes nõuavad oma õigust omariiklusele, ega tšetšeenide vastu, kes nõuavad nende iseseisvust, vaid "ülemaailmse islami terroriohu vastu". Iisrael kui vanem riigimees nõuab õigust kehtestada sõjareegleid. Pole üllatav, et reeglid on samad, mida hr Sharon kasutab intifada vastu okupeeritud aladel.
Tema lähtepunkt on see, et palestiinlased on huvitatud ainult Iisraeli hävitamisest. Sellest põhiuskumusest tulenevad mitmed teised. Esiteks on kogu Iisraeli vägivald palestiinlaste vastu enesekaitseakt, mis on vajalik riigi ellujäämiseks. Teiseks, igaüks, kes seab kahtluse alla Iisraeli absoluutse õiguse vaenlane kustutada, on vaenlane. See kehtib ÜRO, teiste maailma juhtide, ajakirjanike ja rahunike kohta.
Härra Putin on selgelt märkmeid teinud, kuid see pole esimene kord, kui Iisrael mängib seda juhendaja rolli. 12. septembril 2001 küsiti Iisraeli rahandusministrilt Benjamin Netanyahult, kuidas mõjutavad eelmisel päeval New Yorgis ja Washingtonis toimunud terrorirünnakud Iisraeli ja USA suhteid. "See on väga hea," ütles ta. "Noh, mitte väga hea, kuid see tekitab kohe kaastunnet." Hr Netanyahu selgitas, et rünnakud "tugevdavad sidet meie kahe rahva vahel, sest oleme kogenud terrorit nii paljude aastakümnete jooksul, kuid USA on nüüd kogenud tohutut terroriverejooksu."
Üldlevinud tarkus ütleb, et pärast 11. septembrit saabus uus geopoliitika ajastu, mida defineeris tavaliselt "Bushi doktriin": ennetavad sõjad, rünnakud "terroristliku infrastruktuuri" (loe tervete riikide) vastu ja nõudmine, mida vaenlane mõistab, on jõud. Õigem oleks nimetada seda jäika maailmavaadet "Likudi doktriiniks". 11. septembril juhtus see, et Likudi doktriini, mida varem kasutati ainult palestiinlaste vastu, võttis Maa võimsaim rahvas üles ja rakendas seda globaalses mastaabis. Nimetage seda maailma likutiseerimiseks, 11. septembri tõeliseks pärandiks.
Lubage mul olla täiesti selge: Likudiseerimise all ei pea ma silmas seda, et Bushi administratsiooni võtmeliikmed töötavad Iisraeli huvide nimel USA huvide arvelt (üha populaarsemaks muutuv kahekordse lojaalsuse argument). Pean silmas seda, et 11. septembril otsis George W. Bush poliitilist filosoofiat, mis suunaks teda uues "sõjapresidendi" rollis. Ta leidis selle Likudi doktriinis sisalduva filosoofia, mille talle juba Valges Majas levinud tulihingelised Likudnikud valmis kujul andsid. Pole vaja mõelda.
Sellest ajast peale on Bushi Valge Maja seda loogikat külma järjekindlalt rakendanud oma ülemaailmses "terrorismivastases sõjas". See oli juhtiv filosoofia Afganistanis ja Iraagis ning võib laieneda ka Iraanile ja Süüriale. Asi pole lihtsalt selles, et hr Bush näeb Ameerika rolli Iisraeli kaitsmises vaenuliku araabia maailma eest. Asi on selles, et ta on pannud USA samasse rolli, millesse Iisrael, seistes silmitsi sama ohuga. Selles narratiivis võitleb USA oma ellujäämise nimel lõputut võitlust irratsionaalsete jõududega, mis ei taotle midagi vähemat kui selle täielik hävitamine.
Ja nüüd on Likudiseerimise narratiiv levinud Venemaale. Sellel esmaspäevasel kohtumisel välisajakirjanikega teatas ajaleht The Guardian, et hr Putin "tegi selgeks, et näeb Tšetšeenia iseseisvumise püüdlust välismaiste fundamentalistide abiga tšetšeeni islamistide strateegia eest, mille eesmärk on õõnestada kogu Lõuna-Venemaa ja isegi tekitada probleeme moslemikogukondade seas riigi teistes osades. „Volga ääres, Tatarstanis ja Baškortostanis on moslemeid. . . . See kõik puudutab Venemaa territoriaalset terviklikkust," ütles ta. Varem oli lihtsalt Iisrael see, kes muretses merre surumise pärast.
Tõepoolest, moslemimaailmas on toimunud religioosse fundamentalismi dramaatiline ja ohtlik tõus. Probleem on selles, et Likudi doktriini kohaselt ei ole ruumi küsida, miks see nii juhtub. Meil ei ole lubatud juhtida tähelepanu sellele, et fundamentalism sigineb läbikukkunud riikides, kus sõda on süstemaatiliselt võtnud sihikule tsiviilinfrastruktuuri, võimaldades mošeedel hakata vastutama kõige eest alates haridusest ja lõpetades prügiveoga. See on juhtunud Gazas, Groznõis ja Sadri linnas.
Hr Sharon ütleb, et terrorism on epideemia, millel pole piire ega piirdeid, kuid see pole nii. Terrorism õitseb okupatsiooni ja diktatuuri ebaseaduslikes piirides; see mädaneb keiserlike jõudude püstitatud "turvamüüride" taga; see ületab need piirid ja ronib üle nende tarade, et plahvatada riikides, mis vastutavad okupatsiooni ja domineerimise eest või osalevad selles.
Ariel Sharon ei ole terrorismivastase sõja ülemjuhataja; see kahtlane au jääb George Bushile. Kuid 11. septembri kolmandal aastapäeval väärib ta tunnustamist selle katastroofilise kampaania vaimse/intellektuaalse guruna, omamoodi päästikõnneliku Yodana kõigi sealsete wannabe Luke Skywalkerite jaoks, kes treenivad nende eepilisteks lahinguteks hea ja kurja vastu.
Kui tahame näha tulevikku, kuhu Likudi doktriin viib, peame järgima vaid guru koju Iisraeli – riiki, mis on halvatud hirmust, omaks paariapoliitikat ja raevukas eitamises brutaalsust, mida see iga päev toime paneb. See on rahvas, kes on ümbritsetud vaenlastest ja otsib meeleheitlikult sõpru – kategooria, mida ta määratleb kitsalt kui neid, kes ei küsi küsimusi, pakkudes samas heldelt vastutasuks sama moraalset amnestiat.
See pilguheit meie kollektiivsele tulevikule on ainus õppetund, mida maailm peab Ariel Sharonilt õppima.
Naomi Klein on raamatute No Logo ja Fences and Windows autor.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama