Mida rohkem asjad muutuvad, seda enam nad tegelikult samaks jäävad. Mõnda aega pärast ülemaailmset kriisi öeldi meile, et IMF on muutnud oma seisukohta rangete ja üldiselt protsükliliste meetmete osas, mida ta oli soovitanud finants- või maksebilansikriisi vaevlevatele riikidele. Nende majandusteadlased nõustusid avalikult, et majanduslangusega võitlemiseks on vaja fiskaalstiimuleid ja üldiselt antitsüklilist makromajanduspoliitikat.
Vastavalt omale siseülevaatus 2009. aasta septembris, on IMF selles osas tõesti muutunud: "Võttes arvesse mineviku õppetunde, on (IMF) programmid reageerinud riigi tingimustele ja kohanenud halvenevatele majandusoludele, et leevendada kokkutõmbuvaid jõude... Eelarvepoliitika on enamikul juhtudel olnud leplik ja kohandatud. Defitsiit lasti suureneda tulude vähenemise tõttu ning sise- ja välisfinantseeringu puudumisel aitas seda kaasa fondi vahendite suunamine otse eelarvesse.
Teised sõltumatud hinnangud ei ole olnud nii arusaadavad ja on üldiselt leidnud, et enamiku fondiprogrammide puhul on rõhk kriisi tingimustes eelarve kärpimisel ja liigsel kokkuhoiul. A UNICEFi hiljutine uuring leidis, et 57-st vaadeldud riigist 86-s on IMF soovitanud vähendada avaliku sektori kogukulusid ja ka olulisi sotsiaalkulusid.
Viimane märk IMFi tegelikust järeleandmatusest äärmuslike majandusraskuste tingimustes veelgi rangemate kokkuhoiumeetmete nõudmisel pärineb Ungarist. 2008. aasta novembris allkirjastas Ungari IMF-iga 10.5 miljardi SDRi suuruse ooteseisundi kokkuleppe osana Euroopa Liiduga välja töötatud ühisest päästepaketist. Erinevates IMF-i ülevaadetes leiti, et Ungari täitis kõik kehtestatud väga ranged protsüklilised tingimused, sealhulgas eelarvepuudujäägi ulatuslik vähendamine enam kui 9 protsendilt SKTst 2008. aasta viimases kvartalis ligikaudu 3.8 protsendini pärast seda. Vähemalt osaliselt selle tulemusena vähenes reaalne SKT 6.2. aastal 2009 protsenti. Tegelikult ei võtnud Ungari SBA alla jäävat summat, umbes 725 miljonit eurot.
Väga karmid majanduslikud tingimused põhjustasid sotsiaalseid ja poliitilisi segadusi, isegi politseinikud hakkasid streikima, nõudes oma palka ja võlgnevusi. Neid meetmeid rakendanud sotsiaaldemokraatlik partei sai valimistel põhjaliku lüüasaamise, mis andis ülekaaluka enamuse paremtsentristlikule Fideszi parteile, kes oli kampaaniat teinud vähema kokkuhoiu lubaduse nimel. Ent võimule tulles teatas tänavu juunis ka uus valitsus, et fiskaalseis on oodatust kehvem ja seetõttu on vaja veelgi karmimaid fiskaalmeetmeid.
Jõukatele langetati makse, kuid töötajatele ja avalike teenuste kasutajatele tehti rohkem valu. Avaliku sektori palku vähendatakse (inflatsioonikeskkonnas nominaalväärtuses) ligikaudu 15 protsenti; koondamistasud on piiratud kahe kuu töötasuga, kõik muud tasud maksustatakse 98 protsendiga; pensione kavatsetakse veelgi kärpida koos pensioniea tõstmisega. Lisaks ligi viis aastat kestnud meetmetele ei suurenda need poliitikad tõenäoliselt mitte ainult materiaalset raskust, vaid väldivad või viivitavad ilmselgelt majanduse taastumist.
Võiks arvata, et sellest kõigest piisaks isegi IMF-i rahuloluks, aga ilmselt mitte! Juuli keskpaigas jättis külla tulnud IMF-i meeskond valitsusega arutelud tegelikult pooleli ja naasis koju, olles rahul, et kulude poolel eelarvepuudujäägi vähendamiseks enam ette ei võetud, et tagada selleks planeeritud 3.8 protsenti SKTst. aastal. IMF nõudis riigiettevõtete erastamist ja kulutuste edasist vähendamist. Samuti olid nad vastu millelegi, mis aitaks tegelikult puudujääki vähendada – pangandussektorile kavandatav maks, mis peaks koguma ligi 1 miljard dollarit. IMF leidis, et see on "kõrge" ja tõenäoliselt "mõjutab laenuandmist ja kasvu negatiivselt".
Seega tundub, et kõik puudujäägi vähendamise meetmed pole ilmselt IMFi maitse! Kõik, mis mõjutab pankureid ja muid kapitalivorme, on ilmselgelt vastuvõetamatu ning püksirihmade pingutamine peaks keskenduma laiemale avalikkusele, eriti töötajatele. Kuid seekord mõistab isegi paremtsentristlik partei, et vähemalt oktoobris toimuvate kohalike omavalitsuste valimisteni ei saa ta endale lubada riskida avalikkuse uue vihaga veelgi rohkemate selliste meetmetega.
Kelle huve siis IMF sellised nõudmised teenivad? Kuigi IMF-i protsüklilised kalduvused on hästi teada, võib arvata, et lähiminevikku ja tema enda väljaütlemisi arvestades oleks neil vähemalt pisut häbi neid nõuda. Kuid võib juhtuda, et EL tõukab seda sellel teel veelgi kaugemale, kuna EL on hakanud üha enam nõudma kombineeritud tõuget kokkuhoiu suunas kõigis vaoshoitud Euroopa majandustes.
Tõenäoline laastamine Euroopa reaalmajandusele on ilmne peaaegu kõigile vaatlejatele ja seetõttu näib selline poliitika seletamatu. Praegune eesmärk on aga kuidagi päästa pangandussüsteem, mis on hapramates majandustes sügavalt seotud. Seega on vaid viie riigi (Austria, Saksamaa, Itaalia, Belgia ja Prantsusmaa) pankadel Ungari riigivõlg üle 126 miljardi dollari. Kogu selle harjutuse eesmärk on säästa neid nende varade väärtuse vähenemise eest. Juba pärast IMF-i kõneluste katkemist on Ungari forint langenud viimase kahe aasta madalaimale tasemele ning võlakirjade tootlused on tõusnud, kuigi ükski "põhialused" pole muutunud.
Loomulikult on selline strateegia kahjulik, nagu selgub lähikuudel. Samal ajal sõltub see riikide sees sellest, kui palju rohkem sellist makromajanduslikku jama on inimesed nõus taluma.
Jayati Ghosh on majandusprofessor ja praegu ka Indias New Delhis asuva Jawaharlal Nehru ülikooli sotsiaalteaduste kooli majandusuuringute ja planeerimise keskuse esimees. Koos CP Chandrasekhariga oli ta kaasautor Kriis kui vallutus: Ida-Aasiast õppimine.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama