KUUS KUUD pärast Haiti katastroofilist maavärinat on petetud maailma võimsaimate valitsuste lubadused anda miljardeid abi ühele maailma vaesemale ja nõrgemale valitsusele.
Pärast 12. jaanuaril Haitit tabanud maavärinat tekkis koheselt solidaarsus – inimesed USA-st Palestiinani ja kaugemalgi annetasid valitsusvälistele organisatsioonidele ja heategevusorganisatsioonidele, isegi kui nad ei saanud endale palju lubada.
Märtsi lõpus korraldas ÜRO Haiti ülesehitamist rahastavatele doonoritele rahvusvahelise konverentsi, kus kümned riigid lubasid järgmiseks paariks aastaks ligi 10 miljardit dollarit ja esimese 5 kuu erakorralise ülesehitustöö jaoks üle 18 miljardi dollari.
Kuid maailma suurriikide rekord on terav kontrast nende kodanike suuremeelsusele. USA, Prantsusmaa, Kanada ja ÜRO – rääkimata paljudest valitsusvälistest organisatsioonidest, millel on kõrgetel kohtadel sidemed – pole teinud põgenikele alternatiivse peavarju pakkumiseks peaaegu midagi. Nad ei ole suutnud rusude eemaldamist, rääkimata ülesehitustöö alustamisest, ja nad täitsid oma lubaduse abi kohale toimetada.
Selle asemel kasutatakse Haiti maavärinat ettekäändena riigi neoliberaalse majandusplaani väljatöötamiseks ja praegu 6-aastase ÜRO okupatsiooni tugevdamiseks, et maha suruda igasugune vastupanu.
Samal ajal on olukord Haitil endiselt raske. Maavärinas hukkus umbes 300,000 1.5 inimest, sealhulgas hinnanguliselt veerand valitsustöötajatest. See hävitas lugematul hulgal maju, jättes kodutuks 8 miljonit inimest, ning see varises kokku rahvuspalee ja purustas enamiku teistest valitsushoonetest. Üldiselt on Ameerika Arengupanga hinnangul maavärin põhjustanud 13–XNUMX miljardi dollari suuruse kahju.
Kuus kuud hiljem on need 1.5 miljonit inimest endiselt kodutud ja näevad 1,300 põgenikelaagris hädas ellujäämise nimel. Hämmastav on see, et aruannete kohaselt on 232,000 XNUMX neist kodututest endiselt ilma telgi või tenta. Vaid veerandit laagritest haldab Haiti valitsus või abiorganisatsioonid.
Vastavalt Montreal Gazettesünge konto, Port-au-Prince:
näeb endiselt välja nagu sõjatsoon... Laagrid, mille sadu tuhandeid haitilased püstitasid tundide jooksul pärast nende elu purunemist, on muutumas püsivateks slummideks.
Hilise pärastlõunased paduvihmad leotavad asju ja jätavad järvesuurused lombid, milles sigivad sääsed ja levitavad seejärel malaariat. Sügavat, käredat köha on kuulda kõikjal. Sügelised ja muud infektsioonid muudavad laste pehme naha ärritavaks punaseks lööbeks. Kõhud paisuvad ja juuksed muutuvad alatoitumise tõttu oranžiks. Oksendamine ja kõhulahtisus on sama levinud kui kärbsed.
Kuigi maavärina vigastused on paranenud armidena, on kaootiliste elutingimuste tõttu juhtunud lugematu arv õnnetusi – väikelapsed kukuvad keeva riisi või ubade vaatidesse, inimesed murravad jäsemeid betooni- ja traaditükkidele, terved pered on vingugaasist mürgitatud, kui nad süüa teevad. nende telke. Linna ümbruses on mädanenud laibade hais asendunud mädanenud prügihunnikute haisuga.
Ei valitsused, rahvusvahelised institutsioonid ega valitsusvälised organisatsioonid pole nendele laagritele alternatiivide loomisel mõlku teinud. Tõepoolest, üks suur alternatiivlaager, mis on loodud, paljastab, kuidas Haiti eliit kasutab kriisi ära kasumi saamiseks.
Haiti valitsus alustas koostöös USA sõjaväega Port-au-Prince'ist ligi 15 miili kaugusel Corail Cessessesse ehitamist eesmärgiga ehitada uus 300,000 7,000 elanikuga linn. See määras Nabatec Developmenti presidendi Gerard Emile "Aby" Bruni, et jälgida umbes XNUMX inimese üleviimist Petionville'i golfiväljakul asuvast skvotterlaagrist uude asukohta.
Associated Pressi Jonathan Katzi sõnul on Brun "samuti juhtiv läbirääkija Lõuna-Korea rõivafirmadega, et ehitada tehaseid, mis Haiti ametnike sõnul lähevad tõenäoliselt Corail Cessessesse. Tema loodud laager on nende tehaste potentsiaalne töötajate allikas, mis saab ära kasutada USA heldeid impordiseadusi Haitil kokkupandud tekstiiltoodete jaoks."
Laager asub aga lammil, kus puudub taimestik, mis pakuks varju kõrvetava päikese või orkaanihooaja tormide eest. Oxfami töötaja rääkis New York Timesile et Corail Cesessesse'i plaan "ei esinda valitsuse selget strateegilist mõtlemist. See on nagu Sudaan. Nähtavasti pole ühtegi puud. Ja inimesed tunnevad end räsitud. Neil on probleeme tulu teenivate tegevuste leidmisega ja varsti neil on probleeme enda toitmisega."
Samal ajal jäävad Port-au-Prince'is ja seda ümbritsevates linnades lubadustele vaatamata varemeis majad, haiglad ja hooned samasuguseks, nagu nad olid päev pärast maavärinat.
Seni on hinnanguliselt 5 miljonist kuupjardist maavärina rusudest eemaldatud vaid 26 protsenti. The New York Timesile teatab, et "ekspertide sõnul kuluks tuhandel veokil kolm kuni viis aastat, et rusud ära koristada, kuigi praegu veab vähem kui 300 veokit." Doonorriigid, valitsusvälised organisatsioonid ja Haiti valitsus on suutnud ehitada vaid 5,500 orkaanikindlat varjupaika.
- - - - - - - - - - - - - - - -
Abistavate jõupingutuste juhtfiguurid – nagu Haiti ajutise ülesehituskomisjoni (IHRC) kaasesimees Bill Clinton – väidavad, et ülesehitamise ebaõnnestunud lubadused on tingitud katastroofi tohutust ja rahvusvahelisest majanduskriisist, mis ammendas olemasolevad ressursid. Haiti.
Aga need on vabandused. Kui Haiti oleks prioriteet, leiaksid suurriigid raha. Kuna see pole nii, on nad lubanud vaid tühist summat 10 miljardit dollarit. Võrrelge seda summaga, mille USA kulutab oma tegelikele prioriteetidele – näiteks Pentagonile, mis on 663. aastal 2010 miljardit dollarit. Ja katastroofi ulatus, mitte tegevusetuse ettekääne, peaks olema põhjus ressursside massiliseks mobiliseerimiseks ülesehitamiseks.
Selle asemel, et kiirendada abistamist, püüavad doonorriigid – lääne meedia abiga – Haiti valitsust patuoinaks, et juhtida tähelepanu kõrvale, kui vähe nad on teinud.
Näiteks süüdistavad nad Haiti presidenti René Prévali selles, et ta ei suutnud ületada maaomandiga seotud probleeme ja kindlustada krunte uue eluaseme jaoks. Kuid enamik suurmaaomanikke on USA liitlased. Seega on USA valitsusel parem positsioon kui jõuetul Prévali administratsioonil, et sundida maaomanikke uue ehituse jaoks annetama.
See ei tähenda, et Préval konksust maha jääks. Ta on olnud haletsusväärne tegelane, kes maavärina järel kadus ja vaatamata nurinale suveräänsuse rikkumise üle, pakkus Haiti keiserliku reetmise eest varju.
Näiteks 12. juulil maavärina kuuekuulisel aastapäeval, mil pealinn istus varemetes – ja selle inimesed uutes tohututes telkslummides – jagas Préval medaleid, et austada nende riikide ja valitsusväliste organisatsioonide esindajaid, kes on ülesehitamiseks nii vähe teinud. Port-au-Prince.
Kuid Prévali süüdistamine Haiti riigi ebafunktsionaalse olukorra peamise põhjusena on absurdne. USA, Prantsusmaa ja Kanada ning ÜRO on otseselt vastutavad Haiti riigi suutlikkuse õõnestamise eest koordineerida ülesehitustööd, rääkimata riigi edasisest arengust.
Haiti reetmine algas sajandeid tagasi. Pärast seda, kui Haiti edukas orjarevolutsioon saavutas 1804. aastal Prantsusmaalt iseseisvuse, õõnestasid Euroopa võimud riigi kõiki katseid kujundada oma rahva huvides iseseisvat arengusuunda. Kuulsalt nõudis Prantsusmaa, et Haiti maksaks – tänapäeva dollarites – 21 miljardit dollarit reparatsiooni Prantsuse orjameistrite vara, st orjade kaotamise eest.
Alates 1980. aastatest on USA kehtestanud neoliberaalset poliitikat – mida haitilased on kutsunud "Surmaplaaniks" –, mis on seadnud ohtu osariigi suutlikkuse juhtida majandust. Näiteks sundis USA endist presidenti Jean-Bertrand Aristide'i ja tema tollast liitlast Prévalit erastama riigiettevõtteid ja alandama riisi imporditollimakse. Need poliitikad suurendasid linnatöötajate tööpuudust ja vähendasid Haiti riisi tootmist niivõrd, et riik sõltub praegu subsideeritud Ameerika riisist. Selle tulemusena on sissetulek elaniku kohta langenud viiendiku võrra – 600 dollarilt 1980. aastal 480 dollarile täna.
Samal ajal tegid USA ja selle rahvusvahelised liitlased koostööd, et steriliseerida kõik katsed kasutada Haiti riiki vaesunud talupoegade ja linnavaeste tingimuste parandamiseks. Näiteks sunniti Aristide 1991. ja 2004. aasta riigipööretega kaks korda valitud ametikohalt presidendiks – selleks, et takistada Haiti talupoegade, töötajate ja vaeste huvides läbiviidavat sotsiaalreformi.
Alates teisest riigipöördest pole Haiti riik riiki kuidagi kontrollinud. USA, teised keiserlikud jõud ja rahvusvahelised finantsinstitutsioonid juhivad Haiti majandust ning ÜRO oma valesti nimetatud ÜRO stabiliseerimismissiooni Haitil (MINUSTAH) kaudu on riiki okupeerinud alates 2004. aastast, valitsedes seda traditsioonilisel neokoloniaalsel viisil.
- - - - - - - - - - - - - - - -
NÜÜD vajavad NEED volitused patuoina, sest pärast kogu doonorikonverentsidega kaasnenud fanfaari pole neil õnnestunud tulemusi anda.
Ainult Brasiilia, Norra, Eesti ja Austraalia on IHRC-le esitanud kõik lubatud annetused. The The Washington Post teatas, et doonorid on andnud vaid 2 protsenti 5.3 miljardist dollarist, mis lubati erakorralise ülesehitustöö kriitiliseks esimeseks 18 kuuks. ÜRO inimarengu programmi andmetel on IHRC ise välja andnud vaid 506 miljonit dollarit – vaid 9 protsenti 2010. aastaks eelarvestatud vahenditest kuni 2011. aasta keskpaigani.
USA on mänginud keskset rolli Haitile abi andmise takistamisel. Senat hoidis kinni USA 2.8 miljardi dollari suuruse panuse, kusjuures selle abipaketi blokeerimisel mängis võtmerolli vabariiklasest senaator Richard Lugar. Lugar rõhutab, et seni, kuni Préval ei suuda tagada vabad ja õiglased valimised – tõlge, on valimised, mis toetavad USA-d. Kandidaadid võidavad kindlasti – ja vähendavad tõkkeid erainvesteeringutele, siis ei tohiks USA vabastada kogu oma panust IHRC-sse.
Selliste manöövrite tulemusena on IHRC kassas vaid 90 miljonit dollarit. Keegi ei tohiks hinge kinni hoida, kuni saabub rohkem. Maailma peamistel valitsustel on Haiti humanitaarabi lubaduste täitmisel häbiväärsed tulemused. Eelmisel, 2009. aasta aprillis toimunud ÜRO doonorkonverentsil Haiti jaoks lubati 400 miljonit dollarit, kuid ainult 15 protsenti vahenditest realiseeriti.
See, kui palju raha IHRC on kulutanud, näitab, et maailma võimsaim valitsus hoolib rohkem oma ettevõtete taskute polsterdamisest. Beverly Bell Poliitikauuringute Instituudist leidis, et tohututel rahasummadel on:
läks kohe tagasi doonorriikidele, nagu ka 0.40 dollarit iga USA valitsuse abidollari pealt, millega maksti USA sõjaväe kohaloleku eest Haitil vähemalt kahe esimese kuu jooksul pärast maavärinat. Lubatud dollarid lähevad USA ettevõtetele, näiteks põllumajandusettevõtetele, kelle riisi ülejääki ostab USAID, et neid abina tarnida…
On tasusid, mida makstakse väikesele konsultantide armeele, kes töötavad välisriikide valitsuste ja rahvusvaheliste agentuuride heaks... Siis on veel siirik, korruptsioon ja halb planeerimine, mis kõik suunab abidollareid meeleheitel maavärina ellujäänutest eemale.
Ka ÜRO on Haiti kriisi läbi kukkunud. ÜRO ametnikud elavad Haiti massidest lahus suhteliselt luksuslikult. Avalike suhete katastroofis kulutas ÜRO 10 miljonit dollarit kahe ristluslaeva Ola Esmeralda ja Sea Voyageri rentimiseks, mida ÜRO töötajad nimetasid "Love Boatiks", et majutada Maailma Toiduprogrammi ja MINUSTAHi ametnikke.
Edmond Mulet, endine Guatemala diplomaat, kes juhib ÜRO missiooni, ütles ajakirjanikele, et laevad on tasu ÜRO töötajate raske töö eest. "See on vähim, mida saame nende heaks teha," ütles ta. "Nad töötavad 14, 16 tundi päevas. Koht oli pulbristatud. Elamistingimused on tõesti kohutavad."
Haiti Ameerika muusik ja Port-au-Prince’i hotelli Oloffson omanik Richard Morse jäädvustas sõnumi, mille ÜRO saadab ajakirjanikele:
Kui ÜRO elab ristluslaeval, on see suurepärane metafoor selle kohta, kuidas neid riigis nähakse. Kui nad arvavad, et maavärina põgenikud peaksid elama kruiisilaevadel, siis peaksid nad hankima Haiti inimestele ristluslaevad, see on kõik, mida ma ütlen. Kui ma muidugi seda valesti ei tõlgenda ja nad on tõesti paremad kui haitilased.
Vahepeal on MINUSTAH okupeerinud riiki alates 2004. aastast, väed on toodud Brasiiliast ja mitmest teisest riigist, sealhulgas Iisraelist. Nende vahel on Mulet, ÜRO peasekretär Ban Ki-moon ja Brasiilia kindral Luiz Guilherme Paul Cruz suurendanud ÜRO okupatsiooniväge 8,940 sõdurini ja 4,391 politseinikuni.
ÜRO okupatsioon maksab üle 51 miljoni dollari kuus. ÜRO väed ei räägi Haiti kreooli keelt. Koostöös USA koolitatud Haiti politseiga patrullivad nad vaestes linnaosades, võttes poliitvange kinni ja surudes maha teisitimõtlejaid.
Nii nagu vahetult pärast maavärinat, on välisriikide valitsused ja meedia esitanud vägivaldse kuritegevuse ohu põgenikelaagrites, et õigustada vägede suurenenud kohalolekut. Naistevastased vägistamised ja seksuaalvägivald on kahtlemata tõeline probleem. Kuid ei ÜRO ega Haiti politsei ei suuda neid lahendada.
Tegelikult on mitmed inimõiguste uurimised dokumenteerinud inimõiguste rikkumisi nii Haiti politsei kui ka MINUSTAHi vägede poolt. Veel 2007. aastal saatis MINUSTAH riigist välja 114 Sri Lanka sõdurit, keda süüdistati vägistamises ja laste väärkohtlemises. Praeguses kriisis on Haiti naised kurtnud, et ÜRO sõdurid ja politsei on nõudnud seksi vastutasuks toidu ja abi eest.
Laagrites toimuva vägivalla ja vägistamise põhjustega tegelemiseks peaksid rahvusvahelised võimud tegelema kohutavate elutingimustega laagrites – just seda, mida nad on vältinud. 51 miljoni dollari kulutamine kuus sõduritele ja politseinikele ainult suurendab vägivalda – meeleheitel vaeste inimeste vastu kasutatavate repressiivjõudude vägivalda, eriti kui nad protestivad oma halvenevate tingimuste vastu.
- - - - - - - - - - - - - - - -
JUUNIS toimusid Haiti protestid MINUSTAHi okupatsiooni ja Prévali administratsiooni vastu. Port-au-Prince'i varemetele pihustatud grafiti mõistab hukka ÜROd, USA, valitsusvälised organisatsioonid ja Préval.
Paljud protestid ja suur osa grafititest nõuavad Aristide'i tagasitulekut. Samuti on nad vastu Prevali valitud valimiskomisjonile, mis peaks riigi populaarseima erakonna Aristide'i Fanmi Lavalase keelustama ja seeläbi 28. novembriks kavandatud valimisi rikkuma.
MINUSTAHi ametnikud on selgelt öelnud, et nende peamine mure on kasvav vastupanu ja nende sõdurid on rünnanud meeleavaldusi. Näiteks 23. mail märatsesid ÜRO sõdurid Rahvuspalee vastas asuvas tohutus põgenikelaagris, tulistades tunde pisargaasi ja kummikuulidega. Samal päeval tungisid MINUSTAHi sõdurid Haiti ülikooli, tulistades üliõpilaste meeleavalduseks rohkem pisargaasi ja kummikuule.
Haiti lootus seisneb uues vastupanus koloniaalokupatsioonile. Ainult vastupanu võib sundida rahvusvahelisi jõude täitma lubatud abi – ja tagama, et abi teenib Haiti talupoegade, töötajate ja linnavaeste huve. Nagu ütles Lumière'i ülikooli 22-aastane arstitudeng Jacqueline Cherilus reporterile:
Ameeriklased ja kõik, kes on telke saatnud: oleme väsinud sellest kraamist, samadest telkidest ja tentidest. Vajame ehitust. Kas näete, kui tugevaks vihmad muutuvad? Telgid ei suuda sellele vihmale vastu panna. Kui kaua saame telkides ja tentsides elada. Te ei saa elada kaks või kolm aastat presendi all. Me vajame maju. Meil on varsti orkaanid ja üleujutused.
Abi on halvasti organiseeritud ja halvasti jagatud. On palju inimesi, kes ei saa midagi. Tõelise abi saamiseks vajame sotsiaalseid muutusi."
Väljaspool Haitit peavad aktivistid olema solidaarsed tekkiva okupatsioonivastase protestiliikumisega ning arengu eest Haiti talupoegade, tööliste ja linnavaeste huvides.
Peame esitama mitmeid nõudeid. Esiteks peaksime toetama Haiti enesemääramisõigust. Port-au-Prince'i ja ülejäänud riigi ülesehitamist peaksid kontrollima haitilased ja nende valitsus, mitte keisririigid, nende ettevõtted, ÜRO ja valitsusvälised organisatsioonid.
Peaksime nõudma lubatud abi viivitamatut vabastamist Haiti riigile, et see saaks parandada oma suutlikkust pakkuda eluase, tervishoidu ja haridust. Peame nõudma ka ÜRO okupatsiooni lõpetamist Haitil ja Jean-Bertrand Aristide'i tagasisaatmise keelamise lõpetamist. Veelgi enam, Aristide'i parteil, riigi populaarseimal poliitilisel jõul Fanmi Lavalasel tuleb lubada eelseisvatel valimistel osaleda.
Nad on lubanud, et lisaks tühisele abile peaksid USA, Prantsusmaa ja Kanada hüvitama Haitile tekitatud kahju. Prantsusmaa saab alustada 21 miljardi dollari tagasimaksmisega, mille ta riigist iseseisvuse saavutamisel välja pressis.
Alles siis, kui haitilastel lastakse oma saatust majanduses ja poliitikas määrata, saab Haiti areneda oma rahva huvides.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama