ÜRO inimõiguste juht Navi Pillay kirjeldas Iisraeli blokaadi Gaza sektoris kui "ebaseaduslikku ja see tuleb lõpetada" ning süüdistas Iisraeli rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumises. Ka UNRWA operatsiooni juht Gazas John Ging kutsus ÜRO-d ise üles alustada blokaadi trotsimist ja anda humanitaarabi, kuna blokaad on neljanda Genfi konventsiooni artikli 33 räige otsene rikkumine, mis keelab kollektiivse karistamise. Iisraeli riik on teatanud, et Gaza blokaad on julgeoleku eesmärgil; kuigi see määrab 1.5 miljonile kollektiivse karistuse, mis on rahvusvahelise õiguse rikkumine ja sõjakuritegu – Toimetaja Elias Harb
EH: Professor Falk, milline on Iisraeli blokaadi Gazas vastavalt San Remo rahvusvahelise õiguse käsiraamatule, mida kohaldatakse relvastatud konfliktide korral merel?
RF: San Remo käsiraamatu koostasid mitmed eksperdid ja endised diplomaadid ajavahemikul 1987–1994, et anda juhiseid jõu kasutamise kohta ookeanidel ja muudel rahvusvahelistel vetel. Käsiraamat ei ole juriidiline dokument, vaid esindab spetsialistide teadlikku arvamust lahinguolukordadele kohaldatava rahvusvahelise tavaõiguse kokkulepitud sisu kohta. Käsiraamatu väljakuulutatud kavatsus oli osaliselt deklareerida kehtivat rahvusvahelist õigust ja väljendada teatud määral soovitavaid arenguid, et käsitleda mõistlikult sõjaka tegevust merel, mida varasemas rahvusvahelises praktikas ei käsitleta seaduses. Kuna sellel teemal puudub lepinguseadus, on San Remo käsiraamat olnud lünga täitmisel üsna mõjukas, omamoodi pehme seadus, mis muutub aja jooksul rahvusvaheliseks tavaõiguseks, kui riigid seda aktsepteerivad.
Kuigi erakondlikel õigusekspertidel on alati võimalik esitada arvamus, mis soodustab üht või teist poolt, teeb käsiraamatu erapooletu lugemine antud juhul selgeks, et Iisraeli mereväe rünnak Freedom Flotillale oli väljaspool mõistlikku kahtlust ebaseaduslik. Näiteks vabastab käsiraamatu artikli 47 punkti c alapunkti 3 alapunkt ii laevad rünnakust, kui nad „osalevad humanitaarmissioonidega, sealhulgas laevad, mis veavad tsiviilelanikkonna ellujäämiseks hädavajalikke varusid”. Üldisemalt öeldes rõhutavad San Remo käsiraamatu artiklid 36–42 iga merel toimuva rünnaku kohustust olla suunatud üksnes rangelt sõjalistele sihtmärkidele ning võtta kasutusele ettevaatusabinõud tagamaks, et tsiviilisikuid ei kahjustata. 31. mai mereväerünnaku puhul oli laialdaselt teada, et need laevad olid humanitaarmissioonil, et Gaza tsiviilelanikkond oli pikka aega olnud ilma toidust, ravimitest ja normaalseks eluks vajalikest ehitusmaterjalidest.
Mõnevõrra vastuoluline käsiraamat lubab teatud sõjaaja tingimustes blokaadi kehtestamist. See on vastuoluline, kuna ÜRO põhikiri keelab igasuguse jõu kasutamise, mida ei saa õigustada enesekaitsena eelneva relvastatud rünnaku vastu (artikli 2 lõige 4, 51), ja Gaza blokaad on ilmselt ebaseaduslik juba ainuüksi sel põhjusel. Isegi kui hartat ei võeta arvesse, oleks see blokaad käsiraamatu artikleid 93–101 arvestades ebaseaduslik artikli 102 punkti b alusel, mis keelab blokaadi, kui „kahju tsiviilelanikkonnale on või võib eeldada, et ülemäärane võrreldes blokaadist oodatava konkreetse ja otsese sõjalise eelisega. See 2007. aasta juunis kehtestatud blokaad on mõeldud peamiselt toidu, meditsiinivarustuse ja kütuse hoidmiseks Gaza tsiviilelanikkonna käest, millel on tõsised negatiivsed tagajärjed tervisele. Iisraeli piirikontroll käsitles väidetavat sõjalist eesmärki takistada relvade importi. Iisraeli juhid tunnistasid sel perioodil laialdaselt, et blokaadi eesmärk oli karistada, kas karistada elanikkonda Hamasi toetamise eest 2006. aasta valimistel või põhjustada Hamasi kokkuvarisemist, sest tsiviilelanikkond sooviks pigem blokaadi lõpetamist. kui kannatama Hamasi valitsemise tagajärjel tekkinud raskuste ja kättemaksu tõttu. Kumbki põhjendus ei anna kehtivat õiguslikku alust blokaadi kehtestamiseks.
Samuti on mitmeid tehnilisi probleeme, mis kinnitavad seda järeldust ebaseaduslikkuse kohta. Rahvusvahelise üldsuse hinnangul on Gaza okupeeritud territoorium, mis seab Iisraeli kohustuse kaitsta tsiviilelanikkonda. Iisrael väidab, et osaleb relvakonfliktis Gazaga seni, kuni seda kontrollib Hamas, kuid see väide eeldab, et Iisraeli eraldumine 2005. aastal lõpetas okupatsiooni ja tema kohustused rahvusvahelise humanitaarõiguse alusel, mida üldiselt lükatakse tagasi. Isegi kui Iisraeli seisukoht okupatsiooni suhtes aktsepteeritakse, on blokaad endiselt ebaseaduslik. Blokaadi saab välja kuulutada ainult vaenuriigi suhtes, kui üldse, ja Gaza ei ole riik. See tähendab, et Gazat ei saa seaduslikult blokeerida seoses teiste riikide või ÜRO navigatsioonitegevusega.
Lõpuks, isegi kui blokaadi peetakse relvakonflikti seisukohast seaduslikuks, oleks see neljanda Genfi konventsiooni artikli 33 alusel, mis tingimusteta keelab kollektiivse karistamise, ebaseaduslik, isegi inimsusevastane kuritegu. Lühidalt öeldes ei ole Iisraelil seaduslikku alust nõuda õigust kehtestada Gaza sektori blokaad ja seega on iga temapoolne katse järgida täitmist ise agressiooniakt riigi vastu, mille lipp rünnataval laeval korralikult lehvib. Siin suurendas Iisraeli käitumise kuritegelikkust ülemäärase ja ebaproportsionaalse jõu kasutamine, mitmete rahuaktivistide külmavereline hukkamine, kes tabati öise pardalemineku terroristliku iseloomu tõttu, tulistades rahuaktivistide pihta laskemoona, kui muid meetodeid. olid kättesaadavad, aktiviste sunniviisiliselt ja kuritahtlikult eemaldades laevadelt ja kinni pidades ning konfiskeerides nende isiklikud asjad, sealhulgas eelkõige rünnakute video- ja helisalvestised.
EH: Kas reisijatel on seaduslik õigus kaevata Iisraeli riik flotilli rünnaku eest kohtusse?
RF: Reisijate tsiviilhagi rünnaku toimepanijate või vastutavate Iisraeli poliitiliste ja sõjaliste ametnike vastu, kes on seotud rünnaku või selle loaga, võidakse kindlasti algatada mitmes suveräänses riigis, kus selline võimalus on ette nähtud. Ameerika Ühendriikides kehtib vana seadus, millele on hiljuti tuginetud – kahjunõuete seadus. Need õigusaktid võimaldavad ohvritel kahjutasu nõuda; seda on kasutatud Paraguays 1980. aasta kuulsas Filartiga juhtumis väidetavalt toime pandud turvatöötaja vastutusele võtmiseks. Teistes riikides kehtivad sarnased seadused ja igas kohas on vaja uurida, mis on võimalik.
EH: Iisrael ütleb, et blokaad on julgeolekukaalutlustel, kuidas te sellele reageerite?
RF: Iisrael kui okupatsioonivõim võib tegutseda oma julgeoleku tagamise nimel Gazas, kuid seda tuleb teha viisil, mis kaitseb okupeeritud elanikkonda. Iisrael teostas tõhusat kontrolli oma julgeolekut mõjutavate tegevuste üle. Iisraeli valitsus teadis selgelt, et väide, et need laevastiku laevad kandsid relvi, on vale, kuna laevu kontrolliti enne nende erinevatest pardaleminekusadamatest lahkumist usaldusväärselt. Nagu eespool märgitud, ei saa Iisrael kehtestada blokaadi olukorras, kus puudub korralik rahvusvaheline konflikt ja kus tsiviilelanikkond kannatab katastroofilise ulatusega raskustes. Lisaks ei toimunud rünnakule eelnenud kuudel Gazast praktiliselt ühtegi surmavat vägivallajuhtumit, mistõttu Iisraeli väidetav mure julgeoleku pärast ei ole õiguslikult oluline.
EH: Flotilla pardal olevate inimeste kohta ütleb Iisrael, et need, kes olid laevadel, olid vägivaldsed aktivistid, mitte humanitaarid ja et nad olid relvastatud ega olnud rahumeelsed inimesed? Kuidas te sellele vastaksite?
RF: Iisraeli faktide jutustamine näib olevat vigane, desinformatsiooni harjutus. Lisaks põhjustab õhust öine rünnak kindlasti terroriseeritavaid reisijaid, sealhulgas mõne reisija impulsse teha enda kaitsmiseks kõik, mis võimalik. Kui minu arvates oli rünnak ebaseaduslik, siis oli reisijatel õigus enesekaitsele ja kindlasti mitte Iisraelile. Väide, et rahuaktivistid murdsid üksteisele antud lubadust mitte osutada vastupanu Iisraeli rünnaku korral, ei oma juriidilist tähtsust.
EH: Kas vastavalt rahvusvahelisele õigusele võib Iisraeli rünnakut Gaza abi flotilli vastu pidada sõjaaktiks?
RF: See on kindlasti ÜRO põhikirja alusel agressiooniakt ja rahvusvahelisele tavaõigusele viidates sõjaakt. Kui jõudu kasutatakse muudes olukordades, välja arvatud olukorras, kus esitatakse nõuetekohane enesekaitsenõue, on ettevõtmine õigusvastane ja kui siin, nagu siin, on tegemist räige mittekaitselise jõu kasutamisega, on ründaja osaline kuritegelikus käitumises ja Nii õigusrikkuja riik kui ka tema nimel tegutsevad kurjategijad tuleks vastutusele võtta ning vastutusele võtta rahvusvaheliste kuritegude ulatuses.
EH: Miks ei ole ÜRO liikunud rahvusvahelise õiguse ja Genfi raamistikku kasutades?
RF: Rahvusvahelisel õigusel on mehhanismid rahvusvahelise õiguse jõustamiseks Iisraeli vastu, seadus on selles olukorras tema poolel, kuid ÜRO-l puudub poliitiline tahe rakendada rahvusvahelist õigust vastavalt oma institutsionaalsele raamistikule. Ameerika Ühendriigid on pikka aega kaitsnud Iisraeli ja selle juhtkonda vastutuse eest seoses rahvusvahelise õigusega ja teeb seda jätkuvalt. Sellel õnnestub seda tõhusalt teha vaatamata valitsuste ja avaliku arvamuse kasvavale survele lõpetada see Iisraeli karistamatuse režiim. ÜRO ei saa teha rohkem ega vähem, kui on valmis tegema tema võimsaimad liikmesriigid. Peamine väljakutse Iisraeli ebaseaduslikule käitumisele, mis on seotud Palestiina alade okupeerimisega, tuleb nüüd kodanikuühiskonnast. Iisrael on ise avalikustanud oma mure „delegiteerimisprojekti” pärast, mis võtab BDS-i (boikoti, loovutamise ja sanktsioonide) kampaanias võib-olla kõige silmapaistvamaid vorme. Selline altpoolt tuleva surve, mis tulenes 31. mai rünnakutest, on pannud isegi Iisraeli suhtes sõbralikud valitsused ja paljud poliitilised liidrid üle maailma kibedalt ja mõnikord esimest korda kaebama Iisraeli Gaza blokaadi üle, mistõttu Iisrael on vastuseks osaliselt leebunud. Gazasse saadetavate humanitaarkaupade piirangute kaotamine. Seda, kas Iisrael pelgalt rahustab maailma avalikku arvamust Vabaduse flotilli rünnakute vihaste tagajärgede tõttu või on valmis oma poliitikat ümber sõnastama, et järgida rahvusvahelist humanitaarõigust, näitab tulevik. Varasemate kogemuste põhjal soovitatakse olla valvsad, sest Iisrael on üsna võimeline rahvusvahelistele nõudmistele järele andma, peatades samal ajal oma karmi poliitika rakendamiseks seni, kuni surve nõrgeneb.
EH: Näib, et ÜRO Julgeolekunõukogu jääb poliitiliselt impotentseks ja keeldub karistamast Iisraeli üheksa palestiinameelse tsiviilisiku tapmise eest Gazasse humanitaarabi vedaval laeval. Milline on järgmine tegevussuund? Kuidas te sellele vastate?
RF: esialgne vastus on sama, mis eelmisele küsimusele. Türgi on juba oma kaebused avalikustanud, sealhulgas ÜRO Julgeolekunõukogule, mille liige ta on. Juhul, kui ÜRO ei saa midagi ette võtta, oleks soovitav, et kodanikud üle maailma korraldaksid oma kohtu, dokumenteeriksid faktid tõendite alusel, tõlgendaksid seadust erapooletult ning kutsuksid valitsusi, ÜRO-d ja kõik kodanikuühiskonna sektorid tegutsema vastavalt BDS-i (boikoteerimise, loovutamise ja sanktsioonide) juhistele ning pakkuma Gaza elanikele hädakaitset. Kui rahvusvahelisi norme rakendataks topeltstandarditeta, peaks kaitsmise kohustuse doktriin viima rahvusvahelise üldsuse kaitsmiseni palestiinlaste ränga kuritarvitamise eest pikaajalise okupatsiooni ajal, mitte ainult Gazas, vaid ka seoses Jordani Läänekalda ja Ida-Jeruusalemmaga.
EH: Kas Iisrael on rikkunud 3. aasta Rooma konventsiooni artiklit 1988 meresõiduohutuse vastu suunatud ebaseaduslike tegude tõkestamise kohta?
RF: See sõltub sellest, kas SUA-d (ebaseaduslike tegude tõkestamine) tõlgendatakse nii, et see laieneb 31. mai rünnakutes kirjeldatud riigiterrorismile. Selle lepingu üle peeti läbirääkimisi ja see ratifitseeriti laialdaselt vastusena Achille Lauro intsidendile, mis oli Palestiina vägivaldne rünnak Itaalia kaubalaeva vastu 1985. aastal. Artikli 3 sõnastus näib kindlasti kirjeldavat Iisraeli ründajate ebaseaduslikku käitumist, välja arvatud tekkivad tehnilised raskused. Iisraeli riigi agentide staatusest. Artikli 3 lõike 1 punkt b näib olevat kuritegelikkuse tuvastamiseks sisuliselt asjakohane, kuna see deklareerib, et „iga isik paneb toime süüteo, kui see isik sooritab ebaseaduslikult ja tahtlikult vägivallaakti laeva pardal oleva isiku suhtes, see tegu võib tõenäoliselt ohustada selle laeva ohutut navigeerimist. Ka artikli 3 lõike 1 punkt g ja artikli 3 lõige 2 tugevdavad seda muljet 31. mai ründajate ebaseaduslikust käitumisest. Puudub seaduslik või poliitika mõjuv põhjus, miks SUA konventsioon, mille osaline Iisrael on, ei peaks kehtima ka riikliku terrorismi suhtes, ja kui see kehtib, tugevdab see otsust, et Iisraeli mereväe rünnak Freedom Flotilla vastu oli ebaseaduslik.
EH: Iisrael väidab, et mereblokaadid on rahvusvahelise õiguse kohaselt legitiimne ja tunnustatud meede ning neid võidakse rakendada merel toimuva relvakonflikti osana. Millised on teie mõtted?
RF: ülaltoodud põhjustel ei ole see blokaad legitiimne ega seaduslik. Selle peamine eesmärk oli igal juhul kahjustada rasketes tingimustes elavat tsiviilelanikkonda. Ükskõik millised julgeolekuprobleemid ei nõudnud blokaadi lahendamist ja blokaad ei ole igal juhul vastuvõetav vahend turvalisuse saavutamiseks, eriti okupatsioonitingimustes.
EH: Iisraeli allikate sõnul viib Iisrael läbi Gaza laevastiku intsidendi uurimist ja see ei ole rahvusvahelise uurimise jaoks vajalik. Kuidas te sellele vastate?
RF: sellisel uurimisel puudub usaldusväärsus mitmel põhjusel. Iisraeli varasemad juurdlused, näiteks 27. detsembrist 2008 kuni 18. jaanuarini 2009 toimunud Iisraeli rünnakutest tulenevate kriminaalsüüdistuste kohta, andsid tulemuseks ametliku juurdluse, mis oli täielik lubivärv ning ei käsitlenud Goldstone'i aruandes sisalduvat rahvusvahelise kontrolli analüüsi ja järeldusi. . Siin pole erapooletuse ja usaldusväärsuse väljavaated paremad. Iisraeli juhtkond on juba rõhutanud rünnakute seaduslikkust ja andnud Iisraeli valitsuse määratud uurimiskomisjonile ülesandeks need väited kinnitada; Lisaks sellele ei ole Iisraeli mandaadi kohaselt komisjonil lubatud seda saada rünnakutes osalenud sõdurite küsitlemisega, mistõttu on võimatu sündmustest veenvat ülevaadet koostada. Lõpuks hirmutaksid tigedad isiklikud rünnakud elupõlise sionisti Richard Goldstone'i vastu pärast seda, kui tema aruanne 2009. aastal kinnitas Iisraeli tegevuste hukkamõistmist Gaza sõja ajal, kindlasti hirmutada kõiki Iisraelis elavaid inimesi, kes selles flotilli juhtumis jõuavad Iisraeli kriitilistele järeldustele õigusliku ja moraalse kohta. ja poliitilistel põhjustel. Iisraellane oleks veelgi suurema surve all kui Lõuna-Aafrika kodanik Richard Goldstone, et jõuda Iisraeli valitsuse seisukohta toetavate järeldusteni.
EH: Kas usute ülemaailmsesse kodanikuühiskonna kampaaniasse Iisraeli delegitimeerimiseks?
RF: Jah, ma arvan, et 31. mai rünnakutest tulenev ülemaailmne šokk on tugevdanud Iisraeli delegitimeerimise kampaaniat. Nende rünnakute tagajärjed näitavad Freedom Flotilli ja enne seda Vaba Gaza Liikumise humanitaarkaupade merel toimetamise taktika tõhusust. Korraldajad kuulutasid kogu aeg, et nende peamine kavatsus oli blokaadi sümboolne rikkumine ning sellega juhtida maailma tähelepanu blokaadi kuritegelikkusele ja kannatustele, mida see Gaza elanikele põhjustas. Alates 31. maist leviva umbusalduse ja rohujuuretasandi viha tõttu on Iisraeli surve sunnitud astuma samme blokaadist loobumiseks või vähemalt selle muutmiseks, et humanitaarkaubad saaksid takistamatult Gazasse siseneda, kuigi me peame ootama tulevikku, et hinnata. kas Iisrael tõesti täidab seda kohustust. Tegelikult saavutas kodanikuühiskond blokaadi vaidlustades selle, mida valitsused ja ÜRO ei suutnud või ei tahtnud teha. Ülemaailmne Palestiina solidaarsusliikumine ohustab praegu tõsiselt Iisraeli legitiimsust, eriti seoses okupatsiooniga, viisil, mida pole eksisteerinud kunagi pärast okupatsiooni algust 1967. aastal.
EH: Paljud usuvad, et USA on kaotanud oma mõju Lähis-Ida rahuprotsessis ausa vahendajana. Kuidas te sellele vastate?
RF: USA aktsepteerimine vahendajana oli alati märk Palestiina nõrkusest. See ei saanud kunagi toimida ausa maaklerina, kuna see oli avalikult Iisraeliga seotud. USA valitsus ei ole kunagi teinud saladust oma tingimusteta toetusest Iisraelile ja Iisraelil on isegi ilma Washingtoni toetuseta igal juhul läbirääkimiseelised, mis tulenevad nende hiiliva anneksiooni poliitikast (asulad, elamisnõuded, majade lammutamine, etniline puhastus), mis on võimaldanud tal varasematel läbirääkimistel jätta Palestiina rahvusvahelise õiguse kohaste õiguste küsimused täielikult välja "rahuprotsessiga" hõlmatud diplomaatilisest suhtlusest (mida tuleb paremini mõista "anneksiooniprotsessina"). Selline väljajätmine on ülioluline, kuna rahvusvaheline õigus on Palestiina poolel kõigis vaidlustatud küsimustes (piirid, asulad, Jeruusalemm, pagulased, vesi). Seda jätkuvat USA-le toetumist tuleks õiglase ja jätkusuutliku rahu taotlemisel käsitleda vastuvõetamatuna. USA-l vahendamise lubamine on võrreldav abikaasaga, kes nõuab, et tema advokaadipartner ja lähim sõber määraksid kindlaks lahutuslepingu tingimused oma võõrandunud ja vaesunud naisega.
EH: Lõpuks, president Obama kõnest moslemimaailmale on möödunud üks aasta. Millised on teie mõtted selle kõne järelmõjude kohta, mis puudutavad USA ja moslemimaailma vahelise lõhe vähendamise saavutusi?
RF: Ma arvan, et kõne oma kõrgetasemelise retoorikaga on praeguseks tekitanud laialdast pettumust ega ole suutnud olukorda parandada. Nagu alati, "teod räägivad valjemini kui sõnad". Siin näitas Obama ilmselgelt selgroo puudumist, tema lubadused tasakaalust ja murest Palestiina enesemääramise pärast loobuti kohe, kui Tel Aviv ja Netanyahu valitsus sellele väljakutse esitasid. Tegelikult ei pakkunud Obama palestiinlastele kunagi suurt käegakatsutavat olemust, kuid isegi tema tehtud tagasihoidlikku sammu (Iisraeli poolt kogu asunduste ehituse külmutamine, mis kui ebaseaduslik oleks tulnud lõplikult peatada ja asulad lahti võtta) vaidlustas Tel Aviv. peagi Washingtonist loobus. Kui Obama oleks nõudnud seda rahvusvahelise õiguse rakendamist rahuläbirääkimiste eeltingimusena, siis oleks võimalik järeldada, et USA valitsus liigub tasakaalu poole ja tähendab rahvusvahelise õiguse tõsiselt võtmist konflikti lahendamisel. Praeguse seisuga on kahjuks õige mulje märkida Obama administratsiooni ja Bushi presidentuuri vahelist olulist järjepidevust. Tegelikult tundub USA uus välispoliitika veelgi ohtlikum ja hävitavam kui varem, kuna USA väed tegutsevad ebaseaduslikult kogu islamimaailmas, suureneb sõjategevuse oht Iraani vastu ja sõjapidamise õudne eskaleerumine Afganistanis, mis toob kaasa palju kannatusi. . USA valitsus ei ole Obama eesistumise ajal ilmselgelt loobunud oma imperiaalsetest ambitsioonidest ega lähenemisest Lähis-Ida suhtes ning tema praegune käitumine ei paku Palestiina rahvale tuge nende jätkuvas võitluses enesemääramise eest. Ainult delegitimeerimisliikumine loob lootust, et Palestiina võitlus hakkab sarnanema apartheidivastase võitlusega oma viimastel etappidel. Kas see kodanikuühiskonna edu võib anda poliitilise tulemuse, mis toetab Palestiina pikka võitlust õiglusega rahu saavutamise nimel, jääb alles näha.
EH: Aitäh, professor Falk.
Elias Harb, Intifada-Palestine veebisaidi omanik ja administraator ning Palestiina aktivist, elab Mehhikos. Temaga saab ühendust aadressil: [meiliga kaitstud]
Richard Falk ÜRO eriraportöör inimõiguste olukorra küsimustes Palestiina aladel, mis on okupeeritud alates 1967. aastast.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama