Sõjaoht Ukrainas kasvab. Kuna Kiievi valimata valitsus kuulutab, et ei suuda mässu riigi idaosas ohjeldada, ütles John Kerry nimetab Venemaad petturiteks riigiks. USA ja Euroopa Liit karmistavad sanktsioone Kremli vastu, süüdistades seda Ukraina destabiliseerimises. Valge Maja on väidetavalt sisse seatud uus külma sõja poliitika eesmärgiga muuta Venemaa “paaririigiks”.
See võib olla seletatavam, kui Ida-Ukrainas praegu toimuv ei oleks paari kuu taguse Kiievis toimunu peegelpilt. Seejärel haarasid Maidani väljakul relvastatud meeleavaldajad valitsushooneid ning nõudsid valitsuse ja põhiseaduse muutmist. USA ja Euroopa liidrid toetasid "maskivõitlejaid" ja mõistsid hukka valitud valitsuse selle mahasurumise eest, just nagu nad toetavad praegu valimata valitsuse jõu kasutamist mässuliste vastu, kes hõivavad politseijaoskondi ja raekodasid sellistes linnades nagu Slavjansk ja Donetsk.
"Ameerika on teiega" ütles senaator John McCain meeleavaldajatele siis seistes õlg õla kõrval koos juhiga paremäärmuslik partei Svoboda kui USA suursaadik kaubles välisministeeriumiga selle üle, kes moodustaks Ukraina uue valitsuse.
Kui Ukraina president asendati USA valitud administratsiooniga, a täiesti põhiseadusevastane ülevõtmine, poliitikud nagu William Hague eksitanud parlamenti jultunult toimunu seaduslikkusest: läänemeelse valitsuse pealesurumine Venemaa kõige närvilisemale ja poliitiliselt lõhenenud naabrile.
Putin hammustas tagasi, võttes lehe välja USA tänavaprotestide mänguraamatust – kuigi nagu Kiievis, on Krimmist Ida-Ukrainasse levinud protestidel ilmselt massiline toetus. Kuid see, mis Kiievis oli olnud hiilgav vabadushüüd, muutus Sevastopolis ja Luganskis imbumiseks ja rahuldamatuks agressiooniks.
Pärast seda, kui krimmlased hääletasid ülekaalukalt Venemaaga ühinemise poolt, loobus suurem osa lääne meediast igasugusest vihjest tasasele kajastusele. Nii et Putinit võrreldakse nüüd rutiinselt Hitleriga, samal ajal kui fašistliku parempoolsuse roll tänavatel ja Ukraina uues režiimis on enamikust putinliku propagandast välja jäetud.
Nii et Ukraina valitsuse omast ei kuule te palju sõjaaegsete natside kollaborantide austamine ja pogromistid või süütamise rünnakud valitud kommunistlike juhtide kodude ja kontorite vastu või paremäärmuslik sektor riigikaitsesse, samas kui antisemitism ja valgete ülemvõim valitsuse ultranatsionalistide arvamust mängitakse usinalt maha ja faktina edastatakse Venemaa erivägede valesid isikuandmeid.
Reaalsus on see, et pärast kaks aastakümmet kestnud NATO laienemist itta vallandas selle kriisi lääneriikide katse tõmmata Ukraina otsustavalt oma orbiidile ja kaitsestruktuurile selgesõnalise Moskva-vastase EL-i assotsiatsioonilepingu kaudu. Selle tagasilükkamine viis Maidani protestide ja Venemaa-vastase administratsiooni sisseseadmiseni – pool riiki lükkas tagasi –, mis kirjutas sellest hoolimata alla ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi lepingutele.
Ükski Venemaa valitsus poleks saanud leppida sellise ohuga territooriumilt, mis oli nii Venemaa kui ka Nõukogude Liidu keskmes. Putini Krimmi neelamine ja Ida-Ukraina mässu toetamine on selgelt kaitsev ning nüüd on tõmmatud punane joon: vähemalt Ukraina idaosa ei kavatse NATO ega EL alla neelata.
Kuid ka ohud mitmekordistuvad. Ukraina on näidanud end vaevu toimiva riigina: endine valitsus ei suutnud Maidani puhastada ja lääne toetatud režiim on "abitu" meeleavalduste vastu Nõukogude nostalgilises tööstuslikus idas. Vaatamata kogu jutule poolsõjaväelistest "rohelistest mehikestest" (kes osutuvad valdavalt ukrainlasteks), on mässul ka tugevad sotsiaalsed ja demokraatlikud nõudmised: kes vaidleks vastu autonoomia ja valitud kuberneride referendumile?
Samal ajal kehtestavad USA ja selle Euroopa liitlased Venemaale ja tema kaitsealustele Kiievis sanktsioone ja dikteerivad tingimusi, julgustades meeleavaldajate sõjalist mahasurumist pärast Joe Bideni ja CIA direktori John Brennani visiite. Kuid mis õigusega on USA üldse seotud, kaasates oma strateegilise katuse alla riigi, mis pole kunagi olnud NATO liige ja mille viimane valitud valitsus tuli võimule selge neutraalsuse platvormil? Sellel pole muidugi ühtegi – seepärast nähakse Ukraina kriisi suuremas osas maailmas nii erinevas valguses. Putini oligarhilisele konservatiivsusele ja natsionalismile võib olla vähe globaalseid vastuvõtjaid, kuid Venemaa vastukaal USA impeeriumi laienemisele on teretulnud Hiinast Brasiiliani.
Tegelikult on kriisi üheks tulemuseks tõenäoliselt tihedam liit Hiina ja Venemaa vahel, kuna USA jätkab oma Hiina-vastast „pööret” Aasia poole. Ja vaatamata kasvavale vägivallale, on Venemaa relvadepikkuse sekkumise hind Ukrainas seni olnud minimaalne, võrreldes mis tahes olulise lääne sekkumisega, millele aastakümneid mõelda.
Sellegipoolest kasvab kodusõja oht ja koos sellega ka võimalus, et konflikti kaasatakse välised jõud. Barack Obama on juba saatnud sümboolseid vägesid Ida-Euroopasse ja on nii vabariiklaste kui ka NATO kullide, näiteks Poola, surve all, et nad läheks palju rohkem. Nii USA kui ka Briti sõdurid osalevad sel suvel Ukrainas NATO sõjaväeõppustel.
USA ja EL on Ukrainas juba üle mänginud. Ei Venemaa ega lääneriigid ei pruugi tahta otse sekkuda ning Ukraina peaministri väljamõtlemine kolmas maailmasõda arvatavasti pole tema Washingtoni sponsorid volitanud. Kuid sajand pärast 1914. aastat peaks tahtmatute tagajärgede oht olema piisavalt ilmne – kuna suurriikide konflikti naasmise oht kasvab. Surve kriisi läbirääkimistel lõpetamiseks on hädavajalik.
puperdama @SeumasMilne
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama
1 kommentaar
Lõuna- ja Ida-Ukrainas suurenevad pinged kiiresti, üle 40 Kiievi-vastase/venemeelse meeleavaldaja hukkus traagiliselt Odessas ametiühingute majas toimunud tulekahjus pärast Kiievi-meelse marssija tulistamist. Ukraina valitsusväed on Slavjanski ümber piiranud ja kohtuvad seal kontrolli haaranud miilitsarühmituste vastupanuga. Donetskis vallandasid venemeelsed jõud Kiievi poolt oblasti kuberneriks määratud oligarhi ametikohad. Kiievil, Moskval ja läänel on nende rahutuste keskel oma eesmärgid. Nad võivad olla võimelised läbirääkimisi omavahelise lepingu üle, mis jätab välja organiseeritud venemeelse opositsiooni Ida-Ukrainas, nagu nad tegid Genfi lepingus.