Suhted sotsiaaldemokraatide ja nende valijaskonna vahel Saksamaal meenutavad mulle perekondi, kus abikaasadel on kombeks aeg-ajalt laiali minna. Iga kord, tulles karussaalilt koju, vabandavad nad ja lubavad, et see ei kordu, ning saavad andestuse. Mõne aja pärast lugu kordub.
Sama kehtib ka Saksa sotsiaaldemokraatide kohta. Gerhard Schroederi valitsus järgib võimul olles karmi õiget poliitikat. Bismarcki aegadel rajatud sotsiaalriiki lammutatakse süstemaatiliselt, kaotades töölisklassi õigused. Ükski teine parempoolne valitsus ei julge nii järjekindlalt ja kompromissitult neoliberaalset kursi järgida, kui seda teevad sotsiaaldemokraat Schroeder Saksamaal ja tema kolleeg Blaire Inglismaal. Kui aga rääkida valimistest, valavad sotsiaaldemokraadid ootamatult hämmeldunud valijaskonnale pähe vasakpoolset retoorikat. Inimeste südamed sulavad ja nende usk kantslerisse tuleb tagasi.
Selline olukord ei pruugi aga igavesti kesta. “Frau Germany” on truu, kuid range daam. Seekord ilmub Schroeder abikaasa juurde, kuigi teda ei visatud tänavale, kuid tal on keelatud voodisse minna. Teisisõnu, teda ei lubatud majja künnisest kaugemale.
Kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid on kogunud võrdselt hääli – vastavalt 35,2 ja 34,3 protsenti. Angela Merkeli ja tema konservatiivide jaoks võib osaliselt lohutada asjaolu, et nende partnerid – vabad demokraadid (liberaalid) on saanud 9,8%, jättes maha liidu Schroederi roheliste parteiga (sai 8,1%). See käepanemine ei aita aga püsivat koalitsiooni moodustada. Parempoolne blokk saab 225+61 mandaati, vasakpoolne aga 222+51. 13 mandaadi vahest ei piisa valitsuses stabiilse enamuse moodustamiseks.
Ainus partei, mis näib olevat vaieldamatu võitja, on vasakpartei. Selle eelkäija, Demokraatliku Sotsialismi Partei ei pääsenud Bundestagi, vasakpartei sai aga 8,7% häältest ehk 54 mandaati. Kui kõik teised parlamendis esindatud erakonnad peale vabade demokraatide kaotasid oma valijaid, siis Vasakpartei pooldajate arv on oluliselt kasvanud (4,7%), mis on jätnud kõik riigi ülejäänud poliitilised jõud kaugele. taga. Vasakpoolsete edu on aga väga suhteline. Nad ei suutnud mitte ainult hoida 10–12% valijaskonnast, mis neil kampaania alguses oli, vaid ka saada Ida-Saksamaa suurimaks erakonnaks. Mis veelgi hullem, vasakpartei alistus vabadele demokraatidele, olles seega üldnimekirjas alles neljas.
Asjaolu, et vasakpoolsed ei saanud idas kontrolli, mis on sõna otseses mõttes käest libisenud, oli tekitanud enamat kui pelgalt psühholoogilist kahju. Erakond kaotas ringkonnas kümmekond otsest mandaati, mis on läinud sotsiaaldemokraatidele. Siiski ei põhjustanud vasakpoolsed idas parlamendikohtadest mitte ainult potentsiaalsete valijate tagasitoomine Schroederi parteisse, vaid ka suure hulga kristlike demokraatide potentsiaalsete valijate viimasel minutil tehtud otsus oma seisukohta muuta. eelistusi ja valima sotsiaaldemokraatide kasuks, mis on ka üldist tasakaalu mõjutanud.
Pahatahtlikud keeled räägivad, et vasakpartei juhtkond on just selle tulemusega rahul, kuna kardeti saada liiga suurt, radikaalset, kontrollimatut fraktsiooni Bundestagis ja liiga suurt poliitilist tähendust, millele pidid järgnema inimeste suured ootused ja tõsine poliitiline suhtumine. vastutus. Opositsioonis olla on teatud mõttes üsna mugav. Igatahes on paljud märkinud, et vasakparteil jäi valimiskampaanias puudu energiast ja kohati isegi professionaalsusest, mis pole kunagi olnud omane nende eelkäijale PDS-ile.
Nii võivad vabad demokraadid pidada end ainsateks “tõelisteks” võitjateks. Sellel erakonnal on aga nii puudulik isemajandamine, et selle edu jäi märkamatuks.
Ajakirjanikud ja poliitikaanalüütikud vaidlevad tulevase koalitsioonimustri üle ja pakuvad välja erinevaid variante. Nende arusaamad ulatuvad eeldusest konservatiivide koostööst sotsiaaldemokraatidega kuni spekulatsioonideni "Jamaica koalitsiooni" üle – see tähendab konservatiive, liberaale ja "rohelisi". Igal parteil on oma värv: kristlikud demokraadid (konservatiivid) on mustad, vabad demokraadid (liberaalid) on kollased ja roheliste partei värv on ilmne. Kokku moodustavad need Jamaica riigilippu.
Tehniliselt pole valitsuse moodustamine suurem asi, kuna erakondade vahel pole põhimõttelist erinevust. Isegi professionaalsed analüütikud suudavad oma Programme luubivalt tuvastada sotsiaaldemokraatide ja konservatiivide vahel vaid tühised erimeelsused maksuküsimustes. Ainus partei, kellel on programm, mis erineb (mitte põhimõtteliselt) teistest, on vasakpartei. Seetõttu on tema osalemine üheski koalitsioonis võimatu.
Valitsuskoalitsiooni peamiseks väljakutseks on pigem erakondade liidrite isiklik rivaalitsemine kui poliitiline ja ideoloogiline hõõrumine, mis tegelikult puudub. Konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid suudavad suurepäraselt koostööd teha, samas kui Schroeder ja Merkel mitte. Nad on nagu kaks karu, kes ei saa ühes koopas läbi.
Igatahes, kes iganes tulevase koalitsiooni eesotsas on, on viimane siiski seotud ühe põhimõttelise probleemiga, mis tähendab palju enamat kui kõikvõimalikud aritmeetilised paigutused Bundestagis. Kui kõik poliitikud seisavad neoliberaalse kursi eest, siis suurem osa elanikkonnast – sealhulgas konservatiivide toetajad – ei soovi seda poliitikat järgida.
Erinevalt Inglismaast ja Prantsusmaast, kus moodne poliitika ja rahvaste algus ulatuvad 17. – 18. sajandi esimestesse kodanlikesse revolutsioonidesse, kujunes Saksamaa industrialiseerimise käigus ühtseks rahvusriigiks. Muide, see on põhjus, miks tal õnnestus saada sõjaliseks suurriigiks ja ohtlikuks rivaaliks vanadele impeeriumidele. Kõik selle aparaadi osad olid tahtlikult konstrueeritud ja üksteisega kohandatud just nagu mehhanismi osad, selle asemel, et neid kujundati juhitamatu ajaloolise evolutsiooni käigus. Ka sõjavägi, transport, haridussüsteem olid kõik teadlikult kavandatud. Tööstuskultuurist on lõpuks saanud saksa identiteedi peamine alus.
Tõhus tööstussektor nõuab valitsuse reguleerimist, investeeringuid “inimkapitali” ja haridusse. Euroopa pealinn aga ei taha panustada tööstuse arengusse. Ta valib rahanduse, kaubanduse, rahvusvahelise kasumi teenimise ja tugeva euro, mis on kasulik pankuritele, kuid mitte eurooplastele, kes kurdavad pidevalt kõrgete jaehindade üle. Lühidalt öeldes ei ole praegu aetav poliitika vastuolus mitte ainult vasakpoolse ideoloogia ja palgatöötajate huvidega, vaid ka kogu Saksa kultuuri- ja haldustraditsiooniga. Seetõttu võib iga moodustatavat valitsust pidada teadlikult hukule määratud.
Sellistes oludes on Vasakparteil ainsa poliitilise jõuna, mis seisab neoliberalismi vastu, head väljavaated. Küsimus on vaid selles, kas erakonna eesotsas olevad poliitikud julgevad seda eelist ära kasutada.