Õnneks oli Venemaa-Gruusia sõda lühiajaline, kuid selle tagajärgi on tunda veel kauem. Alistades Gruusia ja näidates, et Washington ei suuda oma liitlast kaitsta, alandas Venemaa USA-d kogu maailma ees.
Samal ajal kui USA ametnikud ja ülemaailmne meedia kritiseeris Venemaad "andestamatu" käitumise pärast Lõuna-Osseetiasse ja Gruusiasse tungides, valdas enamik maailmast rõõmu: lõpuks ometi pani keegi nende asemele kõrgekäelised ameeriklased. USA-vastaste meeleolude taustal president George W. Bushi kahel ametiajal, ei ole see soov USA-d nuiata üllatav.
Võib-olla väärib Gruusia kaastunnet. Tegemist on ju väikese riigiga, kes püüdis võimsale naabrile vastu seista. Kuid konflikt puudutas vähem Gruusiat ja Lõuna-Osseetiat, kuivõrd ülemaailmne lahing Ida ja Lääne vahel.
Venemaa võitis viimase vooru ootamatu kergusega, kuid see ei jää kindlasti viimaseks lahinguks. Pärast piinlikku alandamist on Bushi administratsioonil raskusi Venemaale andestamisega. Veelgi hullem on see, et USA valitsuse nördimus on muutunud Washingtoni poliitikute ja nende valijate seas Venemaa-vastaseks üksmeeleks. Seetõttu ei erine presidendikandidaatide Barack Obama ja John McCaini Venemaa-vastased vaated Bushi omadest. USA poliitikutelt pärit argument, et Gruusia territoriaalne terviklikkus tuleks säilitada, ei kõla aga kuigi veenvalt. Pärast suveräänsesse Iraaki tungimist ja kohaliku omavalitsuse kukutamist näitasid ju USA eeskuju. Hiljem eraldas see Kosovo suveräänsest Serbiast.
Sõda Gruusiaga oli USA-Vene suhetes terav pöördepunkt. Edaspidi muutub soov Moskvat karistada USA välispoliitika oluliseks komponendiks. Selle aluseks olev huvide konflikt muutub pikalevenivaks vastasseisuks.
Paradoksaalsel kombel kujuneb see konflikt Venemaa jaoks suure tõenäosusega heaks uudiseks. See, mida Washington peab Moskva karistuseks, võib tegelikult osutuda õnnistuseks. Näiteks USA usub, et Venemaa Maailma Kaubandusorganisatsiooni sisenemise blokeerimine on üks viis kättemaksuks. Kuid Venemaa sisetööstuse jaoks – eriti globaalse majanduslanguse ajal – oleks WTO-sse astumine surmaotsus. Seega, kui see lause lükatakse edasi, saab Kreml ainult tänada USA-d ja Gruusiat.
Lisaks ähvardavad Washington ja London uurida Venemaa kõrgete ametnike välismaal hoitavaid pangakontosid. On üllatav, et seda varem ei tehtud. Venelased saavad kasu ainult siis, kui USA juhib uut võitlust rahapesu vastu, eriti kui see hõlmab Venemaa valitsuse tippametnikke. Pealegi ähvardab NATO peatada ühised sõjalised õppused Venemaaga. See tähendab, et Venemaa säästab kenasti raha ja kütust. Lõpetuseks, suurenenud pingete valguses saavad Moskva liberaalsed opositsioonirühmad läänest aktiivsemat abi. See on kasulik ka seetõttu, et uus rahastamine tähendab uute meediaväljaannete, uute valitsusväliste organisatsioonide ja uute töökohtade loomist.
Kui USA mõistis hukka Venemaa sissetungi Gruusiasse, pöördus USA rahvusvahelise avaliku arvamuse poole ja ähvardas Moskvat globaalse isolatsiooniga. Kuid just USA isoleerub maailmas järjest enam. Viimase viie aasta jooksul on Washington pälvinud ülemaailmset kriitikat, sealhulgas oma liitlastelt Euroopas. Selle tulemusena muudab Moskva teravnenud konflikt USA-ga Venemaa olulise osa maailmast atraktiivsemaks. Küsimus on ainult selles, kas Kreml suudab seda uut võimalust ära kasutada.
Boriss Kagarlitski on Globaliseerumisuuringute Instituudi direktor.
Moscow Times, 22. august 2008