"Vabaduse põhjus ei ole rassi või sekti, partei või klassi põhjus - see on inimkonna põhjus, vabaduse sünniõigus."
–Anna Julia Cooper, lk 27, minu USA pass
Gaza vabadusmarss kuulutas 1. jaanuaril välja Kairo deklaratsiooni Iisraeli apartheidi lõpetamiseks ja nii smugeldasid eile sajad marssid meie pagasisse vabaduse suitsusignaale, kui me bussidesse, kaubikutesse ja taksodesse ronisime ning Rafah' piiripunktile hullumeelselt tormasime. Minu enda kaubik tõmmati ümber esimeses Kairost väljuval kontrollpunktis, kus istusime kaks tundi tolmusel teepervel, enne kui olime sunnitud tagasi pöörama. Kui ootasime valvureid meie passinumbrite määramiseks ja järgmiste sammude kohta strateegiaid koostasime, kihutas teiselt poolt teed väike buss, mis oli täis meie prantslasest sõpru, ja suundus tagasi Kairosse. Nende käed kujundasid läbi akende piirivalvurite peale karjudes rahumärke ja meile meenus taas nende päevade ajalooline olemus, mil Egiptusesse on tulnud üle 1,300 inimese 43 erinevast riigist, et toetada meie õdesid ja vendi Gazas. . Kui meid esimest korda üle tõmmati, tundsin end rumalalt, et arvasin, et meie väike kaubik, täis vananevaid aktiviste ja kohvreid, mis olid täis ravimeid ja muud abi, lubatakse Rafahisse sõita. Kui sõitsime eemale kontrollpunktist, kus võtsime peale kaks bussist välja tõmmatud lonkijat ja ütlesime, et nemad peavad samuti tagasi tulema, hakkas mu mõtlemine muutuma: isegi kui keegi meist Gazasse ei jõua (selle leidlikkust arvestades on see võimatu tähelepanuväärne rühm), on meie ülemaailmne solidaarsuskogukond saavutanud midagi hämmastavat siin Kairos ja riikides üle maailma. Lahkume nüüd Egiptusest, kas Gazasse või oma kodudesse, ühtse üleskutse ja konkreetse plaaniga selle üliolulise töö jätkamiseks.
Oleme näinud siin Kairos nii palju võite nendel hulludel päevadel pärast seda, kui Egiptuse välisminister teatas, et meil ei lubata Rafahi piiri ületada. On hetki, mil Kairo udu hägustab meie silmad tolmu ja pettumusega, kuid me laulame oma õnnestumisi selle linna sudu, tuletades endale ja oma liitlastele üle maailma meelde, et meie jõupingutusi ei heiduta Egiptuse valvurid kontrollpunktides ja Iisraeli poliitikud, kes löövad:
27. detsembril võttis Prantsuse üle 300 liitlasest ja mentorist koosnev rühmitus üle Giza/Charles de Gaulle'i tänava, hirmuäratavalt hõivatud maantee, kui nende Rafah'sse suunduvad bussid ei jõudnud Prantsuse saatkonda. Nad hoidsid tänaval terve tunni, enne kui nõustusid saatkonna ees kõnniteel busse ootama. Nad telkisid "Giza Stripis" tervelt viis päeva, valvasid kolm rida märulipolitseinikke.
29. detsembril alustas 85-aastane holokausti üle elanud Hedy Epstein kolmekümne aktivistiga laialdaselt kajastatud näljastreiki, teatades, et nemad pidustavad siis, kui kogu Gazas pidustatakse.
Hiljem samal õhtul seisid sadade egiptlaste kõrval sajad rahvusvahelised isikud, kes protestisid vapralt Binyamin Netanyahu Egiptuse visiidi vastu ja nõudsid piiramise lõpetamist.
30. detsembril saatis Egiptuse valitsus Gazasse kaks bussi marssijaid, et leevendada kohutavat ajakirjandust, mida Mubarak Egiptuses ja kogu araabia maailmas vastu võtab. Nii paljud meist keeldusid selle sümboolse žestiga rahule jäämast, et bussid ei olnud Gazasse jõudes täis.
Hiljem samal päeval protestisid sajad Ameerika saatkonna juures, kus politseil õnnestus nad jagada väikesteks kõrgelt valvatud rühmadeks, kuid nad ei suutnud jagada valju ja ühtset häält, millega nad piiramise lõpetamist nõudsid, mõlemad tänavate ees. Saatkond ja läbirääkimistest sees.
Ka 30. detsembril kihutasid 25 Prantsuse aktivisti tohutu Palestiina lipuga ühe püramiidi tippu, kui sajad egiptlased ja teised neid selles äärmiselt ebaseaduslikus teos rõõmustasid. See oli lipu teine reis püramiidi tippu pärast meie saabumist.
31. detsembril asus enam kui 500 internatsionaali Egiptuse muuseumi juurest Vabadusmarsile Gaza poole, kus nad peatasid Tahriri väljakul tiheda liikluse ja võitlesid kartmatult valvurite vastu, kes nad vägivaldselt jalakäijate aladele viisid. Gazas ühinesid rahvusvahelised palestiinlaste marssijatega matkal Erezi piiripunktini, kus sajad ja sajad protestisid piiramise vastu Iisraeli poolel. Üle maailma ühinesid solidaarsusmeeleavaldustega veel tuhanded inimesed.
1. jaanuaril protesteeris üle 500 inimese Iisraeli saatkonna juures, sundides ülemaailmset tähelepanu valitsusele, kes püüab meeleheitlikult suunata meie jõupingutused Egiptuse valitsuse rollile piiramisrõngas. Oleme tõestanud, et meid ei petta.
Hiljem samal õhtul teatas Lõuna-Aafrika delegatsioon ametlikult Kairo deklaratsioonist, mille loomise nimel oleme koostööd teinud oma õdede ja vendadega Gazas. Deklaratsioonis nõutakse Iisraeli apartheidi lõpetamist, loetletakse meie uuendatud kohustused ja esitatakse tegevuskava selles olulises töös edasi liikudes. Ajalooliste sündmuste nädala jooksul tõestab see dokument, et oleme täitnud missiooni, mis viis meid Kairosse: oleme nüüd ühendatud Gaza inimestega ja meil on oma üliolulises töös edasi liikudes ühtne plaan.
Kuigi egiptlased pööravad meid kontrollpunktidest ja piiridest eemale, mäletame, et just Iisraeli valitsus on nõudnud, et meid Gazast eemale hoitaks. Ja iisraellased on selle nõudmise esitanud, sest nad kardavad meie liikumist. Nende relvad ja sõdurid ei vasta ideedele, mida me endaga kaasas kanname ja mis on süttinud Palestiinas ja mis nüüd põlevad Egiptuses ja kogu maailmas. Meie ülemaailmne kogukond ühineb Palestiina kodanikuühiskonnaga teatud meie enda nõudmistes, mida iisraellased ei suuda vaigistada, takistades meie liikumist Gazasse. Nagu Kairo deklaratsioonis öeldakse, nõuame kõikidele palestiinlastele enesemääramisõigust. Nõuame okupatsiooni lõppu. Nõuame ajaloolises Palestiinas kõigile võrdseid õigusi. Nõuame täielikku tagasipöördumise õigust kõigile Palestiina inimestele.
Ja me nõuame, et ülemaailmse solidaarsusliikumisena on meil õigus neid nõudeid esitada. Egiptuse valvurid ei ole suutnud meid peatada, kui karjume oma nõudmisi püramiidide tipust, USA ja Iisraeli saatkondade kõnniteedelt ning ajalehtede esikülgedelt Egiptuses, Kuveidis, Jeemenis ja kogu maailmas. Liitlased on need nõudmised Palestiina vabaduse eest marssides maailma tänavatele surunud.
Peame need nõuded esitama, sest meie töö on liiga tähtis, et oodata, kuni maailma valitsused tunnistavad, et iisraellased ei paku kunagi palestiinlastele seda, mida nad võlgu on. Saame neid nõudeid esitada, sest meil on üleilmse boikoteerimise, loovutamise ja sanktsioonide liikumise võim, mis on ühel päeval piisavalt tugev, et sandistada Iisraeli majandust, kui teeme siin Kairos lubatud tööd. Ja nagu Anna Julia Cooper nii kõnekalt ütleb USA passis, mille iisraellaste nimel töötavad egiptlased eile tagasi lükkasid, esitame need nõudmised, sest vabadus on inimkonna sünniõigus.
Tähistame oma õdesid ja vendi Gazas ja kogu Palestiinas, kes on nii palju vaeva näinud, et meid selle ajaloolise hetkeni jõuda. Tähistame liitlasi siin Kairos ja mujal maailmas, kes uuendavad oma pühendumust oma ülitähtsale solidaarsustööle, kinnitades Kairo deklaratsiooni. Ja me tähistame kõiki rändureid, kes liiguvad aeglaselt Rafahi poole, olenemata sellest, kas nad saabuvad või mitte. Olgu egiptlased meie passinumbrite arv tuhandeid kordi üle jooksnud, kui nad meid tagasi pööravad. Tuletagu iisraellastele ikka ja jälle meelde, et nad on meid vaid julgustanud senisest väsimatumalt töötama. Tuletaks USA valitsusele meelde Cooperi sõnade tarkust, mis sülitatakse peale iga kord, kui meid kontrolli- või piiripunktis tagasi lükatakse. Lahkugem Kairost suurema lootusega kui saabudes, et piiramine lõpeb ning Gaza ja kogu Palestiina on vabad.
Emily Ratner on New Orleansis asuv korraldaja ja meediategija. Ta on New Orleansi Palestiina Solidaarsuse (NOLAPS) ja Rahvusvahelise juutide antisionistliku võrgustiku (IJAN) liige. Temaga saab ühendust aadressil [meiliga kaitstud]
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama