Uue filmi “Ei” tegevus toimub 1988. aastal Tšiilis, kui rahvas seisis silmitsi rahvahääletusega – kõigi kodanike hääletusega –, kas hoida kindral Augusto Pinochet võimul või mitte. Armee komandör, kes haaras võimu pärast 1973. aasta sõjaväelist riigipööret valitud presidendi Salvador Allende vastu, oli valitsenud rohkem aastaid kui Hitler ja temast oli saanud vana mees, kes saavutas rahvusvahelise tuntuse mõrva, kadumise, piinamise ja vastaste pagulusse saatmisega. Kuid välisinvestorid kiitsid tema omaksvõttu Chicago Boysi majandusest, väidetavalt vabast turumajandusest, kus proletaarlased (proletaarlased) võisid areneda omanikeks (kinnisvaraomanikud), mis praktikas tähendas, et kapitalistid võisid osta Tšiili metsi ja muuta need söögipulkadeks ja hambaorkadeks.
Pärast 15 aastat kestnud sõjalist diktatuuri ja ohjeldamatut kapitalismi said tšiillased hääletada Pinocetil oma valitsemise jätkamise poolt. See oli "jah" või "ei" - avage poliitiline mäng tõelisele valikule. Film keskendub Pinocheti-vastaste jõudude kampaaniale "Ei". Hääletajate võitmiseks pakkus Tšiili TV mõlemale poolele 15-minutilisi igapäevaseid saateid.
Vanadel Tšiili vasakpoolsetel, kes kampaaniat juhtisid, polnud kogemust oma loo poole televisioonis müümisel; nii et nad valivad René Saavedra (Gael Garcia Bernal), andeka reklaamimehe, et kavandada kampaaniat veenmaks Tšiili enamust Pinochet tagasi lükkama.
Rene kujundab reklaamid stiilis, mille ta täiustas karastusjookide reklaamide ja seebiooperite reklaamide tegemisega, et kasutada kihisevat jooki valmistavate näitlejate innukust, et edastada sõnum uuele, õnnelikumale Tšiilile. Kuid Rene peab sõnumi sisu osas vasakpoolsete ideoloogidega vaenutama. Kõik tunnistavad tõsiasja, et Pinochet pidi referendumil järele andma tugeva välismaise surve tõttu oma olemuselt ebaseadusliku valitsuse seadustamiseks – Pinocheti riigipööre ja riigipöördejärgne jõhkrus oli suunatud valitud valitsuse ja seda toetanud Tšiili elanikkonna vastu.
Film muutub ka võistluseks kahe Tšiili reklaamimehe vahel, kes mõlemad järgivad Madison Avenue alkeemiat müüa paska, pannes selle parfüümi järgi lõhnama.
Rene elab koos oma kaheksa-aastase pojaga (Pascal Montero), kelle mõlemad hülgasid tema võõrandunud naine Veronica (Antonia Zegers), vaenulik vasakpoolne, kes arvab, et "ei" ei saa võita, sest Pinochet rikub tulemusi ja hirmutab avalikkust. Kuid Rene nõustub vaatamata ohule, mida ta reklaamikarjääri suhtes ähvardab, kampaaniaga tegelema. Tema ülemus kommertsreklaami agentuuris, Pinochetista Lucho Guzman (Alfredo Castro) teeb koostööd kabinetiministriga (Jaime Vadell), et juhtida "Jah" kampaaniat.
Publik saab visuaalse hariduse kommertsproduktsioonis, kuid see ei asenda tegelaskuju loomist ja inimestevahelisi lugusid, mille puudumine filmi nõrgestab. Film eksib ka reklaamidesse ja kaotab olulise poliitilise konteksti, mis on loo genereerinud.
Siiski näeme veenvaid stseene Pinocheti vägedest, kes ründavad rahumeelseid rahvahulki, kasutades vägivalda oma peamise veenmisvahendina. Ühel hetkel peab Rene kartma oma poja turvalisuse pärast, kuna jah-nõustajad muutuvad ärevaks, kui näevad, et ei kogub küsitlustes populaarsust, ja hakkavad ähvardama inimesi, kes töötavad ei.
Sisemine süžee, Rene katse võita tagasi oma võõrandunud naine, saab teretulnud kergenduseks reklaamikampaania trummimängust. Tema naisele meeldib Rene endiselt, kuid mis iganes neid lahutas, jääb tema meelest tugevalt kinni – kahjuks ei saa me kunagi teada, mis see on. Kuna naine lükkab tagasi tema algatused seksida ja taasühineda, ei püüa film valgustada nende suhte lahendamise takistusi.
"Ei" reklaamide taga olevaid Pinocheti-vastaseid tšiillasi ärritab Rene oma poliitilise hääle nagu kaubaga kaubitsemine. Nad nõuavad, et nende igaõhtune 15-minutiline telesaade peaks näitama Pinocheti jõhkrust, näitama, kuidas tema vägivallatsejad teevad oma vägivalda ja seaduserikkumisi, paljastades režiimi kuriteod. Reklaamimees Rene arvutab, et “Ei” müümine nõuab hoopis kommertstelereklaami tehnikaid. Ta ei kuulu ideede maailma, vaid psühholoogilisse valdkonda, kus manipuleeritakse rahulolevate ja hirmunud ostjatega, et nad tema toodet aktsepteeriksid. Sel viisil osaleb film tegelike massimobilisatsioonide, ukselt-ukseni kampaaniate ja suure hulga kirjanduse trivialiseerimises, mille Pinocheti-vastased jõud selle jõupingutuse jaoks koostasid.
Mõned tšiillased, hoolimata oma vastikusest selle üle, mida Pinochet oli nende rahvale ja riigile teinud, kartsid, et tema tagandamine toob kaasa majandusliku kaose, tööpuuduse ja tohutu vaesuse. Rene mõtleb, kuidas need tegurid võiksid valimisaktiivsust vähendada. Ta vastab nendele häirivatele probleemidele õnne kaubitsedes. Tema igaõhtused telesaated rõhutavad lubadust saada rahulolu tulevikus, kui No võidab. Ta lisab kogu reklaamikampaaniale vikerkaare tausta. Kaunites välistseenides on rõõmsad tantsijad ja juubeldavad lapsed, kellel kõigil jalad rütmiliselt liiguvad. Oh rõõmu!
Ajaloolise hääletuspäeva lähenedes keskendub film jah- ja ei-reklaamide vahelisele konkurentsile – hullumeelsete meeste stsenaariumile, mis on tagasi dateeritud, mis rõhutab reklaamide tegemist kui ajaloo keskpunkti.
Kuid teretulnud ja kenasti alamängitud huumoriga kaasneb aga väljamõeldud turundusnippide ja lihtsustatud sõnumite kasutamine diktatuuri kukutamiseks. Film näitab, kuidas tobedatest kõlksudest ja lavastatud rõõmsameelsusest said kasulikud poliitilised tööriistad.
Seda reklaamimehe elementi täiustatakse, kui Jah-pool Guzmani abiga oma kampaaniat vastavalt muudab. Film lõpeb ka drellrealismi noodiga. Rene uisutab mööda tänavaid, justkui demonstreerimaks, et vaatamata abieluhädadele püsib osa temast elus ja terve, ning tähistamaks headuse – õnn on rulasõit – võitu kurja üle.
Bernal tunnistab oma võitu vaikse intensiivsuse ja skeptiliste näoilmetega. Tema ja filmi režissöör Pablo Larrain vihjavad, et Rene reklaamiskeemide pealiskaudsus jääb kestma ka peale ei-hääletuse ja söövivad end sügavalt Tšiili saatusesse. Tõepoolest, äsja demokraatlik Tšiili jäi riigiks, kus valitses tarbimislus, koht, mis jagunes klassi, rikkuse ja võimu järgi – ja järgnevad valitsused käitusid kaubatootmise ja massitarbimise maailmas, kus reklaami tekitatud soov kontrollis sotsiaalset käitumist. .
Landau filmib (koos Jon Alpertiga) dokumentaalfilmi Kuuba homofoobiavastasest kampaaniast. Tema "Fidel" ja "Will The Real Terrorist Please stand Up" on saadaval DVD-l aadressil cinemalibrestudio.com
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama