Mõelge kohutavale stsenaariumile: Hamas, taevas hoidku, tapab Sara ja Yair Netanyahu, peaministri naise ja poja. Teine stsenaarium, mitte vähem kohutav: sihtmärkideks on Revital ja IDF staabiülema naine ja poeg Nadav Gantz. Mida oleks Hamas sellistest kohutavatest mõrvadest saanud? Ja kuidas oleks Iisrael reageerinud? Tema nõudmistele allunud? Kas avalik arvamus oleks modereerunud? Kas Iisrael andestaks kunagi?
Ja mis kasu oleks Hamasil, kui tal õnnestuks, taevake, peaminister või personaliülem tappa? Kas me poleks leidnud asendajaid? Kas Iisrael oleks oma juhtpositsioonist loobunud? Langetas pea oma juhtide mõrvarite ees? Kas Iisrael oleks kiirustanud ehitama neile Gazasse süvameresadama ja lennujaama?
Kes iganes otsustas proovida Mohammed Deifi mõrvata ja tal õnnestus tappa Vidad, tema naine ja Ali, tema poeg (8-kuune imik), ei mõelnud sellele. Iisraellased ei ole kunagi nõus vastandrolli mängima ja mõtlema, mis oleks juhtunud, kui oleksime nende asemel. See on osa meie palestiinlaste dehumaniseerimisest ja demoniseerimisest. Nende juhtide ja komandöride mõrvamine? Õigustatud. Meie mõrvamine? Koletu õudus. Kuidas saab üldse võrrelda?
Deifi pereliikmete mõrvamise eest vastutajad otsisid võidupilti või vähemalt valufotot, mis oleks piisavalt valus, et peatada raketituli. Kuid mõju oli ja jääb alati vastupidiseks. Ka see tegevus ainult tugevdab vastupanu, äärmuslust ja otsustavust, täpselt nagu see oleks toimunud vastupidises olukorras, tappa Iisraeli liider.
Sõda, mis sai alguse õhujõudude koostatud valukaardist, mis hõlmas Hamasi töötajate kodude pommitamist – imeliselt paindlik termin, mis hõlmas haigladirektori ja politseiülema kodude ja perede pommitamist – otsis õnnelik lõpp. Moraalne probleem maja pommitamises, kus kõik selle elanikud on sees, Deifi mõrvakatse ja tema naise ja pisipoja tapmine – kas nad pole süütud? – tõsta tänases Iisraelis vaid naerma. Kui moraaliprobleemid kõrvale jätta, kuna nende käsitlemiseks pole vajadust, siis kuidas on lood mõistuse või mõistusega? See ei ole samuti levinud kaup. Rääkimata sellest, et sihitud tapmiste mõttetust minevikust õppida. Rahvas tahab atentaadi – andkem üks.
Palestiina reaktsioon Deifi naise ja poja tapmisele on täpselt samasugune nagu Iisraeli reaktsioon vastupidises olukorras. Kättemaks ja kättemaks. Nägime seda teisipäevastes ja kolmapäevastes paisudes ja näeme ka lähipäevil. Deifi naist ja poega ei asendata, kuid kindlasti oleks Deifi jaoks üks – nagu oli ka kõigile tema eelkäijatele, kes on Iisraeli sihipäraselt tapmistes põlvkondade jooksul hukkunud.
Ükski vahetusmeestest polnud tema eelkäijast mõõdukam. Abdel Aziz al-Rantisi ei olnud mõõdukam kui Ahmed Yassin, Deif pole mõõdukam kui Ahmed Jabari ja Yahya Ayyashi pärija polnud Mahmoud Abbas. Ükski mõrv pole kunagi pilti paremaks muutnud. Iisrael riputas oma vööle vaid rohkem peanahka, mis on võidu võlts. Iisrael ei saanud neist midagi peale verevalamise, kättemaksuhimu ja vihkamise. Aga miks peaks Iisrael oma minevikust õppima? See on liiga mõistlik ja enesestmõistetav.
Nagu kasutatud närimiskumm, mis on talla külge kleepunud, kleepub see sõda Iisraeli ja Gaza sektorisse, keeldudes lahti laskmast. Selle lõppu pole kusagil näha, sellel pole järeldust. Teisipäevane atentaat ainult pikendas selle päevi.
Keegi ei tea, milliste tingimustega Iisraeli delegatsioon Kairos nõustus, ja sama seletamatul kombel ei tea keegi ka, millistest tingimustest ta keeldus. Suitsuekraanilt jääb mulje, et Iisrael ei nõustunud Gazale palju andma, kui üldse midagi, ning Hamas reageeris enesestmõistetava pettumusega raketitulega.
On ka teisi (väljamõeldud?) stsenaariume. Näiteks nägi Iisrael võimalust tappa Deif, mistõttu ta võttis oma kokkulepped tagasi, valmistades ette pinnase kõigi võidufotode emale. Aga mis head see tegi? Mitte midagi. Ei mingit vaikust, isegi mitte teeseldud võidufotot, ainult rohkem verd ja kättemaksu.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama
1 kommentaar
See, mida Gideon Levy on üllalt välja öelnud, kordab järgmisi Jeesuse Kristuse õpetusi Uues Testamendis:
"Vägivald sünnitab vägivalda."
"Kes elab mõõga läbi, see sureb mõõga läbi."
Seega on hädavajalik, et me õpiksime nendest pühadest õpetustest, et lõpetada ja vältida mõttetut verevalamist.