Saad Tahr Hussein tormab mind läbi kitsa allee Mutanabbi tänava poole, kus keskpangaesine betoonsein ääristab jalakäijaid. Umbes tuhat iraaklast näevad põgusalt – või ei pane tähele – briti kelmikat varjundit, kui ta mööda allee komistab. Seejärel pöörame väljakul, kus vana Marouf al-Rasafi, poeedi ja Briti koloniaalvõimu ajal ajaloo paljastaja Marouf al-Rasafi kuju rahvahulki silmitseb, pöörame vasakule raamatute tänavale.
Kõik lähevad Mutanabbi tänavale, mille Tigrise otsas kõrgub uus Abbasiidi poeedi ja kuninga kiitja kuju. Siin saad aimu, mis toimub haritud Bagdadi peas, kes ikka veel kõnnib teed, millel võisid viis aastat tagasi surma saada.
Seal on tšaaditud daamid ja paljapäised tüdrukud ja habemik, musta turbaniga ja uhke rohelise vööga üle õlgade. Seal on ohtralt pilte Alist ja Husseinist – Iraak on lõppude lõpuks šiiitlik riik – ning religioosse jurisprudentsi tekste ja äsja köidetud koraane ning vana Iraagi peegeldusena hulgaliselt araabia natsionalismi käsitlevaid ajalooraamatuid. Need on kõik kasutatud, kõnniteele papile laotud.
Viimati, kui ma siia tulin, polnud paljapäiseid tüdrukuid, vähe väärtuslikke jumalikke. Need on keskealised mehed, ilmalikud, kes kummardavad ajalooraamatute poole. Noor Mohamed Hassanein Heikal, Egiptuse ajakirjanike doyeni Nasseri usaldusisik (minu sõna järgi veel elus, kuna ta pakkus mulle aasta tagasi Kairos sigarit), naeratab esikaanelt. Paljud raamatumüüjad on kommunistid.
Tema palestiinlasi käsitlevate esseede araabiakeelses väljaandes on trükitud jõhker Edward Said (paraku liigagi surnud). Kahjuks on ühel kõnniteel see tige vana võlts, Siioni vanemate protokollid, esiküljel Hitleri ja – väga kummalisel kombel – Rommeli pilt. Mitu Saddami sõja koopiat, mis on meelitav portree mehest, kes viis oma riigi hävingusse kolmes massilises konfliktis, lebasid puutumatult maas. Juhin sellele Saadile tähelepanu. "Sa pead teadma, Robert, et jah, me vihkasime teda ja Samarra elanikud vihkasid teda selle eest, mida ta nendega tegi ja tema linn Tikrit asus Samarrast põhja pool. Aga kui ameeriklased tulid ja vastupanu algas, Samarra inimesed karjusid Saddami nime, sest ta oli ainus natsionalistlik tegelane, kes neile jäi."
Jõuame nurka, kus veel seisab vana Ottomani kulshah (umbes "kabinet") müür, õrn kivi, mida solvab rida kurja lõhnaga raud prügikärusid, kus asus ka hilisem kuninglik kabinet, kuningriigi seatud. Winston Churchilli poolt. Teisel sõidurajal on peene kuuma tolmuga õnnistatud dr Mohamed Abu Amjadi raamatupoe lagunev puidust ukseava. Ashteroot raamatud, meditsiiniline, teaduslik, inglise kirjandus, keel, arvutid, ajalugu ja kunst, seisab ukse kohal. Mohamed, raamatumüüja, kes pimeduseaastatel kunagi ei sulgenud, tuhnib oma riiulites. Ostan kohe haruldase esmaväljaande kindral Muhammed Naguibi biograafiast, tüübist, kes kukutas Egiptuse kuninga Farouki ja kelle Nasser hiljem üle kavaldas. Istun raamatukuhja peal ja ukerdan selle lehti.
Ja ma kohtan tema kirjeldust Briti vägede kohta, kes Teise maailmasõja ajal Kairo tänavatel marssisid. "Nende väed marssisid mööda Kairo tänavaid, lauldes nilbeid laule meie kuningast, mehest, keda vähesed meist imetlesid, kuid kes oli sellegipoolest sama suur rahvussümbol kui meie lipp. Farouk ei olnud kunagi nii populaarne kui siis, kui teda peeti. Briti väed solvasid neid avalikult, sest me teadsime, nagu nemadki, et meie õnnetu kuninga solvamisega solvasid nad Egiptuse rahvast tervikuna." Ja muidugi mäletan, mida Saad mulle just Samarra ja Saddami inimeste kohta rääkis.
Teen Zaki Salehi mesopotaamia 1600–1914 tuhmunud koopia, mis avaldati Bagdadis enam kui 55 aastat tagasi. Kuninganna Elizabeth I saatis esimese briti Bagdadi ja Basrasse ning ajaloos on lehekülgi pead raiutud, kui Briti konsulite poolt erinevalt põlatud ja jumaldatud Bagdadi sultanid oma kleepuvad otsad kokku saavad. Ja seal on põnev peatükk Briti romantismi ja Iraagi finantsspekulatsioonide suhetest, kuidas Babüloni ja Tigrise (araabia keeles Dijle) nimed andsid lääne ostmisvõimele omamoodi lugupidamise.
Kui iidsed mälestusmärgid näitasid, et see oli rikas maa, tsivilisatsioonide keskus, siis miks ei võiks see olla taas rikas maa Suurbritannia juhendaja käe all? Kaks britti, Shepstone ja Lee nimeliselt, avaldasid 1915. aastal Torontos monograafia pealkirja all "Mesopotaamia tulevik, kuidas saab maailmasõja tulemusel taastada piiblimaade endine suurus". Kas pole mitte see, mida meie majandusvõlurid meile 2003. aastal rääkisid, kuidas lääne oskusteave võiks taastada Iraagi suuruse?
Teeme koopia Washington Irvingi 1849. aasta Mahometi elust ja Ilya Ehrenburgi teosest "Pariisi langemine", mis on Prantsusmaa enda okupatsioonist unustatud 1942. aasta romaan, mis kohati meenutab veidralt Irène Némirovsky "Suit Française". Siis kihutame minema ja Tigrise lähedal näeb Saad mustlaslaulja Sajida Obeidi tänavareklaami ja hakkab röökima üht tema räigemat laulu. "Kurnud on mehed, kes joovad ainult ühte sorti õlut." Nad laulavad seda pulmades. "Ainult üks õlu ja sa pole piisavalt mees," selgitab Saad. Naljakas, mida sa õpid tagasiteel raamatute tänavalt.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama