Kui telekanalid on mõõdupuuks, siis USA presidendivalimised, mis on nüüd vähem kui 4 kuu pärast, on püsivad pealkirjad.
Kui kandidaat A aevastab, on see värske uudis; kui kandidaat B luksub, on kell üksteist film.
Vaevalt on see pealkirju väärt, aga metsalist [meediat] tuleb toita.
Liiga paljude jaoks on see valimisuudiste üledoos tekitanud miljonite seas omamoodi passiivsuse, kes ootavad teleriekraanide ja arvutite ees nagu hirved esituledes.
Mis sai sõjavastastest protestidest?
Mis juhtus eluasemeõiguste protestijatega?
Mis juhtus anti-FISA (välisluure jälgimise seadus) aktivistidega?
Inimesi nüristab peaaegu kindel ootus, et demokraadid võidavad järgmistel valimistel Vabariikliku Partei ja selle labase partei presidendi George W. Bushi madalate reitingute tõttu.
Ja need nürid ootused põhinevad täiesti alusetul usul, et Valge Maja demokraatide võit tähendab tõesti sõja lõppu. (Võime küsida, milline sõda?)
Miljonid on ilmselt unustanud 2006. aasta vahevalimiste kibedad õppetunnid, mil demokraadid võitsid kongressi valimistel, moodustasid mõlemas kojas kerge enamuse ja ei teinud midagi.
Rahu Iraagis? Laualt maha. Selle asemel, nagu kaljult alla hüppavad lemmingud, hääletasid nad sõjaks üha enam miljardeid.
Ja kuidas on lood hiljuti uuendatud FISA seaduseelnõuga, mis legaliseeris Bushi administratsiooni seaduserikkumise ja andis tagasiulatuva kaitse varasemaid seadusi rikkunud telefoni- ja sideettevõtetele?
FISA – allkirjastatud, pitseeritud ja kätte toimetatud: ja isegi demokraatide kandidaat (senaator Barack Obama, D.IL), kes mõõdu välja lõi, pani sellele oma John Hancocki, hääletades jaatavalt.
Suur abolitsionist (ja naiste parempoolne toetaja) Frederick Douglass toetas Abraham Lincolnit, kuid see ei takistanud teda protestimast tema vastu, kui ta liikus liiga aeglaselt või üldse mitte. Tema kriitikat lugedes närib ikka veel, kuigi sellest on möödas üle sajandi. Ja siiski, tema õpetus jääb sama asjakohaseks, sest Douglass ütles: "Võim ei anna midagi ilma nõudmiseta."
Kui inimesed midagi ei nõua, siis just seda nad ka saavad.
Need ajaloo õppetunnid peavad meile täna õpetama, et protestijad peavad PROTEESTIMA.
Valimised ei ole lõpud – need on algused – ja liikumised ei tohi lakata liikumast; nad peaksid rohkem protestima!
# # #
Mumia Abu-Jamal on tunnustatud Ameerika ajakirjanik ja autor, kes on Death Row'st kirjutanud rohkem kui kakskümmend viis aastat. Mumia mõisteti surma pärast kohtuprotsessi, mis oli nii räigelt rassistlik, et Amnesty International pühendas terve raporti kirjeldamaks, kuidas kohtuprotsess "ei vastanud rahvusvahelistele miinimumstandarditele, mis tagasid kohtumenetluse õigluse". Täielik aruanne on postitatud siin: http://www.amnesty.org/en/library/info/AMR51/001/2000
Mumia on paljude raamatute autor, sealhulgas City Lights Booksilt ilmuvad raamatud "Jailhouse Lawyers: Prisoners Defending Prisoners vs. USA".