Allikas: TomDispatch.com
I saw them for only a few seconds. One glimpse and they were gone. The young woman wore a brown headwrap, a yellow short-sleeved shirt, and a long pink, red, and blue floral-patterned skirt. She held the reins of the donkey pulling her rust-pink cart. Across her lap lay an infant. Perched beside her at the edge of the metal wagon was a young girl who couldn’t have been more than eight. Some firewood, rugs, woven mats, rolled-up clothing or sheets, a dark green plastic tub, and an oversized plastic jerry can were lashed to the bed of the cart. Three goats tied to the rear of it ambled along behind.
Nad leidsid end, nagu minagi, kuumal ja tolmusel teel, mida lämbusid aeglaselt pered, kes olid kiiruga oma eeslid külge haaginud ja kuhjanud kõike, mida suutsid – süüteid, magamisaluseid, keedupotte – päikese käes pleegitatud kärudesse või põõsataksodesse. Ja nemad olid need õnnelikud. Paljud olid lihtsalt jalgsi teele asunud. Noored poisid hoidsid väikseid tõrksate kitsede karju. Naised tassisid uimaseid väikelapsi. Haruldases teeäärse puu varjus oli peatunud perekond ja keskealine mees rippus pea, hoides seda ühes käes.
Earlier this year, I traveled that ochre-dirt road in Burkina Faso, a tiny landlocked nation in the African Sahel once known for having the largest film festival on the continent. Now, it’s the site of an unfolding humanitarian catastrophe. Those people were streaming down the main road from Barsalogho about 100 miles north of the capital, Ouagadougou, toward Kaya, a market town whose population has almost doubled this year, due to the displaced. Across the country’s northern stretches, other Burkinabe (as citizens are known) were making similar journeys toward towns offering only the most uncertain kinds of refuge. They were victims of a sõda ilma nimeta, lahing islamivõitlejate vahel, kes mõrvavad ja tapavad ilma armuandmiseta, ja relvajõudude vahel, kes tapavad rohkem tsiviilisikuid kui võitlejaid.
Olen varemgi näinud selle armetu stseeni variatsioone – kurnatud, pöördesse läinud pered, kelle on välja tõstnud matšeetega miilitsad or Kalašnikovi kandvad valitsusväedVõi sõjapealiku palgasõdurid; dust-caked traumatized people plodding down lonesome highways, fleeing artillery strikes, smoldering villages, or towns dotted with moldering corpses. Sometimes motorbikes pull the carts. Sometimes, young girls carry the jerry cans on their heads. Sometimes, people flee with nothing more than what they’re wearing. Sometimes, they cross national borders and become refugees or, as in Burkina Faso, become internally displaced persons, or IDPs, in their own homeland. Whatever the particulars, such scenes are increasingly commonplace in our world and so, in the worst possible way, unremarkable. And though you would hardly know it in the United States, that’s what also makes them, collectively, one of the signature stories of our time.
Vähemalt 100 miljonit inimest have been forced to flee their homes due to violence, persecution, or other forms of public disorder over the last decade, according to UNHCR, the United Nations refugee agency. That’s about one in every 97 people on the planet, roughly one percent of humanity. If such war victims had been given their own state to homestead, it would be the 14th largest nation, population-wise, in the world.
Siserände seirekeskuse andmetel juuni lõpuks lisaks 4.8 miljonit inimest oli konflikti tõttu välja juuritud, kõige laastavamalt kasvanud Süürias, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Burkina Fasos. Kuid nii nukrad kui need numbrid ka poleks, on need inimesed, kes on tõrjutud teise meie aja tunnusloo – kliimamuutuse – tõttu.
Juba praegu on lendu pandud šokeerivad numbrid tulekahjusid, Derechosja super tormid, and so much worse is yet to come, according to experts. A recent forecast suggests that, by the year 2050, the number of people driven from their homes by ecological catastrophes could be 900% greater than the 100 million forced to flee conflicts over the last decade.
Hullem kui II maailmasõda
Naised, lapsed ja konfliktide tõttu kodust välja aetud mehed on olnud kaasaegse sõjapidamise tunnusjoon. Juba peaaegu sajandi jooksul on lahingukorrespondendid selliseid stseene ikka ja jälle pealt näinud. "Äsja hävitatud tsiviilisikud, kes on nüüd kodutud nagu teisedki, kellel pole aimugi, kus nad järgmisena magama või sööma hakkavad, kogu oma tulevase eluga ebakindlusega, tõrjusid võitlustsoonist tagasi," legendaarne Eric Sevareid teatas, kajastades II maailmasõja ajal CBS Newsi Itaaliat. «Tolmuga kaetud tüdruk klammerdus meeleheitlikult raske, sipleva kotiriie koti külge. Sees olev siga karjus nõrgalt. Pisarad lõid tüdruku näole alla. Keegi ei liikunud teda aitama…”
Teine maailmasõda oli kataklüsmiline tulekahju, milles osales 70 riiki ja 70 miljonit võitlejat. Võitlused kestsid võrratu hävitava raevu üle kolme kontinendi, sealhulgas terroripommitamine, lugematu tapatalgute, kaks aatomirünnakut, ja tapmine 60 miljonit inimest, enamik neist tsiviilisikud, sealhulgas kuus miljonit juuti aastal genotsiid tuntud kui holokaust. Teine 60 miljonit olid ümberasustatud rohkem kui Itaalia elanikkond (tollal suuruselt üheksas riik maailmas). Enneolematu ülemaailmne sõda, mis põhjustas kujuteldamatuid kannatusi, jättis sellegipoolest kodutuks palju vähem inimesi kui 79.5. aasta lõppedes konfliktide ja kriiside tõttu ümberasustatud 2019 miljonit inimest.
How can violence-displaced people already exceed World War II’s total by almost 20 million (without even counting the nearly five million more added in the first half of 2020)?
Vastus: tänapäeval ei saa te enam koju minna.
1945. aasta mais lõppes sõda Euroopas. Septembri alguseks oli sõda ka Vaiksel ookeanil läbi. Kuu aega hiljem oli suurem osa Euroopast ümberasustatud, sealhulgas rohkem kui two million refugees Nõukogude Liidust olid 1.5 miljonit prantslast, 586,000 274,000 itaallast, XNUMX XNUMX hollandlast ning sajad tuhanded belglased, jugoslaavlased, tšehhid, poolakad jt – juba koju tagasi pöördunud. Veidi enam kui miljon inimest, peamiselt idaeurooplased, sattus endiselt laagritesse, mida valvasid okupatsiooniväed ja ÜRO.
ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti sõnul suudab tänapäeval üha vähem sõjapõgenikke ja riigi sees ümberasustatud isikuid oma elu uuesti üles ehitada. 1990. aastatel keskmiselt 1.5 miljonit pagulast were able to return home annually. For the last 10 years, that number has dropped to around 385,000. Today, about 77% of the world’s refugees are trapped in long-term displacement situations thanks to forever wars like the conflict in Afghanistan that, in its mitu iteratsiooni, on nüüdseks oma kuuendat kümnendit.
War on (of and for) Terror
Üks kõige rohkem nihkumise dramaatilised tegurid Viimase 20 aasta jooksul on Browni ülikooli sõjakulude projekti teadlaste sõnul olnud Afganistani konflikt ja veel seitse "kõige vägivaldsemat sõda, mille USA sõjavägi on alates 2001. aastast käivitanud või milles osalenud". Pärast tapmist 2,974 inimesed by al-Qaeda militants that September 11th and the decision of George W. Bush’s administration to launch a Global War on Terror, conflicts the United States initiated, escalated, or participated in — specifically, in Afghanistan, Iraq, Libya, Pakistan, the Philippines, Somalia, Syria, and Yemen — have displaced between 37 miljonit ja 59 miljonit inimest.
Kuigi USA väed on näinud ka lahingut Burkina Faso ja Washington on sellesse riiki pumpanud sadu miljoneid dollareid "julgeolekuabi", selle ümberasustatuid ei arvestata isegi sõjakulude arvestusse. Siiski on selge seos USA toetatud Liibüa autokraadi Muammar Qaddafi kukutamise 2011. aastal ja Burkina Faso tänase meeleheitliku olukorra vahel. "Sellest ajast, kui lääs mõrvas Qaddafi ja ma olen teadlik selle konkreetse sõna kasutamisest, on Liibüa täielikult destabiliseeritud," selgitas Burkina Faso kaitseminister Chérif Sy 2019. aasta intervjuus. "Kuigi samal ajal oli see riik, kus oli kõige rohkem relvi. Sellest on saanud piirkonna relvade varja.
Need relvad aitasid destabiliseerida naaberriiki Mali ja viisid 2012. aasta riigipöördeni, mille viis USA-s koolitatud ohvitser. Kaks aastat hiljem haaras rahvaülestõusu ajal Burkina Fasos võimu teine USA-s koolitatud ohvitser. Sel aastal järjekordne USA väljaõppe saanud ohvitser kukutati järjekordne valitsus Malis. Kogu selle aja on piirkonda laastanud terrorirünnakud. "Sahel on näinud kõige dramaatilisem eskalatsioon vägivallast alates 2017. aasta keskpaigast,” selgub kaitseministeeriumi uurimisasutuse Aafrika Strateegiliste Uuringute Keskuse juulikuu raportist.
2005. aastal ei õigustanud Burkina Faso isegi mainimistAafrika ülevaade” osa välisministeeriumi terrorismi aastaaruandest. Sellegipoolest võeti seal kasutusele rohkem kui 15 eraldi Ameerika julgeolekuabi programmi - ainuüksi viimase kahe aasta jooksul umbes 100 miljonit dollarit. Pentagoni Aafrika keskuse andmetel on sõjaliste islamistide vägivald riigis aga hüppeliselt kasvanud kolmelt rünnakult 2015. aastal 516 rünnakuni 12 kuu jooksul 2019. aasta keskpaigast 2020. aasta keskpaigani.
Tulevased kriisid
Burkina Faso vägivald on viinud a juga süvenevatest kriisidest. Ümberringi üks miljon Burkinabe on nüüd ümberasustatud, a 1,500% aasta jaanuarist alates ja see arv ainult kasvab. Nii ka rünnakute ja surmajuhtumitega. Ja see on alles algus, kuna Burkina Faso satub järjekordse kriisi – ülemaailmse katastroofi – eesliinile, mis eeldatavasti toob kaasa ümberasustamise taseme, mis jääb tänapäeva ajalooliste tegelaste jaoks kääbus.
Burkina Fasot on räsinud kõrbestumine ja keskkonnaseisundi halvenemine vähemalt alates 1960. aastatest. 1973. aastal põhjustas põud surma 100,000 inimesed there and in five other nations of the Sahel. Severe põud ja nälg tabas uuesti 1980. aastate keskel ja abiagentuurid hakkasid eraviisiliselt hoiatama, et riigi põhjaosas elavad inimesed peavad kolima lõuna poole, kuna põlluharimine muutub üha vähem teostatavaks. Vaatamata püsivatele põudadele oli 2000. aastate alguseks riigi veiste populatsioon kahekordistunud, mis tõi kaasa etniline konflikt Mossi talupidajate ja fulani karjakasvatajate vahel. Praegu riiki lõhestav sõda jaguneb suuresti samade etniliste joonte järgi.
2010. aastal ütles Burkina Faso põllumeeste konföderatsiooni president Bassiaka Dao ÜRO uudisteagentuurile IRIN, et kliimamuutuste mõjud on olnud märgatavad juba aastaid ja Läheb halvemaks. Kümnendi möödudes, temperatuuri tõus ja uued sademete mustrid — põuad, millele järgnesid äkilised üleujutused — tõrjusid põllumehi üha enam nende küladest välja, samas kui kõrbestumine paisutas elanikkonda linnakeskused.
Selle aasta alguses avaldatud aruandes ütles William Chemaly valitsusväliste organisatsioonide, rahvusvaheliste abirühmade ja ÜRO agentuuride võrgustikust Global Protection Cluster. märkis seda Burkina Fasos "kliimamuutused halvavad elatist, süvendavad toiduga kindlustamatust ning intensiivistavad relvastatud konflikte ja vägivaldset ekstremismi."
Sitting at the edge of the Sahara Desert, the country has long faced ecological adversity that’s only worsening as the frontlines of climate change steadily spread across the planet. Forecasts now warn of increasing ecological disasters and resource wars supercharging the already surging phenomenon of global displacement. According to a recent report by the Majanduse ja rahuinstituut, a think tank that produces annual global terrorism and peace indexes, two billion people already face uncertain access to sufficient food — a number set to jump to 3.5 billion by 2050. Another one billion “live in countries that do not have the current resilience to deal with the ecological changes they are expected to face in the future.” The report warns that the global climate crisis may displace as many as 1.2 billion people by 2050.
Teel Kayasse
Ma ei tea, mis juhtus ema ja kahe lapsega, keda ma Kaya teel märkasin. Kui nad sattusid nagu paljud inimesed, kellega ma rääkisin selles turulinnas, mis on praegu punnis ümberasustatud inimestest, on neil raske aeg. Üürid on kõrged, töökohti napib, valitsuse abi kõik peale nulli. Inimesed elavad seal katastroofi äärel, sõltudes sugulastest ja uute naabrite lahkusest, kellel pole enam midagi säästa. Mõned suunduvad puudusest ajendatuna isegi tagasi konfliktipiirkonda, riskides surmaga, et küttepuid koguda.
Kaya ei suuda toime tulla inimeste massilise sissevooluga, mille islamistlikud võitlejad sunnivad oma kodudest lahkuma. Burkina Faso ei saa hakkama miljoni konflikti tõttu juba ümberasustatud inimesega. Ja maailm ei saa hakkama peaaegu 80 miljoni inimesega, kes on juba vägivalla tõttu kodudest välja aetud. Niisiis, kuidas me saame hakkama 1.2 miljardi inimesega – peaaegu elanikkonnaga Hiina või India — tõenäoliselt tõrjutakse järgmise 30 aasta jooksul ümber kliimast tingitud konfliktide, veesõdade, suureneva ökoloogilise laastamise ja muude ebaloomulike katastroofide tõttu?
Eelseisvatel aastakümnetel leiame end üha enam teedel, nagu tee, mis viib Kayasse, põgenedes märatsevate metsatulekahjude või kontrollimatute üleujutuste, järjestikuste orkaanide või ülelaaditud tsüklonite, närtsivate põudade, keerlevate konfliktide või järgmise elumuutva pandeemia eest. . Reporterina olen sellel teel juba käinud. Palveta, et sina kihutaks nelikveolise sõidukiga mööda, mitte ei lämbu tolmu käes eeslivankriga.
Nick Turse on juhtiv toimetaja TomDispatch ja kaasõpilane Tippige meediumikeskus. Ta on viimase autor Järgmine kord tulevad nad surnuid loendama: sõda ja ellujäämine Lõuna-Sudaanis ja enimmüüdud Kill kõike, mis liigub. This article was reported in partnership with Browni ülikool Sõjaprojekti kulud ja Tüüpuuringud.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama