The audacity of recent attacks by the Taleban and their Al-Qaeda allies in Pakistan and Afghanistan has caused alarm in the region and beyond. The bombings of the Indian embassy in Kabul in June 2008 and the Marriott Hotel in Islamabad last month have been devastating. Large swathes of Pakistan’s frontier provide militant groups with sanctuaries, from where they launch attacks in both countries. The targets are chosen with precision and the campaign of violence has spread to India. A few days before the Islamabad bombing, a series of explosions in the Indian capital, Delhi, killed and maimed scores of shoppers at several locations. There have also been attacks in other Indian cities in recent months.
These events have caused tensions between the Bush administration and Pakistan, America’s main ally in the "war on terror." On more than one occasion, U.S. helicopters carrying troops have attempted to land inside Pakistani territory, without authorization. Pakistani troops have fired on them and the helicopters have had to retreat. The anti-U.S. sentiment has rarely been so strong in the region. The authorities in Pakistan cannot afford to allow American troops on their country’s soil. The authorities in India, with a Muslim minority nearly as large as the entire population of Pakistan, struggle to decide how far to move towards imposing draconian measures. How have things come to such a pass?
Ameerika majandus oli kannatanud aastaid languses, millele aitasid kaasa tohutud sõjalised kulutused välissõdadele. Avanesid uued võimalused kodumaal majandusliku renessansi saavutamiseks ja rahvusvahelise korra ümberkujundamiseks välismaal. Novembris 1992 presidendiks saanud Bill Clinton soovis neist võimalustest kinni haarata.
Siiski tekkis probleem. Pärast Nõukogude riigi lagunemist olid Ukrainal, Kasahstanil ja Valgevenel peaaegu kõik kaugmaa tuumarelvad. Väiksemad taktikarelvad olid hajutatud üle kogu hävinud osariigi territooriumi. Kõik vabariigid peale Kõrgõzstani olid need pärinud. Ühest tuumariigist oli ühtäkki saanud palju. Kui neid relvi ei lammutataks ja Venemaal ei aitataks muutuda demokraatiaks, mis kontrollib endise Nõukogude tuumaarsenali, oleks maailm ohtlik paik.
Kui Clinton 1993. aasta jaanuaris presidenditoolile asus, oli Ameerika juba vabastanud Kuveidi pärast lühikest Iraagi okupatsiooni. Clinton asus oma tegevuskava juurde endise NSV Liidu stabiliseerimiseks ja Ameerika majanduse ülesehitamiseks. Ta oli teadlik, et konservatiivne ülevõtmine Venemaal võib käivitada uue võidurelvastumise ja uputada tema plaani Ameerika taassünniks. Clinton käskis oma nõunikel aidata Venemaa presidenti Boriss Jeltsinit tema riigi ümberkujundamisel. Clintoni poliitika keskmes oli investeerimine Venemaale.
One of its consequences was a move from Afghanistan, left in a Hobbesian "state of nature" – war of all against all. The policy to rescue Russia continued until the end of the Clinton presidency. In the darkest period of Russia’s economic crisis, Yeltsin was forced to default on repayment of foreign debt and devalue the Russian currency in 1998. Clinton pushed the International Monetary Fund to support a recovery program. Within two years, Russia’s income from oil sales had risen substantially, helped by an increase in the world prices. The crisis had subsided.
It was in late 1994 that a little-known Islamic militia, described as the Taleban, came to prominence in southern Afghanistan, amid the destruction of what was left of the Afghan state. The country was split into numerous fiefdoms run by rival warlords. Afghan and foreign Mujahideen had spent years fighting the Soviet Union and its client regime in Kabul. Now, they had nothing to do. Foreign money had dried up. Weapons were plentiful and America had walked away.
Mõrvad, vägistamised, rüüstamised ja röövimised said nende võitlejate eluviisiks, kuna Pakistani konkureerivad agentuurid talusid Talebani või tegid nendega koostööd, et kehtestada Afganistanis jõhker režiim. Benazir Bhutto tsiviilvalitsus Pakistanis ja USA piirkonna kõige olulisem liitlane Saudi Araabia olid Al-Qaedale varjupaiga andnud Talebani režiimi usinamad toetajad. Tegelikult oli Ameerika Afganistani üle andnud Saudi Araabiale, mis esindab sunniitliku islami kõige totalitaarsemat kaubamärki. Selle noorem partner oli Pakistan.
9. septembri rünnakud ajendasid USA-d naasma Afganistani, et kukutada Talebani režiim ja hävitada Al-Qaeda. Talebani režiimi kukutamine oli lihtne ülesanne. Kuid stabiliseerimis- ja taastamispüüdlused on kannatanud kohutava läbikukkumise all. Taleban ja Al-Qaeda koondatakse ümber ja tugevdatakse. Nende tippjuhid hoiavad jätkuvalt kinni püüdmisest kõrvale. Afgaanid tervitasid alguses Talebanist vabanemist. Nad on nüüd väga nördinud ameeriklaste ja nende ülekaaluka jõu kasutamise peale, mille tulemuseks on suur hulk tsiviilohvreid.
Afganistan on olnud suurte võimumängude keskmes sajandeid. Kuid autsaiderid pole alati suutnud oma rahva vastupanu vaimu taltsutada. Oma domineerimise tipul mängisid Briti ja Vene impeeriumid Suurt Mängu. Külma sõja ajal oli see Ameerika ja Nõukogude Liidu vahel. Tänapäeval, kui Ameerika Ühendriigid, maailma ainus hüperriik, üritavad Afganistani riiki ümber kujundada, on uus mäng sama raske kui kunagi varem.
Deepak Tripathi, former BBC Afghanistan correspondent, is an author and a researcher. This article was published in slightly different versions in History News Network (George Mason University, Virginia) and CounterPunch.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama