Osama bin Laden ei ole märter. Ta pole kindlasti Che Guevara, kelle saatus Luure Keskagentuuri käe all oli tema omaga hämmastavalt sarnane. Kuid ei saa vältida tõsiasja, et tal õnnestus vallandada sündmuste ahel, mis viis selleni, et tema vaenlane Ameerika Ühendriigid muutus väiksemaks võimuks, võrreldes sellega, mis see oli eelmise sajandi lõpu ühepoolsetel aegadel. Washingtoni ja Osama vahelises duellis oli viimane oma surma hetkel punktide poolest kaugel.
Varsti pärast seda, kui USA asus 2001. aasta oktoobris Osamat taga ajades sõtta Talibani vastu, kirjutasin ma laialdaselt avaldatud analüüsi, mis toona tekitas poleemikat. Siiski nägi see ette titaanliku võitluse kulgu globaalse võimu ja kindlameelse fanaatiku vahel järgmisel kümnendil. Trükin allpool osa sellest esseest uuesti.
Bin Ladeni mäng
11. septembri kallaletungi järel kirjutasid mitmed kirjanikud võimalusest, et see samm võis olla sööt, et USA takerduda Lähis-Idas toimuvasse sekkumissõtta, mis õhutaks moslemimaailma selle vastu. Olenemata sellest, kas see oli bin Ladeni strateegiline eesmärk või mitte, on USA Afganistani pommitamine tekitanud just sellise olukorra…
USA presidendi George Bushi ülemaailmne toetus on petlik. Muidugi avaldaksid paljud valitsused oma toetust ÜRO Julgeolekunõukogu üleskutsele korraldada ülemaailmne terrorismivastane kampaania. Palju vähem riike teeb aga tegelikult aktiivset koostööd luure- ja politseijälitustegevuses. Veel vähem on toetanud sõjalist kampaaniat ja avanud oma territooriumi USA lennukite transiidiks teel Edela-Aasiasse. Ja kui jõuda otsustavale proovile pakkuda vägesid ja relvi, et võidelda koos brittide ja ameeriklastega Afganistani karmidel tasandikel ja jäistel mägedel, on ta langenud külma sõja lääneliku liidu kõva tuumani.
Bin Ladeni terroristlikud meetodid on põlastusväärsed, kuid kuradile tuleb anda oma kohustused. Olenemata sellest, kas ta on õppimise või praktika käigus, on ta sissisõja õppetunnid siseriiklikus, Afganistani olustikus omandanud ja selle ülemaailmseks muutnud. Rahvusvahelise rahvabaasi rahvusvahelise korrelaadina tegutsevad globaalse moslemikogukonna noored, kelle seas oli vastumeelsus lääne domineerimise vastu heitlik segu, mis lihtsalt ootas süttimist.
11. septembri rünnakud olid kohutavad ja kohutavad, kuid mis need ühe nurga alt vaadates muud olid kui Che Guevara "foco" teooria variant? Guevara sõnul on julgel geriljaaktsioonil kaks eesmärki: vaenlane demoraliseerida ja teie populaarsele baasile jõudu anda, pannes nad osalema aktsioonis, mis näitab, et kõikvõimas valitsus on tõepoolest haavatav. Seejärel provotseeritakse vaenlane sõjalisele reaktsioonile, mis vähendab veelgi tema usaldusväärsust põhimõtteliselt poliitilises ja ideoloogilises lahingus. Bin Ladeni jaoks ei ole terrorism eesmärk, vaid vahend eesmärgi saavutamiseks. Ja see lõpp on midagi, millega ei suuda võistelda ükski Bushi retoorika tsivilisatsiooni kaitsmise kohta kättemaksupommitamise kaudu: nägemus moslemi-Aasiast, mis on vabanenud Ameerika majanduslikust ja sõjalisest võimust, Iisraelist ja korrumpeerunud surrogaateliitidest ning naasnud õigluse ja islami pühaduse juurde.
Ometi polnud Washington selles ideoloogilises sõjas päris ilma relvadeta. Pärast 11. septembrit oleks see võinud reageerida viisil, mis oleks võinud nüristada bin Ladeni poliitilise ja ideoloogilise veetluse ning avada uue ajastu USA-Araabia suhetes.
Esiteks oleks see võinud ette näha ühepoolset sõjalist tegevust ja kuulutada maailmale, et läheb õigusemõistmisel seaduslikku teed, olenemata sellest, kui kaua see aega võtab. Ta oleks võinud teatada, et kavatseb luua protsessi, mis ühendab patsiendi rahvusvahelise uurimise, diplomaatia ja tunnustatud rahvusvaheliste mehhanismide, näiteks Rahvusvahelise Kohtu (ICJ) kasutamise.
Need meetodid võivad võtta aega, kuid need toimivad ning tagavad õigluse ja õigluse teenimise. Näiteks tagas kannatlik diplomaatia Liibüalt 1988. aastal Šotimaal Lockerbie kohal Pan Am suurlennuki pommitamises kahtlustatavate väljaandmise ja nende eduka kohtu alla andmise Haagi spetsiaalselt moodustatud kohtus. Samuti on Rahvusvahelise Kohtu egiidi all loodud endise Jugoslaavia asjade rahvusvaheline kriminaalkohus andnud edukalt kohtu alla mõned sõjaaegsed Horvaatia ja Serbia terroristid ning annab praegu kohtu alla endise Serbia vägilase Slobodan Milosevici, kuigi loomulikult on veel palju teha.
USA progressiivse vastuse teine osa oleks võinud olla Washingtoni teade põhjapanevast muudatusest oma poliitikas Lähis-Idas, mille peamisteks punktideks oleks vägede väljaviimine Saudi Araabiast, sanktsioonide ja Iraagi-vastase sõjategevuse lõpetamine, otsustav. toetada Palestiina riigi viivitamatut loomist ja anda Iisraelile korraldus viivitamatult hoiduda rünnakutest Palestiina kogukondade vastu.
Välispoliitika realistid ütlevad, et seda strateegiat on Ameerika rahvale võimatu müüa, kuid nad on varemgi eksinud. Kui USA oleks selle tee valinud, selle asemel, et seadust – nagu tavaliselt – enda kätte võtta, oleks see võinud kujuneda vaoshoitust näidanud suurriigi eeskujuks ja sillutada teed inimeste ja rahvaste vaheliste suhete uude ajastusse. Ühepoolse keiserliku mineviku instinktid on aga võitnud ja on nüüdseks möllanud sedavõrd, et isegi kodurindel on USA üheks võimsaks ideoloogiliseks tõmbejõuks olnud teisitimõtlemise õigused ja demokraatlik mitmekesisus. ühiskonda ohustavad põhimõtteliselt karmid seadusandlused, mida suruvad peale seaduse ja korra tüübid... kes kasutavad praegust kriisi ära, et suruda läbi oma 11. septembri eelse autoritaarse tegevuskava.
Praeguse seisuga on Washington loonud, et olukord ei ole võidukas.
Kui see tapab bin Ladeni, saab temast märter, kes on lõputu inspiratsiooni allikas, eriti noortele moslemitele.
Kui see tabab ta elusalt, saab tema vabastamisest massiline vastupanu fookus, mis hoiab ära surmanuhtluse määramise, vallandamata massilisi mässe kogu islamimaailmas.
Kui teda ei õnnestu tappa või vangistada, kindlustab ta endale võitmatuse oreooli kui keegi, keda Jumal soosib ja kelle põhjus on seetõttu õiglane…
11. september oli kirjeldamatu inimsusevastane kuritegu, kuid USA reaktsioon on muutnud paljude inimeste meelest võrrandi sõjaks visiooni ja võimu, õigluse ja vägevuse ning, nii perversselt, kui see ka ei kõla, vaimu versus mateeria vahel. Te ei saa seda CNN-ilt ja The New York Times, kuid Washington on sattunud bin Ladeni eelistatud lahingumaastikule.
Õppimata jäänud õppetunnid
Ma ei võta au selles kümne aasta vanuses essees väljendatud mõtete originaalsuse eest. Paljud teised, kes olid uurinud mässuliste liikumiste ja keiserlike reaktsioonide ajalugu, oleksid võinud toona kirjutada sama ja aimata sündmuste üldist suundumust järgmisel kümnendil. Maailma kahjuks ei õpi hegemoonilised võimud kunagi, mitte kunagi ajaloost ja Washington komistas Osama eelistatud maastikku, kusjuures kõik selle sammu tagajärjed olid ajendatud imperiaalsest häbist: tuhanded inimelud, usaldusväärsuse kaotus, legitiimsuse kaotus ja võimu märkimisväärne erosioon.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama