Nii et George Bush Jnr on nüüd Rahvasteliidu ekspert, kas pole? Kogu Ameerikas on ta inimestele rääkinud, et ÜROl on oht muutuda vaid vanaks Teise maailmasõja eelseks organisatsiooniks. "Rääkimispood" on see, kuidas ta on Liigale viidanud. Kui ta vaataks ikka ja jälle ajalooraamatut. Ta võib avastada, et Liiga kukkus maailmas läbi samasuguse küünilisuse ja suurriikide moraali eiramise tõttu, mida USA täna näitab.
Liiga moodustati 1914.–18. aasta sõja järel. USA president Woodrow Wilson oli üks selle ämmaemandatest. Ta tahtis kaitsta vähemuste õigusi, anda inimestele iseseisvust. Tema "14 punkti" olid inspiratsiooniks kõigile tulevastele maailma rahvastele. Ta nõudis uut rahvusvahelist korda – George Bush Snr varjundeid – ja rahvaste võrdsust. "Euroopat likvideeritakse," teatas kindral Smuts 1918. aastal, "ja Rahvasteliit peab olema selle suure vara pärija."
Ja nii tekkis uus Poola, Jugoslaavia, Tšehhoslovakkia, ümberkujundatud Euroopa ja loomulikult uus Lähis-Ida. Kaasaegne Iraagi riik (President Bush, pange tähele) võlgneb oma loomise Liigale, mille Briti ja Prantsusmaa mandaadid andsid meile heas või halvas – ilmselt halvemas – Palestiina ning Süüria ja Liibanon. Ka teised tahtsid riike. Kurdid tahtsid riiki. Armeenlased tahtsid tühistada türklaste genotsiidi ja naasta oma kodudesse Türgis.
Kuid president Wilson jäi haigeks. USA Kongress keeldus Liigaga liitumast ja USA pöördus isolatsionismi poole, millest ta tõrjuti välja alles pärast Pearl Harborit – ja pärast (president Bush, palun pange tähele veel kord) kahte väga tulusat sõjaaegset neutraalsuse aastat. Ameeriklased ei tahtnud liigast osa saada. Tulevane suurriik, kelle mõju rahu tagamisel oleks olnud maailmale nii kasulik – ja kelle kasvav majanduslik ja sõjaline jõud oleks võinud panna Hitleri oma plaane üle vaatama – pööras Liigale selja. Kurdid ei saanud riiki. Armeenlased ei läinud kunagi koju.
Teised suurriigid liitusid Liigaga. Prantslased tahtsid, et see oleks võimas, omaks rahvusvahelist sõjalist jõudu – erinevalt praegustest ÜRO rahuvalvajatest –, kuid britid, kes tahtsid jääda maailma esimeseks suurriigiks, lükkasid selle idee tagasi. Esimene tõeline test tuli Jaapanist. Meie tulevane Teise maailmasõja vaenlane pakkus välja Liiga pakti klausli, mis hõlmab rassilise võrdsuse kontseptsiooni. Wilsoni enda nõunik – ameeriklased tahtsid toona veel liigaga liituda – pööras sellele ideele selja. See "tõstaks rassiprobleemi kogu maailmas", kirjutas ta.
Lõpuks lasti “rassi” teemal sekkuda alles siis, kui Liiga soovis nõuda vähemuste kaitset Esimese maailmasõja järel loodud väikestes ja uutes riikides. Vähemused Poolas ja Tšehhoslovakkias läksid Liiga hoole alla. Suuremad osariigid ei pidanud selliste sätete pärast muretsema. Seega, kui Hitler pärast 1933. aastat Saksamaa juute taga kiusama hakkas, oli Liiga jõuetu. 1923. aastal – ilma Briti toetuseta Liiga armeele – okupeerisid prantslased Reinimaa, et sundida Saksamaad maksma sõjaaegseid reparatsioone. Nii hakkasid üksikud osariigid Liigat ignoreerima. Itaalia invasioon Abessiiniasse 1935. aastal ja 1936. aastal alanud Hispaania kodusõda osutusid selle väärtusetuks. Hitleri ajal – keda kindlasti ei huvitanud „rahvaste võrdsus” – loobus Saksamaa Liigast. Nõukogude võim toetas seda üllataval kombel. Sanktsioonid Hispaaniale ei lõpetanud nende kodusõda. Ameerika jäi sellest kõrvale.
Väikesed rahvad püüdsid hiiglasi kõigutada. Kui ta oli Liiga nõukogu president – meie praeguse Julgeolekunõukogu eelkäija –, tegi Iirimaa Eamon de Valera ettepaneku luua Liiga rahvusvaheline jõud, et peatada Itaalia 1935. aasta agressioon. Ta oli valmis pühendama sellisele projektile omaenda uue ja väikese Iiri armee. Suurriigid ei olnud sellest huvitatud. "Me ei ole suutnud oma tahet painutada, et ohverdada omakasupüüdlikkust, kui see läheb vastuollu teiste õiglusega," kurtis de Valera hiljem. 1939. aastaks nimetas ta liigat täpselt kui "prahti".
Bush Jnr vihjab nüüd, et ka ÜRO on prügi, kui see ei riku ja ei järgi Ameerika nõudmist tungida Iraaki. Ta soovib seda kasutada oma "režiimimuutuse" projektis, mis muudab Lähis-Ida kaarti, toodab USA ettevõtetele naftarikkust ja viib Iisraeli vaenlased impotentsusse. Me peaksime uskuma, et tegemist on massihävitusrelvadega – ja unustama, et USA müüs aastatel 1985–1989 Iraagile botulismitoksiini, siberi katku ja Lääne-Niiluse viiruse viaale. Suurema osa sellest ajast sõdis Iraak Iraaniga – €“ sõda, mida ÜRO oli püüdnud lõpetada.
Miks peaks Saddam ÜRO-d austama? Miks siis, kui Iisrael eirab Julgeolekunõukogu resolutsioone – isegi täna – peaks Iraak käituma raamatu järgi? Ameeriklased ei hooli enam sellest, et Iisrael ei järginud ÜRO resolutsioone, kui Saksamaa hoolis Liigast, kui ta taas Reinimaale sisenes või kui Itaalia tungis Abessiiniasse. Suurriigid juhivad ÜRO-d ja nad kasutavad seda või kuritarvitavad seda oma äranägemise järgi. Kummalisel kombel on USA administratsioonil, kes ei suutnud aastaid maailmaorganisatsioonile oma makse maksta, õigus Liiga kummitust tõsta. Sest see oli suurriikide küünilisus ja ülbus, mis hävitas selle – täpselt nagu Ameerika võib hävitada ÜRO tänapäeval.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama