Allikas: CV
Intervjuu kasutajaga Álvaro Garcia Linera endine Boliivia asepresident Evo Moralese eesistumise ajal ja Túpac Katari geriljaarmee juht 1990. aastate alguses.
Ladina-Ameerika progressivismi üks suuri nõrkusi ja miski, mis seletab selle osalisi lüüasaamisi, on vasakpoolse, alternatiivse ja ligipääsetava populaarkultuuri puudumine, mis edendab uusi igapäevaelu korraldamise viise, kinnitab Álvaro García Linera.
Vaatamata edumeelsete ideede valimisvõidudele piirkonnas, on neoliberalism loonud terve mõistuse, mis läheb kaugemale sellest, kes on valitseja, selgitas García Linera seda La Jornadaga peetud vestluses progressivismist, vasak-, parem- ja populaarkultuurist. Siin on selle intervjuu viimane osa:
-Näib, et sellistes riikides nagu Tšiili, El Salvador ja Ecuador on paremtiival õnnestunud mitte ainult valimised, vaid ka kesk- ja töösektori kujutlusvõime haarata. Kuidas seda nähtust seletada?
- Ja mitte ainult seal…
Isegi progressiivsetes kogemustes pole neoliberaalset kujutlusvõimet massikultuurina täielikult lammutatud. Ilmselgelt on mõnel pool olnud lagunemise, uimasuse ja kognitiivse avatuse hetki, kuid 40 aastat neoliberalismi on sisendanud ühise narratiivi, mis ulatub kaugemale sellest, kes on valitseja või kas riik peaks sind kaitsma või mitte. See on settinud teist tüüpi isiklikesse ootustesse.
Progressivism ei ole neoliberaalse kultuuri ületamine. See on selle kultuuri vastu võitlemise protsess. Tõusude ja mõõnadega on see muudes aspektides edusamme teinud, kuid selles – ega ka teistes – pole ta veel lahingut võitnud. On juhtumeid, kus see ei esine isegi osalise võitlusena neoliberaalse kultuuri vastu. Seal on neoliberaalne valitsemine peaaegu absoluutne.
See ülekaal on aga raisatud. See ei ole enam aksiomaatiline, vaid tekitab kahtlusi. 90ndatel täitis neoliberalism rea eluaksioome, mida inimesed vaieldamatult eeldasid, nagu oleksid need midagi loomulikku. Tänapäeval, progressiivses perspektiivis ja sellistes riikides nagu Colombia, El Salvador, Guatemala, Euroopas endas, on see argument, mis kaotab jalad... See hakkab näitama mõrasid.
- Kus see võiks tekkida?
-Kolumbia on olnud see, mis Tšiili oli 90ndatel. 21. sajandil on sellest saanud riik, kus Walt Disney frantsiiside, kunstnike reklaamimise, ülevoolava USA sõjaväe kohaloleku ja narratiiviga, et need on Miami jätk Ladina-Ameerikas, kavatsevad USA pakkuda mudelit.
See on mudel, milles lõunapoolne allutatud neoliberalism toimib edukalt põhja neoliberalismi vasallina. Milles kohtuvad Ameerika Ühendriikide esindajad Colombia ärimeeste ja poliitikutega. Milles Colombia ülikoolid on avatud Põhja-Ameerika ülikoolidele. Milles Hollywood tunnustab selle populaarset kultuuri.
Aga vaata, selle kõige vastu on toimunud hiiglaslik tagasilükkamise mobilisatsioon. Kindlasti pole tal õnnestunud saavutada poliitilist edu. Ja see on õppetund selle kohta, kuidas ühisel tegevusel peab olema strateegia, et saaks edendada poliitilist fakti. Kuid isegi seal, 2020. aastate uues Tšiilis, on olnud värinat, mõranemist. Usun, et see jätkub ka ülejäänud kontinendi riikides.
-60ndatel ja 70ndatel oli Ladina-Ameerika vasakpoolsetel tohutu kultuuriline jõud. Selle muusikaline, kirjanduslik ja graafiline produktsioon oli erakordne. Kus on progressivismi kultuuritöö?
-See vasakpoolsete kultuur on toitnud poliitilist jõudu, kaadreid ja teadmisi progressiivsete edusammude tegelikkusest. 1960. aastate vasakpoolsus ei ole esile kutsunud progressivismi, kuid on seda kasvatanud ja andnud sisemise jõu – omamoodi sisemise pinge, väikese, kuid väga soliidse.
Võtame näiteks Boliivia. Põlis-talupoja esilekerkimisel pole 1960. aastate vasakpoolsega midagi pistmist. Mitte midagi. Pealegi olid nad selleks lahkumiseks teise klassi näitlejad, väikekodanlus, kes kavatses näha, kuidas töölised revolutsiooni teevad. Talupoja taaselustamine sünnib teistest sektoritest, teistest kogemustest.
Suurte kollektiivsete ülestõusude ajal kerkib see 60ndatel, 70ndatel, 80ndatel ja 90ndatel võimsa linnaosaga neoliberalismist marginaliseeritud vasakpoolsus uuesti pinnale. Ja mõned selle kaadrid nimetavad seda progressivismiks… eelmiste ideoloogiliste lahingute kontekstis, mis toimusid enne valimisvõite.
Olen veendunud, et enne valimisvõitu võidetakse alati ideed, isegi kui ainult osaliselt. Ja seal, vana vasak, vanad kadrid aitasid õrnal hetkel. Nad teadsid, kuidas aru saada, et on aeg tegutseda, nad ei oodanud. Mõned ootasid ja jäid oma kabiinidesse, oodates, millal tuleb sotsialism või kommunism. Kuid teine osa sai sisse. Nad said aru, et tegemist on rohujuuretasandi aktivismiga. Ja need kaadrid aitasid mõelda ja rikastada nii juhtkonda kui ka poliitilist arutelu.
Uuel progressivismil pole aga olnud aega ega selget pilku seda vasakpoolset kultuuri laiendada. Ta on seda teinud väga aeglaselt või mõnel juhul ei ole ta seda teinud üldse.
Ma ei tea, kas Boliivia on liiga äärmuslik näide. On tekkinud paradoks, et 60ndatel ja 70ndatel valitses vasakpoolne keskklassi kultuur. Kuid revolutsiooni tegid 2000. aastatel põlisrahvad, mitte keskklass. Keskklass liitus. See räägib protsessi radikaalsest olemusest, põlisrahvaste ja rahva taaselustusest altpoolt.
See on nagu teine maailm, kus tacomüüjast saab minister ja ta naaseb tacode müümise juurde. Ta ei ole see mees, kes saab rikkaks ja elab El Pedregali mõisas, sest ta on sotsiaalne juht.
-Kas uus vasakkultuur on tekkinud?
-Üks progressivismi viga, millesse ma Boliivia asetan, on see, et tal pole olnud piisavalt aega selle põlisrahvaste jäljendiga uue vasakpoolse kultuuri loomiseks. Mitte enam vana. See ei saa olla eelmine, mis tuleneb sellest radikaliseerunud keskklassi pilgust. Sest nüüd on tavaline inimene tänaval. Kuid isegi nii pole tal olnud aega ja võimet kultuuri luua.
Seetõttu ma ütlesin, et neoliberaalne kultuur pole lüüa saanud. Oleme avanud praod. Sellel on süvendid. Sellel on pilud. Kuid seda pole asendatud uue kultuurilise raamistikuga.
Millal me suudame desarmeerida neoliberaalse kultuuriraamistiku? Kui meil on atraktiivne, alternatiivne, vasakpoolne popkultuur, uute igapäevaelu korraldamise telgedega.
See on progressivismi üks suurimaid nõrkusi ja mis seletab selle osalisi lüüasaamisi. Sest kui see oleks selle ehitanud, oleks teil olnud pikaajaline tsükkel, vähemalt kolm või neli aastakümmet. Aga laine on olnud 15 aastat ja nüüd jälle taassünd. Ma pole kindel, et selle eluiga on veel 15 või 20 aastat. Ma ei ole.
Suur arutelu igapäevaelu korraldamise uute kultuuristruktuuride üle ei ole veel meie poolel. Teil ei ole mandril veel vasakpoolset kultuuri, radikaalset popkultuuri võidukate vasakpoolsete narratiividega.
Allikas: Jornada, tõlge Orinoco Tribune
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama