Mõned hiljutised vaidlused seoses Jamala Rogersi avaldusega USA presidendivalimiste kohta, mis postitati FRSO veebisaidile, koos kummalise mõttevahetusega, mis kaasnes kirjatükiga, mille kirjutasin ajakirjas The Black Commentator praeguseks peatatud John Edwardsi kampaania kohta, panid mind mõtiskleda rohkem radikaalsete vasakpoolsete ja valimiste üle. Kas vasakradikaalsel on mõtet mõelda valimistel osalemisele, olgu need siis üleriigilised või kohalikud? Kui jah, siis millises mahus?
Contrary to those, such as the Greens, who suggest an immediate third-party run for national (and local) office, I believe that the actual conditions plus the nature of the electoral system do not justify it. To borrow from the remarks offered by long-time writer and activist Frances Fox Piven at the recent Left Forum in
Central to a radical left practice must be a concrete analysis of concrete conditions. Among other things this means understanding the nature of the state in a particular social formation, including how it operates, its history and the class forces operating within it. The
Another view is to engage in symbolic politics, such as the current Ralph Nader and Cynthia McKinney campaigns for President of the
Veel üks seisukoht viitab sellele, et kohalikul valimistööl võib olla mõtet, kuid on ebatõenäoline, et radikaalsed vasakpoolsed omaks tegelikku mõju riiklikul tasandil; seetõttu on presidendivalimised antud juhul vähetähtsad. See seisukoht põhineb radikaalse vasakpoolsete tugevate ja nõrkade külgede täpsemal hindamisel ning pöördub ära sümboolsest poliitilisest tegevusest. Ometi teeb see vea, kui jätab kasutamata võimaluse märkimisväärseks tegevuseks isegi nende kandidatuuride kontekstis, mida ei pruugita jätta ja mis mõnel juhul ei pruugi olla eriti progressiivsed.
The radical Left can engage in electoral work to raise issues. This can take place at the level of local or statewide initiatives or referenda, or it can take place in the context of battling over the platform of a particular candidate. Initiatives and referenda are very straight to the point. With candidates such as that of Democratic nominee for Congress Donna Edwards (from
At the national level it is certainly trickier, particularly given who is generally running. Yet here is where an assessment of the moment becomes very important. In our situation, for instance, a victory of John McCain would be most dangerous. He makes noises about (and actually sings about) bombing
Niisiis, minu arvates on üks probleem see, et McCain tuleb valimistel lüüa. See on rohkem kui inimeste harimine nendel teemadel, kuigi sellest ei piisa, eriti kui ressurssidega piiratud organisatsioonid peavad tegema otsuseid konkreetses kampaanias osalemise taseme kohta, kui see on olemas. Küsimus on selles, kas radikaalsed vasakpoolsed ja progressiivsed suudavad mõjutada McCaini-vastast kandidaati. Minu arvates on see kindlasti võimalik, kuid mitte kõigis või sageli enamikes küsimustes. Seega võib Clintoni või Obama võit avada võimalused tõelise riikliku tervishoiu edendamiseks, kuid ainult siis, kui on olemas organiseeritud sotsiaalne baas, mis suudab oma organiseeritust näidata. Kui on midagi, mida saab ja tuleks õppida kristliku parempoolse praktikast, siis see on see punkt.
Täiendav tegur, mis on eriti oluline Obama kampaania jaoks, on energia tase, mida see on tootnud ja inspireerinud, ning sügav soov muutuste järele, mis näib inspireerivat rekordarvu valijaid. See energia on aga väga sihitu ja enam kui tõenäoliselt hajub pärast valimishooaega, kui selle suunamiseks pole vahendeid. Seda silmas pidades tasub kaaluda kahte algatust, mille pakkusin välja veerus aadressil www.blackcommentator.com. Esiteks algatus "Obama edusammud", mis võib olla kas väga lõtv võrgustik või platvorm, mis ühendab neid, kes soovivad leida vahendeid Obama kandidatuuri toetamiseks, kuid teevad seda ilma oma põhimõttelist kriitikat tema poliitika suhtes, nt. Lähis-Ida. Teine lähenemisviis, mis on pikaajalisem, on kohalike massiliste valimisorganisatsioonide arendamine Mel Kingi ja hiljem Jesse Jacksoni Rainbow Coalitioni esialgse kontseptsiooni eeskujul. Täpsemalt sõltumatud poliitilised organisatsioonid, mis ei ole erakonnad, kuid võivad osaleda kohalikul tasandil seadusandliku ja valimistööga (Demokraatliku Partei sees või väljaspool). Töö selliste organisatsioonide loomiseks võib alata kohe, kuid seatud eesmärgid ulatuvad palju kaugemale 2008. aasta novembri valimistest.
Kohalike organisatsioonide idee kohta võib palju rääkida, kuid lõpetuseks lubage mul öelda, et kohalike organisatsioonide eesmärk ei ole asendada valimisvälist ühiskondlikku liikumist. Neid ei soovitata kui midagi, millesse iga aktivist peaks hüppama. Pigem soovitatakse seda organisatsioonivormi sotsiaalsete võitluste ühendamise ja nende häälekandmise vahendina valimiste areenil. Eesmärk on mõelda kohalike sotsiaalpoliitiliste blokkide loomisele, mis suudavad liikuda kohaliku poliitilise võimu võitmiseks, eesmärgiga lõpuks mõjutada riiklikku poliitilist ümberkorraldust. Sellised koosseisud võivad olla üks vahend nende suunamiseks, kes saavad motivatsiooni riikliku poliitilise kampaania, nt Obama omast, kuid pole kindlad, kuidas nad valimistsükli lõpus edasi tegutsevad.
Meie radikaalsed vasakpoolsed peame mõtlema aastakümnetes. Kuigi kiireloomulisus on kriitiline, on elujõulise sotsiaalpoliitilise bloki väljaarendamine, mis suudab võimu võita, protsess, mis on sügavalt seotud nii valimiste kui ka mittevalimisaktiivsusega. Valimispoliitikasse liikumisel ei ole sirget etappide joont. Peame looma sidemeid algusest peale, sest läbimõeldud ja põhjendatud võimustrateegia on tõeline lootuse allikas, mida miljonid nii väga ihkavad.
Bill Fletcher, Jr. on The Black Commentatori tegevtoimetaja ja nii Black Radical Congressi kui ka Tööjõu uuendamise keskuse kaasasutaja.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama