Igas ühiskondlikus liikumises on oluline, et korraldajatel oleks selge ja inspireeriv nägemus tulevikumaailmast, mille ülesehitamise nimel nad töötavad. Võitluses lokkava majandusliku ebavõrdsuse vastu Ameerika Ühendriikides ja paljudes maailma piirkondades ei peeta ühtki mudelit juhtvalguseks sagedamini kui skandinaavlaste ehitatud mudelit. Ja mõjuval põhjusel.

As Võitlus vägivalda Kolumnist George Lakey selgitab oma uues raamatus “Viking Economics: How the Scandinavians Got It Right — and How We Can Too”, et 20. sajandi vahetusel kimbutas Põhjamaid vaesus ja suur ebavõrdsus. Seejärel mobiliseerusid inimesed oma eliidi vastu ja võitsid pärast pikka ja ägedat vägivallatu võitlust – luues ruumi maailma kõige võrdsemate, vabamate ja demokraatlikumate ühiskondade kujundamiseks ja ehitamiseks.

Arvestades ohtu, mida käegakatsutavad edukad alternatiivid endast kujutavad, on Põhjamaade mudelit pikka aega rünnanud vabaturundajad, kes väidavad, et see ei ole soovitav ega USA-le kohaldatav. Kaasahaaravas proosas ja paljude värvikate lugudega lükkab Lakey süstemaatiliselt ümber palju müüte, mida levitatakse, et lükata kõrvale see kaalukas alternatiiv, mis on igati loonud täieliku tööhõive, universaalse tervishoiu, tasuta hariduse ja praktiliselt kaotanud vaesuse.

Selles intervjuus selgitab Lakey, kuidas sotsiaalsed liikumised need olulised võidud pika aja jooksul võitsid ja kindlustasid ning milliseid õppetunde saavad Ameerika Ühendriikide aktivistid oma eeskujust võtta, et oma jõupingutusi siin uuesti elavdada.

Ühiskondlikud liikumised sisse Skandinaavias osalesid 1930. aastatel sarnastes võitlustes ja kasutasid samasugust taktikat Ühendriigid sellel ajal. Miks arvate, et nemad olid edukamad egalitaarse süsteemi loomisel kui meie?

Põhjamaade ajalooline olukord andis neile eeliseid, kuid edu ei tulnud kergelt. Enamik privilegeeritud seisis muutustele vastu. Liikumise mahasurumiseks kutsuti välja väed. Natsiliikumised kasvasid, pannes vägivaldsed brigaadid tänavatele liikumist ründama. Raamatus jagan dramaatilisi lugusid inimestest, kes astuvad fašistliku agressiooni vastu.

Siin kirjeldan paari eelist, mis neil oli, ja ka liikumisvalikuid, mis muutsid need ebatavaliselt tugevaks. Nad andsid endale vara, mida meie liikumised võiksid endale anda, kui tahame.

Ajalugu andis põhjamaale mitu tõuget. Need olid väikesed riigid nendel aastakümnetel põhitegevuse perifeerias, mis tähendas, et rahvusvahelise majanduseliidi jaoks ei olnud panused nii kõrged kui kontinendi suuremates riikides nagu Prantsusmaa ja Saksamaa. Marginaalne olemine võib olla eelis!

Samuti aitab see mitte olla tõusev impeerium, nagu USA oli 20. sajandi alguses. Oma raamatus räägin vähetuntud loo 19. sajandi Taanist kui põhjamaalastest, kes loovutas eliidi impeeriumilootused. See alistumine andis Taani enamusele rohkem hingamisruumi enda kehtestamiseks. USA-s võitles majanduseliit impeeriumi, aga ka sisemise domineerimise eest – kõrged panused!

21. sajand on väga erinev. USA impeerium on languses ja tal pole selgeid lahendusi probleemidele (eriti kliimakriisile). Sel moel on USA muutumas rohkem 1920. ja 30. aastate Põhjamaade sarnaseks, kus majanduseliit ei suutnud lahendada nende ees seisvaid struktuurseid väljakutseid.

Teine ajalooline joon, mis 1930. aastatel Põhjamaade jaoks toimis, oli see, et ebavõrdsus ei olnud seal nii juurdunud kui Ameerika Ühendriikides, kus meie sajandeid kestnud orjus. Meie liikumist takistas tõsiselt orjuse pärand ja meil oli raske vastu seista eliidi jaga-ja-valitse strateegiale. Õnneks on üha enam ameeriklasi nüüd leppimas orjuse tohutu ulatusega ja sellega, kuidas see meile kõigile täna jätkuvalt haiget teeb.

Põhjamaade kultuurilise homogeensuse ajalugu aitas neid 1930. aastatel, kuigi see sai nende majandusarengu takistuseks. Alles hiljuti on põhjamaalased oma rahvastikku immigratsiooniga mitmekesistanud. Alates 1995. aastast on sisserändajate arv Islandil kahekordistunud, siis taas kahekordistunud ja siis taas kahekordistunud! Rootsi avas uksed süürlastele ja teistele Lähis-Ida sõdade eest põgenevatele inimestele, võttes elaniku kohta vastu rohkem kui ükski teine ​​riik. Iga seitsmes norralane on välismaal sündinud. Oma raamatus näitan, kuidas Põhjamaade majandusmudel aitab neil tulla toime tänapäeva immigratsiooniprobleemidega.

Ja milliseid valikuid tegid Põhjamaad, et kasutada ära neid soodsaid olusid, millest tänapäeva liikumised võiksid õppida?

Vaatamata ajaloolistele eelistele oleksid põhjamaised liikumised võinud ebaõnnestuda, kui nad poleks lisalihaseid tekitanud. Nad otsustasid omaks võtta nägemuse sellest, mida nad näha tahavad. Kuigi aktivistide rühmituste vahel polnud kunagi täielikku üksmeelt, pakkus nende nägemus jämedat ühtsust, mis tõmbas poolehoidu inimestest, kes kõhklesid liituda, luues seega massiliikumise. See inspireeris osalejaid suuremale pühendumisele ja julgemale tegutsemisele.

Nende platvorm, mida teavitasid geniaalsed majandusteadlased nagu Gunnar Myrdal, ei olnud fantaasia. Visioon levis õpperühmade, liikumismeedia ja tänavakõnede kaudu. Keskendudes sellele, mida nad tahtsid, mitte sellele, mida nad ei tahtnud, andis nende nägemus sügava depressiooni ja vägivaldsete rünnakute ajal positiivse tooni. Me võime selles riigis oodata raskemaid aegu ja oleks tark kindlustada end käegakatsutava tugiplatvormiga, kui me kriisist kriisi lonkame.

Põhjamaad tugevdasid end sellega, et valisid protestide asemel vägivallatuid kampaaniaid. Protestid väljendavad seisukohta, sealhulgas nördimust, ja on paljude aktivistide vaikimisi kogu maailmas. Põhjamaad olid rohkem huvitatud võimu kasvatamisest kui lihtsalt eneseväljendamisest ja valisid oma võimu maksimeerimiseks vägivallatuid otseseid tegevuskampaaniaid. Nad valisid sihtmärgi, määratlesid ühe või mitu nõuet ja suurendasid oma tegevust strateegiliselt. Liikumise ehitasid üles mitu kampaaniat. Kampaaniad kogesid nii kaotusi kui ka võite, kuid üldine tulemus oli nii kasv kui ka jõud.

Kuna kampaaniad toovad kaasa õppimiskõvera, kasvasid need aktivistid, kes suudavad ühel päeval luua uue ühiskonna institutsioone. Kampaanias osalejatest sai riigi juhtkond. Taani esimene mittekapitalistlik peaminister oli olnud tehasetööline, kes osales kampaaniates ja õppis töölisliikumises juhtimisoskusi. Norra peaminister oli 17. sajandi keskpaiga otsustavatel aastatel 20 aastat ehitustööline Einar Gerhardson.

Millist rolli mängivad ühistud Põhjamaade mudelis ja kuidas teie arvates sobivad nad majandusliku ebavõrdsuse vähendamise strateegiasse?

Kooperatsioonide korraldajad ühinesid otsese tegutsemise jõuga, kujutades ette liikumise visioonis visandatud uut majandust. Ühised loovad oskusi ja kindlustunnet nende seas, kes varem puudusid. Taanis ja Islandil olid ühistute liikumised nende kaasaegse majanduse arendamisel otsustava tähtsusega. Majandusteadlane Thorvaldur Gylfason ütles mulle, et Islandi ühistud tegid eelmisel sajandil vigu, mis neid nõrgendasid, kuid on nüüd tagasi tulemas.

Rootsi ühistu Folksam esindab tänast jätkuvat Põhjamaade kasvutrendi. 106-aastane kindlustusühing kasvas agressiivse turundusega Rootsi immigrantidele, keda on üle kuuenda elanikkonna. Folksam asutas üle kümne aasta tagasi mitmekeelse kõnekeskuse, mis tegeleb nüüd kõnedega 17 keeles, sealhulgas somaali, farsi, araabia ja kurdi keeles. Folksam kuulub kasvavates immigrantide kogukondades lõviosale kindlustusturust.

Üle kahe miljoni norralase on ühistu liikmed ja paljud neist kuuluvad mitmesse ühistu. 40 protsenti Oslos asuvatest eluasemetest on ühistu. Peaaegu kogu Norra ja Taani piimatööstus koosneb ühistutest. Lisaks majanduslikule mõjuvõimule avaldavad ühistud Põhjamaades võimu, andes – vaatamata neoliberaalsetele väidetele – igapäevaselt tõendeid, et koostöö toimib sama hästi ja sageli paremini kui kapitalism.

Avalikul omandil on suur roll ka Norra ettevõtete elus. Enamik suuremaid ettevõtteid kuulub üle 50 protsendi avalikkusele, kohalikul või riiklikul tasandil. Norralased olid ainsad skandinaavlased, kes saavutasid selle naftarikkaks, kuid kui nad seda tegid, asutasid nad aktsiaseltsi, et omada ja juhtida tegevust, pannes kasumi kõrvale riikliku pensionifondi jaoks, et kasu saada tulevastele põlvedele.

Muidugi arutavad norralased täna kirglikult, kas lõpetada fossiilkütuste kaevandamine. Enne naftarikkuse kättesaadavaks saamist oli Norra juba praktiliselt kaotanud vaesuse, seega ei ole norralaste ühine heaolu ohus.

Kuidas kindlustasid liikumised järgnevate aastakümnete jooksul 1930. aastatel saavutatud edu?

Põhjamaade klassivõitlused jätkuvad täna, tulemuseks on võidud ja kaotused. Nelja riigi tulemuste võrdlemisel torkab silma strateegiline põhimõte, mis annab meie liikumistele lootust.

Alates "Reagani revolutsioonist" on enamik USA edumeelseid mänginud kaitset. Tulemuseks on olnud rida kaotusi ja kannatused on tohutud. Samamoodi tuli Põhjamaades kaotusi siis, kui edumeelsed püüdsid kaitsta varasemaid saavutusi. Võidud juhtusid siis, kui liikumine läks hoopis ründama ja pidas vägivallatut võitlust julgete nõudmistega.

1980. aastatel lõdvendasid Rootsi ja Norra valitsused pankade regulatsioone. Privaatpankurid läksid metsikuks, spekuleerisid kinnisvaraga, lõid mulli ja mõlemad riigid suundusid kaljule. (Kõlab tuttavalt?)

Valitsused ärkasid, arestisid suurimad pangad, vallandasid kõrgema juhtkonna, tagasid, et aktsionärid ei saaks sentigi, ja ütlesid teistele pankadele, et nad võivad ise rekapitaliseerida või pankrotti minna; neid ei päästaks maksumaksjad.

Kokkuvarisemise lähedal toimunud kokkuvarisemine kahjustas iga riigi majandust, kuid suurte pankade otsustav natsionaliseerimine ja julged stiimuliprogrammid tõid kaasa kiirema taastumise, kui oleme näinud Ameerika ja Euroopa taastumises pärast sarnaste mullide lõhkemist 2008. aastal.

Raamatus räägin dramaatilisest loo Islandi hilisemast finantskrahhist ja sellest, kuidas vägivallatu rahvaliikumine sundis veelgi tähelepanuväärsema tagasilöögi kui nende viikingitest nõbude oma.

Märkimisväärne on see, et taanlased vältisid seda metsiku pankuri kuuli. Selle asemel, et järgida Norrat ja Rootsit ning lasta Taani valitsusel liikuda paremale, asus töölisliikumine pealetungi, korraldades häiriva streigi, blokeerides parlamenti ja esitades julgeid nõudmisi enamuse kasuks. Euroopa neoliberaalset suundumust ennetavalt trotsides jäi Taani finantssektor tugevaks.

Kuidas jätkub võitlus Põhjala mudeli eest täna?

Põhjamaad on esimesed, kes ütlevad, et nad pole utoopiat saavutanud. Norralased ütlevad mulle, et nad on "kaebajate rahvas". Minu raamatus toodud neli riiki seisavad jätkuvalt silmitsi tohutute globaalsete turujõududega, millega kaasneb igapäevane surve loobuda ajaloo kõige selgemast püsivast demokraatia, võrdsuse, keskkonnaalase õigluse, jagatud heaolu ja üksikisiku vabaduse mudelist.

Ma ei tea, kas globaalne eliit leiab vahendeid, et takistada neil saavutatud kõrget standardit järgimast. Ma tean, et põhjamaalased armastavad strateegiat ja neile meeldib üksteiselt õppida. Nad võivad trotsida globaalset eliiti, otsustades võidelda, jäädes pealetungile ja vägivallatsema.

Tuginedes Mustanahaliste Elude Liikumise kavandatud visioonile, võivad USA liikumised saada ka enesekindlust rünnakule asumiseks, strateegiliste vägivallatute kampaaniate korraldamiseks ja võimu suurendamiseks. Kuna meie objektiivne olukord on praegu mõnes mõttes soodsam kui 1930. aastatel, võime end üllatada sellega, mida suudame.

---