The latest bombings in London have produced a strange political atmosphere here; I cannot recall anything like it. A truth is struggling to be heard. It is being said guardedly, apologetically. Occasionally, a member of the public breaks the silence, as an East Londoner did when he walked in front of a CNN camera crew and reporter in mid-platitude. “Iraq!” he said. “We invaded Iraq and what did we expect? Go on say it.”
Šoti parlamendisaadik Alex Salmond üritas seda BBC raadios öelda. Talle öeldi, et ta räägib "halva maitsega . . . enne kui surnukehad maetaksegi." Austuse partei parlamendisaadik George Galloway sai BBC telesaatejuhilt loengu, et ta käitub ropult. Londoni linnapea Ken Livingstone ütles vastupidist sellele, mida ta varem oli öelnud, et Iraagi invasioon tuleb meie tänavatele. Kui Galloway välja arvata, ei rääkinud ükski nn sõjavastane parlamendisaadik selges ja ühemõttelises inglise keeles. Sõjaõhutajatel lubati paika panna avaliku arutelu piirid; üks idiootsemaid, ajalehes Guardian nimetas Blairi "maailma juhtivaks riigimeheks".
Ja ometi, nagu CNN-i katkestanud mees, inimesed mõistavad ja teavad, miks, just nagu enamik britte on sõja vastu ja usub, et Blair on valetaja. See hirmutab Briti poliitilist eliiti. Ühel suurel meediapeol, kus ma osalesin, ütlesid paljud tähtsad külalised "Iraak" ja "Blair" omamoodi katarsisena sellele, mida nad ei julgenud professionaalselt ja avalikult välja öelda.
7. juuli pommid olid Blairi pommid.
Blair tõi sellesse riiki koju oma ja Bushi ebaseadusliku, provotseerimata ja verest läbiimbunud seikluse Lähis-Idas. Kui poleks tema eepilist vastutustundetust, oleksid metroos ja nr 30 bussis hukkunud londonlased peaaegu kindlasti elus. Seda oleks pidanud Livingstone ütlema. Parafraseerides võib-olla ainsat väljakutsuvat küsimust, mis Blairile sissetungi eelõhtul esitati, on nüüd kindlasti väljaspool kahtlust, et mees ei sobi peaministriks.
Kui palju tõendeid on veel vaja? Luure ühendkomitee hoiatas Blairi enne sissetungi, et "suurim terrorioht" sellele riigile on "suurendatud sõjalise tegevusega Iraagi vastu". Teda hoiatas 79 protsenti londonlastest, kes 2003. aasta veebruaris YouGovi küsitluse kohaselt uskusid, et Briti rünnak Iraagi vastu "teaks terrorirünnaku Londoni vastu tõenäolisemaks". Kuu aega tagasi lekkinud salastatud CIA raport paljastas, et invasioon muutis Iraagi terrorismi keskpunktiks. CIA sõnul ei eksportinud Iraak enne sissetungi oma naabritele terroriohtu, sest Saddam Hussein oli al-Qaeda suhtes lepitamatult vaenulik.
Nüüd, 18. juuli aruanne, mille koostas organisatsioon Chatham House, mis on sügaval Briti institutsioonis asuv "mõtluskoda", võib viidata Blairi riigipöördele. Seal öeldakse, et pole kahtlust, et sissetung Iraaki on "annud tõuke al-Qaeda võrgustikule" "propagandas, värbamises ja raha kogumises", pakkudes samal ajal ideaalset terroristide sihtmärgiks ja väljaõppeala. "Ratsapill koos võimsa liitlasega" on maksnud Iraagi, Ameerika ja Briti elusid. Parempoolne akadeemik Paul Wilkinson, lääne võimu hääl, oli peamine autor. Ridade vahelt lugedes öeldakse, et peaministril on nüüd tõsine vastutus. Need, kes seda riiki juhivad, teavad, et ta on sooritanud suure kuriteo; "link" on tehtud.
Blairi punker-mantra ütleb, et terrorism oli juba ammu enne sissetungi, eriti 11. septembril. Igaüks, kes mõistab Lähis-Ida valusat ajalugu, poleks 11. septembri ega Madridi ja Londoni pommitamise üle üllatunud, ainult et neid polnud varem juhtunud. Olen piirkonnast teatanud 35 aastat ja kui ma saaksin ühe sõnaga kirjeldada, kuidas miljonid araablased ja moslemid end tundsid, siis ütleksin "alandatud". Kui Egiptus näis 1973. aasta sõjas Iisraeliga vallutatud territooriumi tagasivõitmist, kõndisin Kairos läbi juubeldavate rahvahulkade: tundus, nagu oleks ajaloo alanduse raskus tõusnud. Väga Egiptuse õitsengu ajal ütles üks mees mulle: „Kunagi ajasime Briti klubis kriketipalle taga. Nüüd oleme vabad."
They were not free, of course. The Americans re-supplied the Israeli army and they almost lost everything again. In Palestine, the humiliation of a captive people is Israeli policy. How many Palestinian babies have died at Israeli checkpoints after their mothers, bleeding and screaming in premature labour, have been forced to give birth beside the road at a military checkpoint with the lights of a hospital in the distance? How many old men have been forced to show obeisance to young Israeli conscripts? How many families have been blown to bits by American-supplied F-16s with British-supplied parts?
The gravity of the bombing of London, said a BBC commentator, “can be measured by the fact that it marks Britain’s first suicide bombing”. What about Iraq? There were no suicide bombers in Iraq until Blair and Bush invaded. What about Palestine? There were no suicide bombers in Palestine until Ariel Sharon, an accredited war criminal sponsored by Bush and Blair, came to power. In the 1991 Gulf “war”, American and British forces left more than 200,000 Iraqis dead and injured and the infrastructure of their country in “an apocalyptic state”, according to the United Nations. The subsequent embargo, designed and promoted by zealots in Washington and Whitehall, was not unlike a medieval siege. Denis Halliday, the United Nations official assigned to administer the near-starvation food allowance, called it “genocidal”.
Olin tunnistajaks selle tagajärgedele: vaesestatud uraaniga saastunud Lõuna-Iraagi alad ja plahvatamist ootavad kobarpommid. Vaatasin surevaid lapsi, osa poolest miljonist imikust, kelle surma Unicef omistas embargole – surmad, mis USA välisministri Madeline Albrighti sõnul olid seda väärt. Läänes sellest peaaegu ei teatatud. Kogu moslemimaailmas oli kibestumine nagu kohalolek, selle nakkus jõudis paljude noorte Briti päritolu moslemiteni.
In 2001, in revenge for the killing of 3,000 people in the Twin Towers, more than 20,000 Muslims died in the Anglo-American invasion of Afghanistan. This was revealed by Jonathan Steele in the London Guardian and was never news, to my knowledge. The attack on Iraq was the Rubicon, making the reprisal against Madrid and the bombing of London entirely predictable: the latter “in response to the massacres carried out by Britain in Iraq and Afghanistan …”, claimed a group called the Organisation for El Qaeda in Europe. Whether or not the claim was genuine, the reason was. Bush and Blair wanted a “war on terror” and they got it.
Omitted from public discussion is that their state terror makes al-Qaeda’s appear miniscule by comparison. More than 100,000 Iraqi men, woman and children have been killed, not by suicide bombers, but by the Anglo-American “coalition”, says a peer-reviewed study published in the Lancet, and largely ignored.
In his poem “From Iraq”, Michael Rosen wrote:
We are the unfound
We are uncounted
You don’t see the homes we made
We’re not even the small print or the bit in brackets . . .
because we lived far from you,
because you have cameras that point the other way . . .
Imagine, for a moment, you are in the Iraqi city of Fallujah. It is an American police state, like a vast penned ghetto. Since April last year, the hospitals there have been subjected to an American policy of collective punishment. Staff have been attacked by US marines, doctors have been shot, emergency medicines blocked. Children have been murdered in front of their families.
Now imagine the same state of affairs imposed on the London hospitals that received the victims of the bombing. When will someone draw this parallel at one of Blair’s staged “press conferences”, at which he is allowed to emote for the cameras about “our values outlast [ing] theirs”? Silence is not journalism. In Fallujah, they know “our values” only too well. And when will someone invite the obsequious Bob Geldoff to explain why his hero, Blair’s smoke-and-mirrors “debt cancellation” amounts to less than the money the Blair government spends in a week, brutalising Iraq?
Veel üks segaja on käte väänamine selle üle, kus on islami hing. Kristlus jätab islami tööstusliku tapjana surnuks. Praeguse terrorismi põhjuseks ei ole religioon ega vihkamine “meie eluviisi” vastu. See on poliitiline ja nõuab poliitilist lahendust. Just ebaõiglus ja topeltstandardid külvavad kõige sügavamaid kaebusi. See ja meie juhtide süü ja "kaamerad, mis näitavad teistpidi", on selle tuum.
19. juulil, kui BBC kubernerid pidasid televisioonikeskuses oma iga-aastast üldkoosolekut, kohtus inspireeritud rühm Briti dokumentaalfilmitegijaid peavärava taga ja korraldas rea uudiseid, mida televisioonis ei näe. Näitlejad mängisid kuulsaid reportereid, kes tegid oma "kaameratükke". Nende poolt edastatud "lood" hõlmasid Iraagi tsiviilelanikkonna sihtimist, Nürnbergi põhimõtete kohaldamist Iraagi suhtes, Iraagi seaduste ebaseaduslikku ümberkirjutamist Ameerika poolt ja selle ressursside vargust erastamise kaudu, tavainimeste igapäevast piinamist ja alandamist ning suutmatus kaitsta Iraagi arheoloogilist ja kultuuripärandit.
Blair kasutab Londoni pommirünnakut meie ja teiste õiguste edasiseks kurnamiseks, nagu Bush on Ameerikas teinud. Nende eesmärk ei ole turvalisus, vaid suurem kontroll. Nende ohvrite mälestus Iraagis, Afganistanis, Palestiinas ja mujal nõuab meie viha taastamist. Väed peavad koju tulema. Midagi vähemat pole võlgu neile, kes surid ja kannatasid Londonis 7. juulil asjatult, ja ei midagi vähemat pole võlgu neile, kelle elu on märgiline, kui see travestia kestab.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama