2004. aasta sügisel, kui ta kannatas närbuvate rünnakute all Ameerika ja Briti meedia osade ning USA Kongressi poolt, hakkas Kofi Annan pidama – või kutsuti osalema – diskreetseid kohtumisi New Yorgi „välispoliitika ekspertide” kambaga. Linn (ja kes teab, kus veel), kellest vähemalt üks või mitu loo lõpuks saidile lekitasid New York Timesile.
Nende kohtumiste eesmärk oli "päästa Kofi ja päästa ÜRO", ütles koveni anonüümne liige. Timesja anda Annanile korraldus, et "viimase kahe aasta jooksul tema juhtimises toimunud katkestused on varjutanud tema esimese viieaastase ametiaja saavutused ja ähvardasid õõnestada tema viimasele ametiajale jäänud kahte aastat."
"Eesmärk oli hoida see konfidentsiaalsena," ütles ta Times tsiteeris Richard Holbrooke'i, kelle New Yorgi korteris peeti vähemalt üks neist kohtumistest. "Keegi ei tahtnud jätta muljet autsaiderite rühmast," jätkas endine ÜRO suursaadik teises Clintoni administratsioonis, "kõik nad on ameeriklased, kes määrasid, mida peasekretärile teha."
Vastavalt TimesHolbrooke kirjeldas ka Annaniga kohtunud gruppi kui inimesi, kes "hoolevad ÜROst väga ja usuvad, et ÜRO ei saa olla edukas, kui ta on avatud vaidluses ja pidevas hõõrumises oma asutajariigi, vastuvõtva riigi ja suurima panustajariigiga."
"ÜRO ilma USAta on läbikukkunud institutsioon," selgitas Holbrooke.
Samal õhtul, kui Timesilmus ühe lehekülje raport, Holbrooke oli üks neljast Ameerika telesaadete külalisest Charlie Rose Show.
Saatejuht pühendas suurema osa oma arutelust Holbrooke'iga tollehommikuse loole. Times ja selle taga olevad asjaolud.
"Rääkisime tõsiasjast, et ÜRO ei saa olla edukas, kui ta on USA-ga põhimõttelises opositsioonis," ütles Holbrooke Rose'ile. "See lihtsalt ei saa. USA vajab ÜRO-d ja ÜRO vajab USA-d. See on nii lihtne.
Mõnda Annani pähe avaldatud survet tunnistades (selle surveallikate väga hea analüüsi jaoks hullumeelse Ameerika parempoolsete seas vt "Parempoolsete rünnak Kofi Annanile"Ian Williams, Nation, 10. jaanuar 2005), jätkas Holbrooke selgitamist, kui oluline on USA ja ÜRO suhe.
Et sellest väike väljavõte siin:
USA ilma ÜROta ja ÜRO ilma USAta on kaks institutsiooni, mis mõlemad kannataksid, ÜRO ausalt öeldes rohkem kui USA…. [B]sest lõppkokkuvõttes vajab USA ÜRO-d, et teda aidata sellistes tohutult tähtsates küsimustes nagu Iraak, ja maailm vajab ÜROd tsunami tõttu….
Mida Richard Holbrooke – nendel päevadel omamoodi vanem riigimees kõigist osariikide poliitilises kultuurikultuuris allesjäänud liberalismist ja oletatav välisminister – oli John Kerryl 2004. aasta novembris George Bushi presidendivalimistel jagu saanud. see 3. jaanuari intervjuu Ameerika televisioonis selgemalt kui New York Timesile suutis samal päeval edasi anda, et Ameerika parempoolsete rünnakud ÜRO-le on vales kohas. Need on valesti paigutatud, sest tegelikult on olemas igasuguseid olulisi USA välispoliitilisi eesmärke, mida ÜRO saab tema nimel edendada. Holbrooke loetles eelkõige kaks: USA abistamine 30. jaanuari valimistel Iraagis (millest uut valitsuskoalitsiooni pole veel tekkinud, pange tähele); ja aidata juhtida konflikti Iisraeli okupeeritud Palestiina alade üle. (Kuigi see on siin minu keel – mitte Holbrooke’i oma.) Lisaks on vaja ette võtta ka teisi missioone, millega Washington ei taha jamada – 26. detsembril India ookeanis toimunud tsunami tagajärgedega tegelemine Holbrooke’i vahendusel korduvalt huuled.
Ärka üles, ütles Holbrooke oma kolleegidele Ameerika poliitilise institutsiooni paremal poolel. Erinevad nõukogud ja agentuurid ning asjatundlikkus ja personal – ÜRO kaubamärgi nimetus, üle kõige — ikka käsk a väga ilus premium rahvusvahelistes suhetes. Ja ükski tulevikku vaatav Ameerika välispoliitika ekspert ei julge seda lühikeseks müüa. Igatahes veel mitte.
Vaatan üle peasekretäri oma Suuremas vabaduses: Julgeoleku, arengu ja inimõiguste suunas kõigile Täna ei suutnud ma jätta meenutamata Richard Holbrooke'i sekkumist ÜRO ja selle raskustesse sattunud peasekretäri nimel kahel prestiižsemal Ameerika meedia foorumil eelmisel 3. jaanuaril. (Vähemalt teatud ÜRO kontseptsiooni nimel .)
Ja see tuli mulle ka meelde Sõja lõpetamiseks (Modern Library, Rev. Toim., 1999), Holbrooke oli andnud hindamatu ülevaate ajast, mil ta esindas Clintoni administratsiooni selle pealäbirääkijana endise Jugoslaavia sõdivate osapooltega. Kofi Annani tähtsus Ameerika võimu jaoks — aga pigem kümme aastat tagasi kui täna. (Ja pange tähele, et tol ajal oli operatsioon Deliberate Force, 1995. aasta augusti lõpus Bosnia ja Hertsegoviina Bosnia ja Hertsegoviina bosnia-serblaste sihtmärkide pommitamine, mida Holbrooke nimetas "NATO ajaloo suurimaks sõjaliseks tegevuseks" (lk 102). ).)
Kui [operatsioon Deliberate Force] oli lõppenud ja saime hinnata, kes oli kõige rohkem abiks olnud, tõstsid mu Washingtoni kolleegid tavaliselt esile Kofi Annani ÜROs ning Willy Claesi ja kindral Joulwani NATOs. Annani julge esinemine nende kahekümne nelja tunni jooksul mängis keskset rolli Washingtoni tugevas toetuses talle aasta hiljem Boutros Boutros-Ghali järglasena ÜRO peasekretärina. Tõepoolest, teatud mõttes Annan võitis töö sel päeval. (lk 103, rõhutus lisatud)
Mida täpselt oli Kofi Annan ameeriklaste nimel teinud sel ainulaadsel hetkel, mida Holbrooke kirjeldas kui „Ameerika juhtimise kõige olulisemat proovikivi pärast külma sõja lõppu” (lk 92), mida täpselt oli Kofi Annan ameeriklaste nimel teinud, et nii kõrget kiitust väärida?
"Õnneks," nagu Holbrooke ütleb, lühikest aega enne seda, kui Ameerika juhitud NATO blokk alustas operatsiooni Deliberate Force õhulööke Bosnia-Serblaste positsioonide vastu,
Peasekretär Boutros Boutros-Ghali oli kommertslennukiga kättesaamatu, nii et [ÜRO suursaadik Madeleine Albright] tegeles hoopis oma asetäitja Kofi Annaniga, kes vastutas rahuvalveoperatsioonide eest. Kell 11 New Yorgi aja järgi, [aug. 45,] saabus suur paus: Annan teatas Talbottile ja Albrightile, et on andnud ÜRO tsiviilametnikele ja sõjaväekomandöridele korralduse loobuda piiratud ajaks oma volitustest panna veto õhulöökidele Bosnias. Esimest korda sõjas oli õhulöökide üle otsustamine ainult NATO – peamiselt kahe Ameerika ohvitseri, NATO kõrgeima ülemjuhataja kindral George Joulwani ja NATO lõunavägede ja kogu USA mereväe ülema admiral Leighton Smithi – kätes. jõud Euroopas. (lk 29)
Tulemuseks, nagu Holbrooke seda teatab, oli "NATO ajaloo suurim sõjaline tegevus". (Kuni umbes kolm ja pool aastat hiljem USA juhitud NATO bloki sõjani Kosovo pärast operatsiooni Allied Force.) Nii tegi Kofi Annan “võitis töö”, Holbrooke’i jutustades Boutros Boutros-Ghali järglasena ÜRO peasekretäri ametikohal.
Ja mulle meenus XV peatükk Euroopa Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri, mille artiklis 100 on määratletud sõltumatus ja terviklikkus Sekretariaat järgmiselt:
1. Oma ülesannete täitmisel ei taotle peasekretär ega töötajad juhiseid üheltki valitsuselt ega üheltki teiselt organisatsiooniväliselt asutuselt. Nad hoiduvad igasugusest tegevusest, mis võiks mõjutada nende positsiooni rahvusvaheliste ametnikena, kes vastutavad ainult organisatsiooni ees.
2. Iga Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liige kohustub austama peasekretäri ja personali kohustuste eranditult rahvusvahelist iseloomu ning mitte püüdma neid oma kohustuste täitmisel mõjutada.
Ja ma mõtlesin, kas keegi – Richard Holbrooke, Kofi Annan – on ettevõtte toimetuses Wall Street Journal, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni fondi direktorite nõukogu – sooviks kaitsta väitekirja, mille kohaselt 2004. aasta lõpu kohtumistel välispoliitika ekspertide kambaga osaledes istus vähemalt ühel koosolekul peasekretär vaikides ja ei teinud enda kaitsmiseks jõupingutusi,” ütles Times sündmuskohalt teatanud, täitis Annan oma põhiseaduslikke kohustusi ja kohustusi, mis on sätestatud artiklis 100?
Või kui oma küsimust veidi teisiti esitada: kas mitte sündmused, millest teatati jaanuar 3 New York Timesile (muudest allikatest lõpuks) tähendavad ÜRO peasekretäri legitiimse rolli ja kohustuste põhiseaduslikku rikkumist? Ma mõtlen, kuidas saaks neid teisiti vaadata? (Kui jätta kõrvale ameeriklaste anumine, see tähendab. Nii et ma arvan, et nendega oli lõppude lõpuks kõik korras.)
"Salajane koosolek, selge ülesanne: ÜRO päästmine"Warren Hoge, New York TimesileJaanuar 3, 2005
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama