Möödunud on aasta sellest, kui maailm jälgis Barack Obama presidendiks valimist
Noorte rahulolematuse laine, mis Obama ametisse viis, ei olnud miraaž. See oli noorte seas juba pikka aega käärinud käegakatsutava pettumuse tagajärg. 2008. aasta valimistel kavatses valima minna tohutul hulgal 18–22-aastaseid noori – see on suurim arv alates beebibuumi ajast. Loomulikult oli indu mitte lihtsalt millegi teistsuguse, vaid millegi parema järele tunda pea igas noortekultuuri sektoris, eriti muusikas.
Nagu mina märkinud eelmise aasta artiklis:
"Nii erinevad kunstnikud kui
Siinkirjutaja jaoks on aga silmatorkav see, kui paljud Obamat seekord toetanud kunstnikud tahavad palju enamat kui lihtsalt uut nägu Valges Majas. Indie-muusikaajakirja Under the Radar hiljutises, spetsiaalselt valimiste jaoks välja antud numbris oli fotolaina artistidest, kes hoiavad püsti omavalmistatud plakateid nõudega nagu "Lõpetage see sõda kohe!" (Sharon Jones) või "Subsidize Wind and Solar Energy" (dekabristid), ennekuulmatud faktid nagu "96% muusikutest puudub tervishoid" (
Loetelu jätkub ja jätkub. Kes suudab unustada Will.I.Ami loo "Yes We Can?" Või kuidas Young Jeezy oli sunnitud Obamat avalikult toetama pärast seda, kui tema kommentaarid kontekstist välja võeti? Ja keegi, kes järgib hiphopi, ei saa unustada Russell Simmonsi/DJ Green Lanterni produtseeritud Obama mixtape’i.
Muusikaliselt ei olnud 08. aasta valimised tavaline müra, kus bändid ja artistid otsisid välja vananenud nipi "noorte hääletus välja toomine". Pigem peegeldas muusika seda, kuidas Obama leerist oli saanud piksevarras igasuguse rahulolematuse jaoks põlvkonna noorte, võlgades töötavate inimeste seas, kes jõllitasid mööda maailma tünni, mis on nende kontrolli alt väljas.
Möödunud aasta on aga andnud meile ka kõva annuse erinevusest Obama kandidaadi ja presidendi Obama vahel. Oleme näinud tema meetodit majanduskriisiga toimetulemiseks: puru visatakse samadele töötavatele inimestele, kelle maksudollareid kasutatakse selle uputanud ettevõtete päästmiseks. Oleme näinud teda vahvlitamas
Mõnes mõttes oleme juba näinud, kuidas selline alt-üles tõus võib välja näha. LGBT vabastamise toetuse väljavoolamist on kõige paremini näha eelmisel kuul toimunud suure riikliku võrdõiguslikkuse märtsi näol; See oli nii suur, et Obama üritas eelmisel õhtul seda "peatada", teatades, et lõpetab sõjaväes reegli "Ära küsi, ärge öelge".
Kuid viisid, kuidas meie muusika aasta tagasi samasse valdkonda välja tõmmati, on suurel määral tuulde hajutatud. Lühidalt võib aga olla lihtne küsida sama küsimust, mis segastel aegadel tekib: "kus on protestimuusika?"
Tom Morello, kes on tõenäoliselt üks tuntumaid (ja viljakamaid) tõelise mässajate muusika artiste, tabas seda otse pähe, kui ta hiljuti ütles NME:
"Neil, kes tahavad õiglasemat maailma, on siiski põhjust optimismiks, sest meil ei ole ovaalkabinetis seda Attila The Huni tüüpi tegelast. Kuid muutused ei tule ülevalt, vaid inimestelt nagu lugejad. NME kes seisavad oma õiguste eest seal, kus nad elavad, töötavad ja koolis käivad… On väga oluline, et kultuurimaailmas oleks alati teisitimõtlejate hääli – see oli tõsi Clintoni ajal, see oli tõsi ka Bushi ajal ja see on kindlasti tõsi Obama ajal."
Sellised teod pole päriselt kuhugi kadunud. Maailma Ted Leod ja KRS-Ones ajavad endiselt oma asja (ja teevad seda ka päris hästi). Aga valimiskogemus on õpetlik. Tõeline, asjakohane kunst vajab hingamis- ja arenemisruumi. Obama enda taktika ühiskondlike liikumiste ajaloole tuginedes võis olla poliitiku kalkuleeritud samm, kuid see andis noortele ka reaalse võimaluse koonduda millegi suurema kui valimiste ümber. Tänapäeval rohujuuretasandi aktivismi poole pöörduvate noorte valijate hulk on tõend, et valimised polnud veel lõpp.
Selline alt-üles väljavalamine (ehkki ülalt-alla valimiste kontekstis) võimaldas neil kunstnikel mitte ainult Obamaga kaasa lüüa, vaid andis neile kindlustunde rääkida kõigest alates tervishoiust kuni sõda politsei jõhkruse vastu. Kui kunstnike selline eriarvamuste õitseng näib olevat tagaplaanile vajunud, siis ainult seetõttu, et valimised ei asendanud liikumisi, mis võivad tervet ühiskonda nihutada.
Igaüks, kes soovib näha, et meie muusika muutuks elavaks ja murranguliseks platvormiks tõeliste ja radikaalsete muutuste jaoks, ei saa jätta mõtlemata tõusudele, mis toimusid 60ndate lõpus ja 70ndate alguses. Kui paljusid kommentaatoreid oleme kuulnud võrdlemas tänaseid tegusid Bob Dylani, Joan Baezi, Marvin Gaye või Maa tuule ja tulega? Populaarsed arusaamad 60ndatest panevad meid uskuma, et see ajastu oli just selline ja sellega asi lõppes; muusika ja protest käisid käsikäes. Kuid need olid ainult radikaalsed liikumised rassilise võrdõiguslikkuse eest ja sõja vastu
Vastupidiselt kuulsustekesksetele viisidele, kuidas meid tänapäeval mõtlema õpetatakse, ei saa unustada, et kunstnikud on ise inimesed, kelle enesekindlus ja emotsioonid on seotud maailmaga laiemalt. Ei saa eitada, et kestev majanduskriis, töökohtade puudumine, jätkuv patuoinaks seadmine väljaspool norme on tekitanud noorte seas laialdase viha – sellist, mida me pole põlvkondade kaupa näinud. Ja kuigi see viha pole pärast valimisi kuhugi kadunud, mõtleb see noortekasv alles välja, kuidas tagasi võidelda.
Valem on lihtne: kui tahame oma muusikas rohkem asjakohasust, siis peame end asjakohaseks muutma. Kui me lõpuks välja mõtleme, kuidas see teoks teha, siis tundub valimiste muusika sellega võrreldes nagu teeõhtu.
Chicagos elav muusikaajakirjanik ja aktivist Alexander Billet juhib veebisaiti Rebel Frequencies (http://rebelfrequencies.blogspot.com) ja on SleptOn Magazine'i ning Kino- ja Kunstiühingu kolumnist. Tema artiklid on ilmunud ka väljaannetes Socialist Worker, ZNet, MR Zine, CounterPunch, PopMatters.com jt.
Teda saab kätte aadressil [meiliga kaitstud].
See artikkel ilmus esmakordselt aadressil Kino- ja Kunstiühing.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama