Hallid kimbud
Õhukesed kollakad paberikimbud,
Et kui tõuge tuli lükkama
Tundus liiga paksult pakitud
Et isegi kõige hullem ja karmim
Aegadest oleks näha nende halle toone,
Nüüd on nad kohtunud oma viimasega
Haletsusväärne patroon, võttis lõpliku sureva ahmi.
Mis on must ja valge
Ja loe kõik läbi…
No enam mitte.
Ainult minu tumedalt humoorikas mõttes
Ma tunnen, et nüüd on nad kõik silmist kadunud
Ja verejooks tohutust
Värvilised, autoriteetsed haavad
Et me ise katsusime
Kõigist meie silmadest, kõrvadest, kurgust.
Aga kellele meie oma mõtetes nüüd?
Keset sügavat, üksildast kurbust,
Kõlab viimane küsimus
Minu meele resigneerunud sügavusest
Kes kirjutab nende kiidukõne?