Vaesunud inimesed ei ole vabad ja kui ANC ja valitsus valetavad meile ja ütlevad meile, et oleme vabad, solvavad nad meie intelligentsust ja inimlikkust.
Me ei ole vabad, sest me oleme mõrvatud ja mõrvatud izinkabi ja politsei poolt.
Me ei ole vabad, sest riik ründab ja hävitab meie kodusid.
Me ei ole vabad, sest meilt on võetud õigus hea asukohaga linnamaale ja seeläbi ka õigus oma kohale linnades.
Me ei ole vabad, sest oleme sunnitud valitsushoonetesse (nn transiidilaagritesse) ja jäetakse sinna mädanema.
Me ei ole vabad, sest meie katsed luua autonoomseid ja demokraatlikke kogukondi, kus juurdepääs maale ja eluasemele on dekommodifitseeritud, surutakse alla riigi ja valitseva partei vägivallaga, sealhulgas mõrvadega.
Me ei ole vabad, sest toidusüsteem jääb kapitali kätte ja meie võitlust toidusuveräänsuse ülesehitamise nimel altpoolt kohtab maale juurdepääsu keelamine ja vägivaldsed repressioonid, sealhulgas mõrvad.
Me ei ole vabad, sest terve hulk eliitjõude, sealhulgas võimupartei, riik ja mõned vabaühendused ja akadeemikud, ei aktsepteeri meie õigust ise mõelda, otsustada ja tegutseda.
Me ei ole vabad, sest majandussüsteem, mis muudab mõned inimesed rikkaks ja teised vaeseks, hävitab jätkuvalt meie elusid ja jätab miljonid meist kannatama vaesuse hirmu, valu ja solvumise ees.
Me ei ole vabad, sest 1980. aastatel ametiühingute ja ühiskondlike organisatsioonide nõuet radikaalse demokraatia – alt üles süsteemi, mis põhineb töötajate ja kogukonna kontrollil – järele eitati.
Me ei ole vabad, sest riik on pigem vahend, et kapital ja poliitiline klass meid ära kasutavad ja represseerivad, kui rahva vahend õiglase ühiskonna ülesehitamiseks.
Me ei ole vabad, sest teistes riikides sündinud inimesed elavad pideva surve all ja pidevas hirmus.
Me ei ole vabad, sest naisi ei austata ja nad pole kaitstud.
Me ei ole vabad, sest LGBTQI+ inimesi ei austata ja nad ei ole turvalised.
Me ei ole vabad, sest ühiskond muutub aina vägivaldsemaks.
Me ei ole vabad, sest elame ühiskonnas, mis eitab meie inimlikkust ja vandaalitseb meie väärikust iga päev, aastast aastasse.
Me ei ole vabad enne, kui maad, rikkust ja võimu ei jagata õiglaselt, igal inimesel on õigus vabalt ja turvaliselt organiseeruda ning osaleda kõigis teda puudutavates otsustes ning iga inimese inimlikkust ja väärikust austatakse.
Meie liikumine on tähistanud Vabaduse päeva alates 2006. aastast. Alguses püüdis ANC Vabaduse päeva ära keelata ja saatis politseid soomusmasinate ja helikopteritega, et püüda maha suruda meie õigust koguneda võltsvabaduse tagasilükkamiseks.
Seitseteist aastat hiljem elame ikka veel võltsvabaduse all. Eelmisel aastal mõrvati neli meie kaaslast, ühe maskides politseinikud ja kolm izinkabi, samas kui mitmed meie juhid pandi võltsitud süüdistuste alusel vangi.
Tänapäeval purustab süvenev majanduskriis, mida süvendab elektrikriis, meie elusid ja lootusi. Enamik noori on tööta ja enamik peresid ei saa endale lubada tervislikku toitu. Paljud inimesed on näljased. Iga vanema jaoks on väga valus panna oma laps tühja kõhuga magama. ANC suhtub meiesse nii põlglikult, et isegi praeguses kriisis ei suuda ta KwaZulu-Natali koole toita.
See majanduskriis tabab kõige rängemalt vaeseid ja marginaliseeritud inimesi. Meie valitsusel puudub poliitiline tahe riigi ees seisvate probleemide lahendamiseks. See on kapitali ja korruptsiooni, mitte rahva valitsus. Toetusi tuleb kaitsta ja pikendada, kuid stipendiumidega elamine ei ole täisväärtuslik elu. Maa ja rikkus tuleb õiglaselt jagada inimeste, kõigi inimeste vahel.
Riigi kontrollitud ja reguleeritud rikkust ei ehitanud poliitikud. See ei ole nende eraomand. Väheste rikkus tuleb paljude võõrandamisest ja ärakasutamisest. Meid tehti vaeseks, et teised saaksid rikkaks ja meid hoitakse vaeseks, et teised saaksid rikkaks jääda. Ühiskonna rikkus kuulub inimestele. See on avalik rikkus.
Avalikke vahendeid tuleb kasutada avalikuks hüvanguks. Korruptsioon on vargus avalikkuse eest, vargus, mis tabab ja teeb haiget vaestele kõige valusamalt. Korruptsioon on alati rünnak rahva vastu. See röövib alati meie kogukondadelt potentsiaali parandada meie elutingimusi ja areneda.
Ühiskond muutub üha vägivaldsemaks ja poliitiliselt seotud maffiad võtavad üle üha rohkem institutsioone ja kogukondi. Korruptsioon on päevakord. Riigist on saanud pigem akumulatsiooni kui rahva instrument. Me ei ole ohutud. Meid valitseb vägivald.
Riik ei kohtle meid nagu teisi inimesi. Riigiametnikud ignoreerivad, solvavad, ahistavad, ründavad ja röövivad meid regulaarselt. Riik hävitab regulaarselt relva ähvardusel meie kodusid ja tänavakioskeid. Mõned meie naabrid ja seltsimehed on riigi poolt mõrvatud. Kogu riigis kuritarvitab ja mõrvab osariik regulaarselt vaeseid mustanahalisi inimesi. Bheki Cele ei ole meie liikmete mõrvadega tegelemiseks pingutanud ja ta tuleb viivitamatult ametist tagandada.
Nõunike süsteem ei ole muutunud ainult ülalt alla poliitilise kontrolli süsteemiks. Paljud volikogu liikmed näevad oma positsioonis muud kui võimalust avalikest vahenditest, rahva rikkusest rikkaks saada. Mõned volikogu liikmed on ohuks meie demokraatiale ja kogukondadele. Mõnes jaoskonnas terroriseerivad inimesi volikogu liikmed ja nende komisjonid.
Seda demokraatiat ei võitnud poliitikud ja see ei kuulu neile. Selle võitis inimeste võitlus, sealhulgas organisatsioonid nagu ICU, Fosatu, UDF, Cosatu ja teised, organisatsioonid, mille liikmed olid vaesed ja töölisklassi inimesed nagu meie. See demokraatia kuulub rahvale ja meie oleme osa rahvast. Tänapäeval kaitsevad demokraatiat inimeste julgus ja võitlused, meiesugused inimesed ja sellised inimesed nagu Babita Deokoran, Tebogo Mkhonza, Nokuthula Mabaso, Thuli Ndlovu ja paljud, paljud teised, kes on andnud oma elu võitluses võltsvabaduse vastu.
Tuleb seista silmitsi ANC kontrrevolutsiooniga inimeste võitluste vastu. ANC ei saa "iseparandada". Selle kakskümmend üheksa aastat valitsemist on olnud vaestele katastroof. Uskumatult on vaeseid nüüd nii rohkem kui vaesemad kui 1994. aastal, samal ajal kui rikkad on muutunud rikkamaks ja rikkamaks. ANC ei tunne muret inimeste pärast ja seda ei saa usaldada. Tegelikult on ANC nüüd inimeste vaenlane.
Meid jäetakse elama majakestesse, sealhulgas niinimetatud valitsuse transiidilaagritesse. Meid jäetakse majakestesse põlema ja majakestesse mõrvama. Meid jäetakse üksi surema. Meil on väga rasked ajad. Meil pole kedagi peale meie enda.
Sellistes tingimustes oleks väga vastutustundetu nõustuda valega, et oleme nüüd vabad, et ANC tõi meile vabaduse ja et me peaksime kuulekalt oma vabadust tähistama.
2023. aasta Vabaduspäeva tähistamise otsus võeti vastu avatud üldkogudel, vabadel ja avalikel aruteludel. Üritused toimuvad kolmes provintsis. Ürituste ajakava on järgmine:
- KwaZulu-Natal: 26. aprillil toimub Durbanis marss Curriesi purskkaevust raekoja juurde.
- Mpumalanga: 28. aprillil toimub marss Vukuzakhe asukohast Volksrusti raekoja juurde.
- Gauteng: 29. aprillil toimub Germistonis Goodhope'i asulas miiting.
Kõik üritused algavad kell 9.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama