Panganduskriis on seekord teistsugune. Tegelikult on see hullem kui aastatel 2007–08. Toona võisime pankade järjestikuses kokkuvarisemises süüdistada hulgimüügipettusi, laialt levinud röövellikku laenamist, reitinguagentuuride ja tuletisinstrumentide müügis kahtlustatavate pankurite vahelise kokkumängu.
Kõike seda soodustas toona hiljutine regulatiivse režiimi lammutamine Wall Streeti aretatud poliitikute, näiteks USA rahandusministri Robert Rubini poolt. Praeguseid pangatõrkeid ei saa selles süüdistada.
Jah, Silicon Valley Bank oli olnud piisavalt rumal, et võtta äärmuslik intressimäära risk, teenindades samal ajal peamiselt kindlustamata hoiustajaid. Jah, Credit Suisse'il oli kurjategijate, petturite ja korrumpeerunud poliitikutega kurjategija ajalugu. Kuid erinevalt 2008. aastast ei ole ühtegi vilepuhujat vaigistatud, pangad on (enam-vähem) järginud 2008. aasta järgseid tugevdatud eeskirju ja nende varad olid suhteliselt terved. Pealegi ei saanud ükski USA ja Euroopa reguleerivatest asutustest usutavalt väita – nagu nad seda tegid 2008. aastal –, et neid oleks tabanud üllatus.
Tegelikult teadsid regulaatorid ja keskpangad sellest kõike. Neil oli täielik juurdepääs pankade ärimudelitele. Nad nägid selgelt, et need mudelid ei elaks pikaajaliste intressimäärade märkimisväärse tõusu ja hoiuste äkilise väljavõtmise kombinatsiooni üle. Ometi ei teinud nad midagi.
Kas ametnikud ei osanud ette näha suurte ja seetõttu kindlustamata hoiustajate paanilist karjalendu? Võib-olla nad tegid. Kuid tegelik põhjus, miks keskpangad oma ärimudelite haprusega silmitsi seistes midagi ette ei võtnud, on veelgi häirivam: need ärimudelid tingis keskpankade reaktsioon 2008. aasta finantskriisile ja poliitikakujundajad teadsid seda.
2008. aasta järgsel karmil kokkuhoiupoliitikal enamuse jaoks ja riigisotsialismil pankurite jaoks, mida samaaegselt praktiseeriti Euroopas ja USA-s, oli kaks mõju, mis kujundasid viimase neljateistkümne aasta finantskapitalismi. Esiteks mürgitas see lääne raha. Täpsemalt tagas see, et enam ei eksisteeriks ühtset nominaalset intressimäära, mis oleks võimeline taastama raha nõudluse ja pakkumise tasakaalu, hoides samas ära pankade maksejõuetuse. Teiseks, kuna oli üldteada, et ükski intressimäär ei suuda saavutada nii hinnastabiilsust kui ka finantsstabiilsust, eeldasid läänepankurid, et kui inflatsioon taas pead tõstab, tõstavad keskpangad intressimäärasid, päästes samal ajal neid välja. Neil oli õigus: see on just see, mille tunnistajaks me täna oleme.
Seistes silmitsi valikuga, kas inflatsiooni ohjeldada või pankasid päästa, kutsuvad auväärsed kommentaatorid keskpankadele üles mõlemat tegema: jätkama intressimäärade tõstmist, jätkates samal ajal 2008. aasta järgset pankurite sotsialismipoliitikat, mis, kui kõik muud asjaolud on võrdsed, on Ainus viis vältida pankade kukkumist nagu doomino. Vaid see strateegia – rahanööride pingutamine ühiskonna kaela ümber ja samas pangandussüsteemi päästeprogrammide rahastamine – saab üheaegselt teenida võlausaldajate ja pankade huve. See on ka kindel viis mõista hukka enamik inimesi tarbetutele kannatustele (välditavate kõrgete hindade ja välditava tööpuuduse kaudu), külvates samal ajal järgmise panganduspõlengu seemet.
Ärgem unustagem, et oleme alati teadnud, et pangad ei ole loodud olema turvalised ja et koos moodustavad nad süsteemi, mis põhiseaduslikult ei suuda austada korralikult toimiva turu reegleid. Probleem on selles, et seni polnud meil alternatiivi: pangad olid ainsaks vahendiks raha inimesteni suunamiseks (sularahaautomaatide, kontorite, sularahaautomaatide jne kaudu). See on muutnud ühiskonna pantvangi erapankade võrgustikule, mis monopoliseerivad makseid, sääste ja krediiti. Tänapäeval on aga tehnoloogia pakkunud meile suurepärase alternatiivi.
Kujutage ette, kui keskpank annaks kõigile tasuta digitaalse rahakoti, st tasuta pangakonto, mille intressid on võrdsed keskpanga üleööintressimääraga. Kuna praegune pangandussüsteem toimib asotsiaalse kartellina, võiks keskpank kasutada pilvepõhist tehnoloogiat, et pakkuda kõigile tasuta digitaalseid tehinguid ja säästude salvestusruumi, kusjuures nende puhastulu maksab oluliste avalike hüvede eest. Vabanedes kohustusest hoida oma raha erapangas ja maksta selle süsteemi kaudu tehingute tegemise eest terve varandus, saavad kodanikud vabalt valida, kas ja millal kasutada erafinantsasutusi, mis pakuvad hoiustajate ja laenuvõtjate vahel riskivahendust. Isegi sellistel juhtudel on nende raha keskpanga pearaamatus täiesti turvaline.
Krüptovaluutade vennaskond süüdistab mind suure venna-sarnase keskpanga taotlemises, mis jälgib ja kontrollib iga meie tehtud tehingut. Kui jätta kõrvale nende silmakirjalikkus – see on sama jõuk, kes nõudis oma Silicon Valley pankuritelt kohest keskpanga päästmist –, tasub mainida, et riigikassa ja teised riigiasutused pääsevad juba igale meie tehingule ligi. Privaatsust saaks paremini kaitsta, kui tehingud koondataks keskpanga pearaamatusse sellise asja nagu "rahajärelevalve žürii" järelevalve all, mis koosneb juhuslikult valitud kodanikest ja paljude erialade ekspertidest.
Pangandussüsteem, mida me peame iseenesestmõistetavaks, on parandamatu. See on halb uudis. Kuid me ei pea enam lootma ühelegi privaatsele, rentilikule ja sotsiaalselt destabiliseerivale pankade võrgustikule, vähemalt mitte nii, nagu me seni oleme seda teinud. On saabunud aeg õhku lasta korvamatu pangandussüsteem, millest saavad kasu omanikud ja aktsionärid enamuse arvel.
Söekaevurid on raskel teel avastanud, et ühiskond ei ole neile planeedi kahjustamise eest alalist toetust võlgu. Pankuritel on aeg samasugune õppetund õppida.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama