Kui astusin Egiptusesse Kairosse suunduvale lennukile, veendumaks, et Gazasse suunduva naiste delegatsiooni jaoks on kõik paigas, polnud mul põhjust arvata, et satun Kairo lennujaama vangikongi ja saadeti seejärel vägivaldselt välja.
Reis oli vastuseks kõne naistest Gazas kuni CODEPINKi ja teiste rühmadeni, kes paluvad meil tuua 100. märtsiks, rahvusvaheliseks naistepäevaks, Gazasse 8 naist üle maailma. Nad tahtsid, et näeksime omal nahal, kuidas seitse aastat kestnud Iisraeli blokaad muutis nende olukorra talumatuks. Nad rääkisid, et nad ei suuda kaitsta ennast ja oma perekondi sagedaste Iisraeli rünnakute eest ning kuidas piiride sulgemine nii Iisraeli kui Egiptusega on muutnud neil võimatuks reisida välismaale või isegi mujale Palestiinasse. Nad tahtsid, et me oleksime tunnistajaks sellele, kuidas vee, elektri ja kütuse puudus koos tõsiste impordi- ja ekspordipiirangutega mõistab enamiku Gaza 1.6 miljonist palestiinlasest viletsale elule.
Nii aitasime kokku panna 100-naiselise delegatsiooni Prantsusmaa, Belgia, Šveitsi, Austraalia, Ühendkuningriigi, Iirimaa, Kanada ja Ameerika Ühendriikide esindajatega. 18–84-aastased delegaadid olid Nobeli rahupreemia laureaadid, arstid, kirjanikud ja üliõpilased. Kaasasime naistele ka sadu päikeselampe ja kaste meditsiinitarvetega.
Ainus viis Gazasse sisenemiseks on mööda maad – kas Iisraeli või Egiptuse piiri kaudu. Iisrael piirab valitsusväliste ja ametlike delegatsioonide sissepääsu, seega oli meie ainus võimalus minna läbi Egiptuse. CODEPINK oli alates 2008. aastast Egiptuse kaudu Gazasse juba organiseerinud kaheksa delegatsiooni, nii et arvasime, et tunneme köied. Olime need delegatsioonid organiseerinud Mubaraki valitsusajal ja pärast revolutsiooni, kuid mitte alates 2013. aasta juulis toimunud riigipöördest, mis kukutas Mohamed Mursi valitsuse.
Nagu varemgi, edastasime välisministeeriumile ja kohalikele saatkondadele kogu teabe, mida nad küsisid, et saada delegaatidelt Siinai (mis on muutunud ohtlikuks kohaks) ja Gazasse sisenemiseks vajalikud load. ei olnud Siinail liiga ohtlik, aitasid nad meil turvaliselt piirile jõuda. Muidu tähistaksime rahvusvahelist naistepäeva koos Kairos.
Läksin varakult, 3. märtsil logistikameeskonna koosseisus. Kui ma Kairo lennujaama jõudsin, viidi mind kõrvale ja pandi eraldi tuppa. Kõigepealt öeldi mulle "pole probleemi, pole probleemi, lihtsalt kontrollin pabereid, vaid 10 minutit." Viie tunni pärast mõistsin, et probleem on tõepoolest olemas, kuna mind viidi lennujaama vangikongi. Mulle ei öeldud kordagi, milles probleem. Jumal tänatud, et olin oma telefoni ära peitnud ja sain oma raskest olukorrast teada Twitteri kaudu. Sõbrad ja perekond hakkasid kohe abi saamiseks pöörduma USA saatkonna poole.
Kell 8 hommikul tuli kambrisse 5 tavariietes meest, kellel olid käeraudad ja kes nägid väga kurjakuulutavad välja. Üks ütles: "Tule meiega, me paneme su lennukisse ja saadame riigist välja." Ma kartsin nendega kaasa minna ja olin just saanud sõnumi, et keegi USA saatkonnast on vaid kümne minuti kaugusel. Küsisin viisakalt, kas võin oodata mõnda saatkonnaametnikku või helistada välisministeeriumisse, et selgitada välja, mis peab olema suhtlusviga.
Selle asemel võtsid mehed minust kinni, viskasid mind pikali, panid põlved mulle selga, tõmbasid mu käed nii ägedalt tagasi, et kuulsin, kuidas mu käsi õlast väljus, ja panid mulle kaks komplekti käeraudu. Ma karjusin valust, nii et nad võtsid mu salli, toppisid selle mulle suhu ja tirisid mind läbi lennujaama saali ootava Turkish Airline'i lennuki juurde.
Olin nihestatud õla tõttu nii valus – võis näha, kuidas luu lihtsalt õhku tõusis –, et lennufirma töötajad keeldusid mind peale laskmast ja nõudsid, et egiptlased kutsuksid kiirabi. Kui kiirabi kohale jõudis, andis arst mulle kohe valu leevendamiseks süsti ja nõudis, et pean haiglasse minema. Selleks ajaks oli asfaldil umbes 20 meest, kes vaidlesid, mida minuga teha, samal ajal kui Türgi lennukil, mille pardal oli 175 inimest, õhkutõusmist takistati. Pärast umbes tund aega kestnud võitlust võitis Egiptuse julgeolek: mind ei lastud haiglasse, vaid sunniti lennukile minema, kusjuures kaks meest, kes mind kõige enam kuritarvitasid, istusid minu mõlemal küljel.
Kohe kui õhus olime, küsis stjuardess, kas lennukis on arst. Lõpuks ometi õnn! Seal polnud mitte ainult arst, vaid ta oli ortopeediline kirurg. Ta lõi lennuki vahekäiku ajutise operatsioonivoodi ja lasi stjuardessid abistada. "Tavaliselt panin teid enne selle tegemist välja, nii et hoiatan teid, et see on valus," ütles ta, kui ta mu kätt tagasi pistikupessa manipuleeris. Kui jõudsime Türki, läksin enne koju tagasilendu haiglasse edasiseks raviks. Minu siinsed arstid ütlevad, et kulub kuid füsioteraapiat, enne kui saan oma käe täielikult ära kasutada.
Füüsilise trauma kõrval on mul palju vastuseta küsimusi:
* Miks USA saatkond Egiptuses mind selle 17-tunnise katsumuse ajal kordagi ei aidanud, eriti kui andsin mõista, et olen ohus? Kui ajakirjanik küsis välisministeeriumi briifingul, väitis pressiesindaja Jen Psaki ekslikult, et saatkond oli andnud mulle "asjakohast konsulaarabi". Pärast seda olen esitanud kaebuse abi puudumise kohta ja võid sõnumi saata ka välisministeeriumile.
*Kui Egiptuse ametnikud olid minu vastu nii jõhkrad – pisikese, 61-aastase ameeriklannaga, kes on oma elu pühendanud rahule –, mida nad teevad oma kodanike ja teiste vanglas virelevate inimestega? Ja miks kaalub sekretär Kerry sellele jõhkrale režiimile USA sõjalise abi taastamist? Vastavalt hiljutisele Amnesty Internationali aruanne, praegust inimõiguste olukorda iseloomustab julgeolekujõudude korduv liigne jõu kasutamine, mis põhjustab sadade meeleavaldajate surma; ühinemisvabaduse, kogunemisvabaduse ja sõnavabaduse ning akadeemiliste vabaduste üha karmimad piirangud; protestiliidrite, üliõpilaste, ajakirjanike ja teiste omavoliline vangistamine; ja suutmatus kaitsta haavatavaid rühmi, sealhulgas vähemusi ja naisi. Võtke minut aega saada sõnum Egiptuse saatkonnale USA-s ja käskige neil lõpetada valitsuse jõhker mahasurumine rahumeelsete kodanike vastu.
*Kas Iisrael avaldas Egiptusele survet, et viimane teeks viimase hetke näkku, et hoida meid Gazast eemal? Lõpuks pääses vaid 17 meie liiget Kairosse (kuid mitte Gazasse) ja ülejäänud saadeti lennujaamast välja. Küsimus Iisraeli mõju kohta on üks, millele me ilmselt kunagi vastust ei saa, kuid just sel ajal, kui me seal olema pidime, vahetati Gaza võitlejate ja Iisraeli armee vahel raketituld. See näitab Gaza naiste haavatavust, kes on sattunud Iisraeli piiramisrõnga, Egiptuse blokaadi ja sisemiste äärmuslaste vahele. Seetõttu oli meie jaoks nii tähtis sinna minna, et näidata oma solidaarsust tsiviilelanikkonnaga. Kuid see peab ootama, kuni Egiptus ei pea enam rahuaktiviste ohuks nende riiklikule julgeolekule.
Kuni maailm eirab käimasolevat Gaza piiramist, vireleb peaaegu 2 miljonit inimest maailma suurimas vabaõhuvanglas. Kui välisminister Kerry soovib, et USA oleks sisukas rahuvahendaja ning saavutaks kokkuleppe, mis hõlmab palestiinlaste väärikust ja inimõigusi, ei saa ta enam jätkata sõjalise abi toetamist blokaadi toimepanijatele: Iisraelile ja Egiptusele.
Medea Benjamin on rahurühma CODEPINK ja inimõigusorganisatsiooni Global Exchange kaasasutaja. Ta on autor Drone Warfare: Killing by Remote Controll.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama
1 kommentaar
Ma hakkan alusetult spekuleerima ja kuulujuttude levitamisse – võib-olla tahtis Egiptuse valitsus Obamale teene teha, kuna sina, Medea, oled teda paar korda avalikult häbi teinud?
See annaks kindlasti usutava eitamise.
Igatahes jube, mul on hea meel telefoni ja arsti üle.