2006. aasta septembris avaldatud essees pealkirjaga The Age of Horrorism pooldas romaanikirjanik Martin Amis Suurbritannia moslemikogukonna tahtlikku ahistamise programmi. "Moslemikogukond," kirjutas ta, "peab kannatama, kuni saab oma maja korda. Millist kannatust? Ei lase neil reisida. Küüditamine — edasi mööda teed. Vabaduste piiramine. Ribade otsijad, kes näevad välja nagu Lähis-Idast või Pakistanist… Diskrimineerivad asjad, kuni see teeb haiget kogu kogukonnale ja nad hakkavad oma lastega karmiks minema…”
Amis ei soovitanud seda taktikat ainult kurjategijatele ega kahtlustatavatele. Ta pakkus neid välja karistusmeetmetena kõigi moslemite vastu, olgu nad süüdi või süütud. Mõte seisnes selles, et neid kui tervikut taga kiusates ja alandades naasevad nad koju ja õpetavad oma lapsi olema kuulekad Valge mehe seadusele. Tundub, et selles loogikas on midagi kergelt puudulikku.
Tegelikult kirjutasin ma seda oma raamatu Ideology: An Introduction uues sissejuhatuses, kahtlustades vähe, et Daily Express haarab enda kätte Lukacsi ja Adornot uuriva köite. Eelmisel nädalal kõlas ajakirjanduses Amis-Eagletoni vaidlus. Aga miks? Sest siin olid kaalul elulised poliitilised küsimused? Mitte vähemalgi määral. Meediale jäi silma tõsiasi, et mina ja Amis oleme Manchesteri ülikooli ühe kunstikooli liikmed. See oli väljavaade korraldada vanem ühisruum (mitte, et meil oleks midagi nii uhket kui Manchesteri vanem ühisruum), mis tekitas isegi ajakirjanduse orjastamise. Küsimus, kas solvata tervet osa elanikkonnast või mitte, taandus koheselt osakondade lahmimiseks (mitte, et meil oleks midagi nii ohtlikult autonoomset kui Manchesteri osakonnad).
Isegi professor John Sutherland, kes peaks seda paremini teadma, tegeles oma Guardiani ajaveebis selle tühise jälitamisega. Kas see oli, ta andis mõista, vana marxisti sihilikult ajastatud näpunäide, mis langes kokku Amise saabumisega Manchesteri loova kirjutamise professorina? Kahtlemata väidavad mõned, et see on ebameeldiv tõde, nagu on neid, kes keelduvad uskumast, et Henri Paul oli purjus printsessi eest. Tegelikult polnud mul kirjatükki kirjutades õrna aimugi, et Amist on saamas minu kolleeg, ja sellel pole kummalgi juhul vahet. Tema väljendatud seisukohad on alatud ja see oli minu ainus mõte.
Sutherland on mures, et võisin Amise kuuma vette ajada. Kas moslemid ja teised vähemused tahavad pärast minu mõõdutundetut vaenulikkust tõesti tema Manchesteri tundides osaleda? Või olen ma ta (võib-olla pahatahtliku ettenägelikkusega) sisse lasknud poliitkorrektse kuritarvitamise tulva eest? Hämmastaval kombel ei paista Sutherland arvavat, et Amis võis oma tegude kirjutamisega end sellisesse kriitilisse arutelusse lasta. Professori arvates on tõeline kuritegu Amise sõnadele tähelepanu juhtimine. Võib-olla oleks liberaalsel demokraatial olnud tervislikum asi vaikida, et hulljulged üliõpilasradikaalid ei tungiks Amimise tundidesse Nabokovi teemal ja ei tormaks teda pöidlast kinni.
Sutherland vihjab isegi õrnalt, et sellise ebakollegiaalse käitumise eest võidakse tsenderdada. Võib-olla peaksid vägivaldsed poliitilised erimeelsused kolleegidega sind dekaanivaibale maandama nagu mänguväljaku kaklejad noka ees. Kas see hõlmaks feministe, kes on vastu seksistlikele kommentaaridele? Või on see õige, kui nad seda teevad sotto voce
Olin ette kujutanud, et sellised liberaalid nagu Sutherland pooldavad ideede vaba turgu. Nii nad on; see on lihtsalt otsene konflikt, mida nad peavad ebameeldivaks. Sutherlandi kirjutises on vaevalt sõnagi Amise vaadete ebameeldivusest. Sama kehtis ka ajakirjanduse reaktsiooni kohta tervikuna. Minust avaldatud Sunday Timesi profiil omistas mu viha vistseraalsele, pungilaadsele kinnisideele teiste röökimise vastu. Mõjukate kirjanike noomimine, kes teevad ettepaneku süütute moslemite läbiotsimiseks, on lihtsalt omamoodi isiksusevints.
Kui nad ei leia teie arutluskäikudes viga, kirjutas suur radikaal William Hazlitt, leiavad nad kindlasti selle teie mainest. Oma tavapärases intellektuaalselt labases stiilis süüdistab Rod Liddle minusuguseid marksistid "islamismi" toetamises, hoolimata asjaolust, et väikestel lastelt Allahi nimel pähe puhumine polnud just see, mida Marx silmas pidas. Amise paanikas reaktsioon 9. septembrile on osa laiemast hüsteeriast, mis on haaranud osa liberaalsest vasakpoolsest ja mille vastu loovad kirjanikud tunduvad olevat eriti altid.
Enesetaputerroristid tuleb süütute kaitsmiseks jõuga peatada. Kuid neid, nagu Amis ja tema poliitilised liitlased, tsivilisatsiooni eestvõitlejad, kes on sajandeid kogu maailmas põhjustanud ütlemata tapatalgud, karjuvad ebaseaduslike meetmete järele, kui nad esimest korda avastavad end sama ravi kleepuv ots.
Kas minu vastu on mingi meedia vandenõu? Vean kihla, et see on olemas. Sunday Times palus Manchesteri ülikooli pressibüroolt minu profiili jaoks pilti ja me andsime sellest lahkelt tänu. Seejärel kasutas leht seda fotot portree joonistamiseks, mis pani mind palju kiilasem välja nägema kui ma olen. Kui see ei ole kohtuvaidluse põhjus, siis ma ei tea, mis on.
Terry Eagleton on John Edward Taylori inglise kirjanduse professor Manchesteri ülikoolis
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama