Palestiinlased mõrvasid mu armastatud poja Ariku, mu enda liha ja vere. Minu pikk sinisilmne kuldsete juustega poeg, kes naeratas alati lapse süütusest ja täiskasvanu mõistmisest. Minu poeg. Kui tema mõrvarite tabamiseks tuleks tappa süütuid Palestiina lapsi ja teisi tsiviilisikuid, paluksin julgeolekujõududel oodata uut võimalust. Kui julgeolekujõud tapaksid ka süütuid palestiinlasi, ütleksin neile, et nad pole paremad kui minu poja tapjad.
Palestiinlane mõrvas mu armastatud poja Ariku. Kui julgeolekujõududel on teavet selle mõrvari asukoha kohta ja kui peaks selguma, et teda ümbritsesid süütud lapsed ja teised Palestiina tsiviilisikud, siis – isegi kui julgeolekujõud teaksid, et mõrvar kavandab uut mõrvarrünnakut, pidi toimuma mõne tunni jooksul ja nüüd oli neil valida, kas ohjeldada terrorirünnakut, mis tapab süütud Iisraeli tsiviilisikud, kuid süütute palestiinlaste tabamise hinnaga ütleksin julgeolekujõududele, et nad ei taotleks kättemaksu, vaid püüaksid vältida ja ära hoida süütute tsiviilisikute surma, olgu need siis iisraellased või palestiinlased.
Ma eelistan, et sõrm, mis vajutab päästikule, või nupp, mis pommi viskab, väriseb enne, kui see tapab mu poja mõrvari, kui et süütuid tsiviilisikuid tapetakse. Julgeolekujõududele ütleksin: ärge tapke tapjat. Pigem tooge ta Iisraeli kohtu ette. Teie ei ole kohtuvõim. Teie ainus motivatsioon ei tohiks olla kättemaks, vaid süütute tsiviilisikute vigastuste vältimine.
Eetika ei ole must ja valge – kõik on valge. Eetika peab olema vaba kättemaksuhimu ja tormakust. Iga tegu tuleb enne otsuse tegemist hoolikalt kaaluda, et näha, kas see vastab rangetele eetilistele kriteeriumidele. Eetilisust ei saa jätta igaühe enda otsustada, kes on kergemeelne või päästjaga rahul. Meie eetika on iga sõduri ja poliitiku meelevallas. Ma pole üldse kindel, et olen valmis oma eetikat neile delegeerima.
Süütute Iisraeli või Palestiina naiste ja laste tapmine on ebaeetiline. Samuti on ebaeetiline kontrollida teist rahvast ja viia see humaansust kaotama. On ilmselgelt ebaeetiline visata pommi, mis tapab süütuid palestiinlasi. On ilmselgelt ebaeetiline süütutele kõrvalseisjatele kätte maksta. Teisest küljest on ülimalt eetiline vältida iga inimese surma. Kuid kui selline ennetamine põhjustab teiste mõttetu surma, on sellise ennetamise eetiline alus kadunud.
Rahvas, kes ei suuda piiri tõmmata, on määratud lõpuks oma rahva vastu ebaeetilisi meetmeid rakendama. Minu meelest pole halvim mitte see, mis on juba juhtunud, vaid see, mis ma olen kindel, et ühel päeval juhtub. Ja lähebki – sest eetikat hakatakse praegu moonutama ning poliitilisel ja sõjalisel juhtkonnal pole isegi kõige elementaarsemat ausust öelda: „Vabandame”.
Me kaotasime oma eetika silmist ammu enne enesetapurünnakuid. Murdepunkt oli siis, kui hakkasime kontrollima teist rahvast. Minu poeg Arik sündis demokraatias, kus oli võimalus elada korralikku ja kindlat elu. Ariku mõrvar sündis kohutavasse okupatsiooni, eetilisse kaosesse. Kui mu poeg oleks tema asemel sündinud, oleks ta võib-olla sama teinud. Kui ma ise oleksin sündinud sellesse poliitilisse ja eetilisse kaosesse, mis on palestiinlaste igapäevane reaalsus, oleksin kindlasti püüdnud okupanti tappa ja talle haiget teha; kui ma seda poleks teinud, oleksin vaba mehena oma olemuse reetnud. Laske kõigil ennastõigustavatel, kes räägivad halastamatutest Palestiina mõrvaridest, pilk peeglisse ja küsigu endalt, mida nad oleksid teinud, kui nemad oleksid elanud okupatsiooni all. Võin omast käest öelda, et minust, Yitzhak Frankenthalist, oleks kahtlemata saanud vabadusvõitleja ja oleksin teisel pool tapnud nii palju kui võimalik. Just see rikutud silmakirjalikkus sunnib palestiinlasi meiega lakkamatult võitlema. Meie topeltstandard, mis võimaldab meil kiidelda kõrgeima sõjaväeeetikaga, samal ajal kui sama sõjavägi tapab süütuid lapsi. See eetika puudumine rikub meid kindlasti.
Minu poja Ariku mõrvati sõjaväelasena Palestiina võitlejad, kes uskusid oma okupatsioonivastase võitluse eetilisse alusesse. Mu poega Arikut ei mõrvatud sellepärast, et ta oli juut, vaid sellepärast, et ta on osa rahvusest, mis okupeerib teise territooriumi.
Ma tean, et need on ebameeldivad mõisted, kuid pean neid valjult ja selgelt välja ütlema, sest need pärinevad minu südamest – isa südamest, kelle poeg ei saanud elada, sest tema rahvas oli võimust pimestatud. Kuigi ma seda teha tahaksin, ei saa ma öelda, et palestiinlased on mu poja surmas süüdi. See oleks lihtne väljapääs, kuid okupatsiooni tõttu oleme süüdi meie, iisraellased. Igaüks, kes keeldub seda kohutavat tõde kuulda võtmast, viib lõpuks meie hävinguni.
Palestiinlased ei saa meid minema ajada – nad on meie olemasolust juba ammu teadnud. Nad on olnud valmis meiega rahu sõlmima; meie oleme need, kes ei taha nendega rahu sõlmida. Meie oleme need, kes nõuame oma kontrolli säilitamist nende üle; meie oleme need, kes eskaleerime olukorda piirkonnas ja toidavad verevalamise tsüklit. Mul on kahju seda öelda, kuid süüdi on täielikult meie.
Ma ei taha palestiinlasi vabastada ja mitte mingil juhul õigustada rünnakuid Iisraeli tsiviilelanike vastu. Ühtegi rünnakut tsiviilisikute vastu ei saa heaks kiita. Kuid okupatsioonijõududena jalge alla tallame inimväärikuse, meie oleme need, kes purustame palestiinlaste vabaduse ja oleme need, kes surume terve rahva meeletutele meeleheitele. Lõpuks kutsun üles oma vendi ja õdesid asulates – vaadake, milleni oleme jõudnud.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama