Allikas: Globetrotter
On August 15, the Taliban saabunud Kabulis. Talibani juhtkond sisenes presidendipaleesse, mille Afganistani president Ashraf Ghani oli vabastanud, kui põgenes mõni tund varem välismaale eksiili. Riigi piirid suleti ja Kabuli peamine rahvusvaheline lennujaam vaikis, välja arvatud USA ja NATO heaks töötanud afgaanide hüüded; nad teadsid, et nende elu on nüüd tõsises ohus. Talibani juhtkond püüdis samal ajal seda teha rahustama "rahumeelse ülemineku" avalikkusele, öeldes mitmes avalduses, et nad ei taotle kättemaksu, vaid lähevad korruptsiooni ja seadusetuse taga.
The Taliban’s Entry in Kabul Is a Defeat for the United States
In recent years, the United States has failed to accomplish any of the objectives of its wars. The U.S. entered Afghanistan with horrendous bombing and a lawless campaign of extraordinary rendition in October 2001 with the objective of ejecting the Taliban from the country; now, 20 years later, the Taliban is back. In 2003, two years after the U.S. unleashed a war in Afghanistan, it opened an illegal war against Iraq, which ultimately resulted in an unconditional tagasivõtmine USA 2011. aastal pärast seda, kui Iraagi parlament keeldus lubamast USA vägedele õigusvälist kaitset. USA Iraagist taganedes avas 2011. aastal kohutava sõja Liibüa vastu, mille tulemusena tekkis piirkonnas kaos.
Not one of these wars—Afghanistan, Iraq, Libya—resulted in the creation of a pro-U.S. government. Each of these wars created needless suffering for the civilian populations. Millions of people had their lives disrupted, while hundreds of thousands of people lost their lives in these senseless wars. What faith in humanity can now be expected from a young person in Jalalabad or in Sirte? Will they now turn inward, fearing that any possibility of change has been seized from them by the barbaric wars inflicted upon them and other residents of their countries?
There is no question that the United States continues to have the world’s largest military and that by using its base structure and its aerial and naval power, the U.S. can strike any country at any time. But what is the point of bombing a country if that violence attains no political ends? The U.S. used its advanced drones to assassinate the Taliban leaders, but for each leader that it killed, another half a dozen have emerged. Besides, the men in charge of the Taliban now—including the co-founder of the Taliban and head of its political commission, Mullah Abdul Ghani Baradar—were there from the start; it would never have been possible to decapitate the entire Taliban leadership. More than $2 trillion has been kasutatud USA poolt sõjas, mida ta teadis, et seda ei ole võimalik võita.
Korruptsioon oli Trooja hobune
Varasemates avaldustes mulla Baradar ütles that his government will focus its attention on the endemic corruption in Afghanistan. Meanwhile, stories spread across Kabul about ministers of Ashraf Ghani’s government attempting to leave the country in cars filled with dollar bills, which was supposed to be the money that was provided by the U.S. to Afghanistan for aid and infrastructure. The drain of wealth from the aid given to the country has been significant. In a 2016 report by the U.S. government’s Special Inspector General for Afghanistan Reconstruction (SIGAR) relating to the “Lessons Learned from the U.S. Experience with Corruption in Afghanistan,” the investigators kirjutama, “Corruption significantly undermined the U.S. mission in Afghanistan by damaging the legitimacy of the Afghan government, strengthening popular support for the insurgency, and channeling material resources to insurgent groups.” SIGAR created a “gallery of greed,” which loetletud USA töövõtjad, kes tõmbasid abiraha ja pistsid selle pettuse teel taskusse. Rohkem kui 2 triljonit dollarit on olnud kasutatud on the U.S. occupation of Afghanistan, but it went neither to provide relief nor to build the country’s infrastructure. The money fattened the rich in the United States, Pakistan, and Afghanistan.
Korruptsioon valitsuse tipus kurnas moraali allpool. USA lootis Afganistani rahvusarmee (ANA) 300,000 XNUMX sõduri väljaõppele, kulutades $ 88 miljardit sellel püüdlusel. 2019. aastal a puhastus of “ghost soldiers” in the rolls—soldiers who did not exist—led to the loss of 42,000 troops; it is likely that the number might have been rohkem. ANA moraal on viimastel aastatel langenud, kuna armeest teistesse vägedesse põgenemine on suurenenud. Ka provintsipealinnade kaitse oli nõrk, Kabul langes peaaegu võitluseta Talibani kätte.
Selleks nimetas hiljuti Ghani valitsuse kaitseminister kindral Bismillah Mohammadi kommenteeris Twitteris Afganistanis 2001. aasta lõpust võimul olnud valitsuste kohta: "Nad sidusid meil käed selja taha ja müüsid kodumaa maha. Kuradi rikas mees [Ghani] ja tema rahvas. See kajastab praegu Afganistani populaarset meeleolu.
Afganistan ja selle naabrid
Mõni tund pärast võimule asumist ütles Talibani poliitilise büroo pressiesindaja dr M. Naeem ütles et kõik saatkonnad on kaitstud, samas kui teine Talibani eestkõneleja Zabihullah Mujahid ütles that all former government officials did not need to fear for their lives. These are reassuring messages for now.
Rahustav on olnud ka see, et Taliban on öelnud, et ta ei ole rahvusliku ühtsuse valitsuse vastu, kuigi ei tohiks olla kahtlust, et selline valitsus oleks Talibani enda poliitilise tegevuskava kummitempel. Siiani pole Taliban Afganistani jaoks plaani sõnastanud, mida riik on vajanud juba vähemalt ühe põlvkonna.
28. juulil Talibani liider mulla Baradar mõdu koos Hiina välisministri Wang Yiga Hiinas Tianjinis. Arutelu piirjooned ei ole täielikult avalikustatud, kuid teada on see, et hiinlased võtsid Talibanilt välja lubaduse mitte lubada rünnakuid Hiina vastu Afganistanist ja mitte lubada rünnakuid Belt and Road Initiative'i (BRI) infrastruktuuri vastu Kesklinnas. Aasia. Vastutasuks jätkaks Hiina BRI investeeringuid piirkonnas, sealhulgas Pakistanis, mis on Talibani peamine toetaja.
Whether or not the Taliban will be able to control extremist groups is not clear, but what is abundantly clear—in the absence of any credible Afghan opposition to the Taliban—is that the regional powers will have to exert their influence on Kabul to ameliorate the harsh program of the Taliban and its history of support for extremist groups. For instance, the Shanghai Cooperation Organization (set up in 2001) revived in 2017 its Afghanistan Contact Group, which held a meeting in Dushanbe in July 2021, and kutsutud rahvusliku ühtsuse valitsuse jaoks.
Sellel kohtumisel osales India välisminister dr S. Jaishankar inetu koostas kolmepunktilise plaani, mis saavutas tõrksate naabrite seas peaaegu konsensuse:
“1. An independent, neutral, unified, peaceful, democratic and prosperous nation.
“2. Ceasing violence and terrorist attacks against civilians and state representatives, settle conflict through political dialogue, and respect interests of all ethnic groups, and
“3. Ensure that neighbors are not threatened by terrorism, separatism and extremism.”
See on kõige rohkem, mida praegu oodata võib. Plaan lubab rahu, mis on suur edasiminek võrreldes sellega, mida Afganistani rahvas on viimastel aastakümnetel kogenud. Aga milline rahu? See "rahu" ei hõlma naiste ja laste õigusi võimaluste maailmale. Ka 20 aastat kestnud USA okupatsiooni ajal ei olnud see "rahu" tõendiks. Selle rahu taga pole tegelikku poliitilist jõudu, küll aga on sotsiaalsed liikumised all pind, mis võib tekkida, et sellist "rahu" määratlust lauale panna. Lootus peitub seal.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama