Aafrika – ühinege või hukkuge! Sama hästi võis Kwame Nkrumah viidata ohule, mis tuleneb tuumarelvastumise võidujooksus üha mitmekesisemast arvust riikidest – Indiast, Pakistanist, Hiinast, Põhja-Koreast ja lähiajal ka Iraanist. Sellesse riikide nimekirja, mis järgivad täna vastastikuse heidutuse valemit homseks vastastikuse hävitamise nimel, lisage USA, Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia ja Iisrael.
Külma sõja ajal uskusid paljud, et Aafrikast saab Nõukogude Liidu ja USA vahelise tuumasõja teater. Täna on küsimus selles, kas kontinendist saab tuumatantsu teater kahe kiskjariigi – kasvava ja näljase Hiina ning üha laieneva USA vahel.
Seetõttu on suur kergendus, et Aafrikal on vaieldamatult kõige arenenum tuumarelva leviku tõkestamise leping: Aafrika tuumarelvade vabatsooni leping (ANWFZ), tuntud ka kui Pelindaba leping, mis jõustus 1996. aastal. Aafrika Liidu andmetel on 22 riiki on selle seni ratifitseerinud.
ANWFZ on muljetavaldavalt kõikehõlmav. Muu hulgas ei tohi allakirjutanud osaleda tegevuses, mis viib tuumarelvade väljatöötamiseni; nad ei katseta ega luba selliseid relvi oma territooriumil katsetada; ja nad peavad lubama Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri inspekteerimist. Samamoodi tunnistab leping tuumateaduse edusammude olulisust ja ütleb kategooriliselt, et selles ei tohi mitte midagi tõlgendada nii, et see takistaks tuumateaduse ja -tehnoloogia kasutamist rahumeelsetel eesmärkidel.
Märkimisväärne lepinguosaline on Liibüa, kes lubas 2003. aastal hävitada kõik oma massihävitusrelvad ja loobuda tuumarelvade arendamisest. Märkimisväärne on ka Lõuna-Aafrika Vabariik, kus De Klerk tunnistas 1993. aastal, et tal on tuumarelvad, mille ta seetõttu hävitas, ja võttis vastu seaduse, mis kriminaliseerib tuumarelvade tagaajamise. Nii lähedal ANC võidule ei tahtnud rassistlik režiim, et tuumarelvad satuksid mustadesse kätesse. ANC valitsust tuleb aga tunnustada selle eest, et ta ei politiseerinud rassistlikku otsust ja tegi õiget asja, ratifitseerides ANWFZ 1996. aastal.
Ülejäänud maailm jääb Aafrikast kaugele maha kahel põhjusel. Ameerika Ühendriikide ja Venemaa silmakirjalikkus, millel on jätkuvalt tuhandeid tuumalõhkepäid ja topeltstandard, kui rääkida sellest, kes on tuumaperre teretulnud. Vaadatud on India ja Pakistan, liitlased USA-s äsja vermitud terrorismivastases sõjas. Või võtame näiteks Egiptuse ja Iraani, kes on mõlemad teatanud, et nad taotlevad tuumaenergiat tsiviileesmärkidel ja vasar langeb ainult Iraanile. Räige silmakirjalikkus õõnestab massihävitusrelvade leviku tõkestamise lepinguid.
Tuumapomme ei saa eelistada päästva õnneliku Bushi või positsioneeriva Ahmadinejadi või Iisraeli käes, kes tunneb end pidevalt piiramisrõngas. Samuti pole need soovitavad Pakistanis ja Indias, kus minevikusõjad tõotavad tuumaholokausti tulevikus. Meie, veel mõistuse juures olevate inimeste mandaat on üsna lihtne: kellelgi, absoluutselt mitte kellelgi, ei tohiks olla tuumarelvi.
Meie traagiline viga on eeldada, et Aafrika ei ole alati rahvusvahelise poliitika lahutamatu osa. Kuid mõelge sellele: Jaapanile heidetud aatomipomm rikastati iroonilisel kombel tollasest Belgia-Kongost pärit uraaniga ja tänapäeval sisaldab enamik tuumarelvi sõltumatust Aafrika riigist pärit uraani, mis muudab meid tulevastes julmustes osaliseks. Kuid samamoodi näitab Aafrika ANWFZ lepingu kaudu, et ta võib olla moraalne juht. Kahe riigiga, kes on oma tuumarelvad hävitanud, ja paljude teistega, kes on lubanud, et ei alustagi võistlust, on Aafrika ajaloos õigel pool. Aafrikal on moraalne volitus nõuda maailma kaitsmist tuumapommide eest.
Kuid kas moraalsest seisukohast piisab? Mida see pukk väärt on, kui koorel pole hammustust? Uraani tootvad riigid, nagu Namiibia, ei ole ANWFZ-i ratifitseerinud. See tähendab, et mõned Aafrika riigid, kuigi tuumarelvi ei arenda, aitavad teistel riikidel, peamiselt lääneriikidel, neid toota – see on ANWFZ lepinguga keelatud. Kuid kuna mandrilt pole märgatavat kasu, pole Namiibial mingit stiimulit lepingut ratifitseerida. Teisisõnu, Aafrika liit peab kandma materiaalset vilja.
Kuna rüselus Aafrika pärast süveneb, muutub meie suurimaks ohuks sõltuvus, kuna see muudab ANWFZ lepingu haavatavaks doonorite tuumariikide manipuleerimise suhtes. Ühelt poolt on Ameerika Ühendriigid, kes Aafrika juhtimiskeskuse kaudu püüab oma valdusi veelgi konsolideerida. Teiselt poolt Hiina ja tavalised Euroopa kahtlusalused. Kas külma sõja poliitika ja volitatud sõdade korduses saab välistada võimaluse, et üks võim paigutab Aafrika riiki tuumalõhkepead teise heidutamiseks? Ei, mitte seni, kuni suurriikidel need on.
Leping on täpselt nii tugev, kui tugev on sellele allakirjutanud. Me lihtsalt ei saa endale lubada eraldada tuumarelvade küsimust suurematest meie majandusliku ja sõjalise sõltuvuse küsimustest. Lõhestatud, nõrk ja sõltuv kontinent, isegi kõrgem moraal ja kõikehõlmav tuumarelva leviku tõkestamise leping, kaldub võimsamate kiskjariikide tahtele. Selles mõttes ja see on üsna sõnasõnaline, jääb Nkrumah’ hüüe – Aafrika: ühine või hukku – sama pakiline kui kunagi varem.
Mukoma Wa Ngugi on raamatu "Conversing with Africa: Politics of Change", "Hurling Words at Consciousness" (luule) autor ja peagi ilmuva ajakirja New Kenya Fiction (Ishmael Reed Publications, 2008) toimetaja. Ta on poliitiline kolumnist ajakirjas BBC Focus on Africa Magazine, kus see essee esmakordselt ilmus.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama