11. märtsil Ukraina välisminister Dmytro Kuleba kirjutas Twitteris, et tema valitsus on "kinnitanud Krimmi deokupatsiooni ja taasintegreerimise strateegia". Ta viitas Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski uuele strateegiale Krimmi, sealhulgas Musta mere Sevastopoli sadama tagasivallutamiseks. Ukraina riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu võttis vastu dekreedi nr. 117/2021 24. märtsil, milles sätestati valitsuse otsus vaidlustada Venemaa kontroll Krimmi üle. Twitteris president Zelensky Kasutatud hashtag #CrimeaIsUkraine, et saada selge signaal, et ta on valmis eskaleerima konflikti Venemaaga Krimmi pärast. Ukraina valitsus lõi Krimmi platvormi algatuse, et koordineerida strateegiat koos USA ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO), et survestada Venemaad nii Krimmi kui ka Ida-Ukraina Donbassi piirkonna konflikti pärast.

Näitleja Zelenski sattus poliitikasse, kui ta mängis telesaates "Rahva teenija" Ukraina presidendi rolli. Ilukirjandus sai reaalsuseks, kui tema telesaatest sai poliitiline partei, mis toimis selgelt ebamäärasel platvormil, et tuua poliitikasse tagasi sündsus. Ta sai presidendiks 2019. aastal 73 protsendi häältest. Üldine oli tunne, et Zelenski puhas leht ja Venemaa näitlejate propageerimine Ukrainas tähendaks rahuprotsessi Ida-Ukraina ja Venemaaga. See-eest on Zelenski, keda toetavad tema NATO liitlased, muutunud Venemaa vastu palju agressiivsemaks kui tema eelkäija Petro Porošenko.

2014. aasta märtsis, pärast Vene vägede sisenemist Krimmi, elanikkond hääletanud liituda Venemaaga; kaheksa päeva hiljem võttis ÜRO Peaassamblee vastu a resolutsioon paludes Vene vägedel lahkuda. Krimmi hääletuse ja ÜRO resolutsiooniga tekkinud tupik püsib.

NATO märts itta

Praegused pinged ei tohiks maskeeruda iidsete vaenulikkusena. Nii on see Ukraina ja Venemaa vaheliste suhetega. Seitse aastakümmet kuulusid mõlemad riigid NSV Liitu ja üle kümne aasta pärast 1991. aastat püsisid suhted kahe riigi vahel südamlikud. 9. veebruaril 1990 USA välisminister James Baker ütles NSV Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov, et NATO ei liigu "üks tolli ida poole" Saksamaad Poolast lahutavast Oder-Neisse joonest. "NATO laienemine on vastuvõetamatu," ütles Gorbatšov ütles Pagar. Baker nõustus: "Ükski tolli NATO praegusest sõjalisest jurisdiktsioonist ei laiene ida suunas." Sees kiri Järgmisel päeval Saksamaa kantslerile Helmut Kohlile jutustas Baker seda vestlust, rõhutades, et "NATO tsooni laiendamine oleks vastuvõetamatu". "Kaudselt," kirjutas Baker, "NATO oma praeguses tsoonis võib olla vastuvõetav."

Lääneriigid murdsid oma kohustust kohe. 1999. aastal liitusid NATOga Tšehhi, Ungari ja Poola, 2004. aastal aga liitusid Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. Rida riike, kuhu kuuluvad Ukraina, Valgevene ja Moldova – mis kõik piirnevad Venemaaga – jäävad NATOst välja. 2002. aastal avas NATO-Ukraina tegevuskava raamistiku Ukraina võimalikuks NATO-sse astumiseks. See protsess on tõstatanud tõsiseid küsimusi mitte ainult NATO idasuunalise laienemise kohta, vaid ka – mis veelgi olulisem – sügavamate kultuurisuhete kohta, mis Ukrainal on olnud Venemaaga idas ja Euroopaga temast läänes; mis suunas peaks Ukraina orienteeruma (viiendik Ukraina elanikkonnast on venekeelsed, kõige rohkem Ukraina linnapiirkondades ja Donbassi piirkonnas)?

NATO on agressiivselt kurameerinud Ukrainat ja Valgevenet, kusjuures NATO erinevad plaanid on sügavalt keskendunud Venemaa survestamisele. Viimane "NATO 2030" aru rõhutab oma strateegilist keskendumist Venemaale, mida peetakse destabiliseerivaks ja provokatiivseks. Venemaa-Ukraina-piiril surve avaldamise huvides kogunes NATO-Ukraina komisjon 2020. aastal, et edendada NATO-Ukraina eristavat partnerlust (loodi 1997). 2020. aasta juunis tunnustas NATO Ukrainat laiendatud võimaluste partnerina, mis on NATO täisliikmelisusele lähim vorm. Ukraina relvajõud, kes on nüüdseks NATO-ga olulisel määral koolitatud, ühinesid eelmisel aastal NATO vägedega kolmeks suureks sõjaliseks õppuseks (Saber Junction, Sea Breeze ja Combined Resolve).

NATO välisministrite kohtumisel 24. märtsil NATO peasekretär Jens Stoltenberg ütles"Venemaa on suurendanud oma repressiivset käitumist kodus ja agressiivset käitumist välismaal." Sel eesmärgil on NATO lähenemine Venemaale, Stoltenbergi sõnul, "heidutav ja kaitsev" ning "avatud dialoogile". Näib, et Lääne alliansi ja Venemaa vaheline dialoog on alandatud ning Ukrainale on antud roheline tuli teha provokatiivseid avaldusi ja tegusid.

Euroopa vajadus Vene gaasi järele

Pinge all peitub Euroopa isu energia järele. USA viimase kahe aastakümne tegevuse tulemusena kaotas Euroopa kolm peamist energiaallikat: Iraan, Liibüa ja Venemaa. Kuna Ukrainast on saanud leviala, asusid Venemaa energiainvestorid – peamiselt riiklik energiafirma Gazprom – ehitama Läänemere alla torujuhet, mis ühendaks Venemaa naftaväljad Saksamaaga. Kaks torujuhtme projekti (Nord Stream ja Nord Stream 2) algasid aastatel 2011–12, enne sõjategevuse puhkemist Ida-Ukrainas ja enne kui Venemaa ametlikult Krimmi vallutas (mõlemad 2014. aastal).

Saksamaa tervitas torujuhtmeid, kuna need jätkavad gaasi tarnimist Euroopasse regulaarselt. USA presidendi Joe Bideni administratsioon on teravdanud rünnakut Nord Stream 2 vastu; Bideni riigisekretär Antony Blinken hoiatas "Et iga Nord Stream 2 torujuhtmega seotud üksus ähvardab USA sanktsioone ja peaks torujuhtmega seotud töö viivitamatult katkestama." Poola monopolivastasel regulaatoril UOKiK on trahvitud Poola alltöövõtjad umbes 7.6 miljardi dollari väärtuses projektis osalemiseks. Saksamaa kantsleri Angela Merkeli lähedane liitlane Peter Beyer, kes on Saksamaa Atlandi-üleste asjade koordinaatorkutsutud torujuhtme peatamiseks.

Nord Stream 2 Andrei Minin ütles et tema projekti laevastik on olnud "regulaarsete välismaiste tsiviil- ja sõjalaevade provokatsioonide sihtmärgiks". See võib viidata vaid sõjalistele õppustele, mida NATO ja tema liitlased – sealhulgas Ukraina – on Läänemerel läbi viinud; Minin osutas otse Taani vetes projekti kohal madalal lendavale Poola lennukile.

Nord Stream 2 on 95 protsenti valmis ja eeldatavasti valmis 2021. aasta septembriks. USA ei suuda korralikult Iraani kokkuleppe juurde naasmine ja Liibüa jätkuv kriis muudavad Nord Stream 2 Euroopa energiaplaneerimise põhialuseks. Kuid Nord Stream 2 on lõksus NATO katses Venemaad isoleerida.

Ukraina vähemuste probleem

Ükski riik pole kultuuriliselt tõeliselt homogeenne. Ukrainal on palju elanikke, kelle kultuurilised juured on naaberriikides. See puudutab peamiselt venekeelset elanikkonda, kellel on Venemaaga tihedad sidemed nii kultuuriliselt kui ka poliitiliselt. Iga viies ukrainlane räägib vene keelt, samas kui umbes iga kümnes ukrainlane tunneb end erinevate kultuurimaailmadega, mis tekivad Valgevenest kigausini (türgi kogukond Budjakist).

NATO surve Venemaa vastu teravnes ja ühines äärmuslike Ukraina natsionalistidega, sealhulgas fašistidega, nagu Aasovi pataljon, et juhtida riigis Vene-vastast kultuurilist ja poliitilist liikumist. Ukraina endine president Petro Porošenko, kes sai kasu Lääne toetusest, esitas 2017. aastal keeleseaduse, mis takistab vähemuskeelte õpetamist riigi koolides. Seaduse eesmärk oli elanikkonna devenestamine, kuid see avaldas mõju riigi väiksematele vähemustele. Sel põhjusel esitasid Bulgaaria, Kreeka, Ungari ja Rumeenia kaebused Euroopa Nõukogule.

Ungari välisminister Péter Szijjártó ütles 2020. aasta lõpus Facebookis, et tema valitsus "seisab Taga-Karpaatia ungarlaste eest igal rahvusvahelisel foorumil". Ukraina, ta ütles, "ei ole NATO liige, on alustanud rünnakut NATO liikmesriigist pärit vähemusrühma vastu." Ukraina-NATO Venemaa-vastase tegevuskava vastuolud satuvad teistele NATO liikmetele põhjustel, mida ei olnud hoolikalt kalibreeritud.

Tulistamine üle Ukraina-Vene piiri on hoogustunud, mille põhjuseks on Bideni täielik toetus Zelenski äsja leitud Venemaa-vastastele ambitsioonidele. ÜRO poliitika- ja rahuvalveasjade osakonna kõrge ametnik ütleb mulle, et nad tahavad sõjaväeliste jõudude piirilt taganemist. Kõik peamised läbirääkimisplatvormid – Normandia formaat ja Arria Formula kohtumised ÜROs – on ummikseisus. "Me vajame jahedaid päid, et võita," ütles ÜRO ametnik. "Kõik muu peale selle võib viia katastroofilise sõjani."

Selle artikli koostas Globetrotter.

Vijay Prashad on India ajaloolane, toimetaja ja ajakirjanik. Ta on Globetrotteri kirjutaja ja peakorrespondent. Ta on LeftWord Booksi peatoimetaja ja Tricontinental: Institute for Social Research direktor. Ta on Hiina Renmini ülikooli Chongyangi finantsuuringute instituudi vanem mitteresident. Ta on kirjutanud üle 20 raamatu, sealhulgas The Darker Nations ja The Poorer Nations. Tema viimane raamat on Washington Bullets, mille sissejuhatuseks on Evo Morales Ayma.