Kas me saame korraldada arutelu, olgu see nii lühike kui tahes, mis ei ole mürgisest vihkamisest küllastunud? Kas me saame hetkeks lahti lasta palestiinlaste dehumaniseerimisest ja demoniseerimisest ning rääkida kiretult õiglusest, jättes kõrvale rassismi? On ülioluline, et me seda prooviksime.
Vihkamise puudumisel võib palestiinlasi mõista. Ilma selleta võivad isegi mõned Hamasi nõudmised tunduda mõistlikud ja õigustatud. Selline ratsionaalne diskursus viiks iga korraliku inimese selgete järeldusteni. Selline revolutsiooniline dialoog võib isegi edendada rahu, kui keegi julgeb veel selliseid asju välja öelda. Millega me silmitsi seisame? Õigusteta rahvas, kes 1948. aastal osaliselt tema enda süül oma maa ja territooriumi võõrandati. 1967. aastal võeti sellelt taas õigused ja maad. Sellest ajast peale, kui ta on elanud tingimustes, mida on kogenud vähesed rahvad. Läänekallas on okupeeritud ja Gaza sektor piiratakse. See rahvas üritab vastu seista oma nappide jõudude ja mõnikord mõrvarlike meetoditega, nagu on teinud kõik ajaloo jooksul vallutatud rahvad, sealhulgas Iisrael. Peab ütlema, et tal on õigus vastu seista.
Räägime Gazast. Gaza sektor ei ole mõrvarite pesa; see pole isegi herilaste pesa. See ei ole koduks lakkamatule märatsemisele ja mõrvadele. Enamik selle lastest ei ole sündinud tapmiseks ja enamik emasid ei kasvata märtreid – see, mida nad oma lastele tahavad, on just see, mida enamik Iisraeli emasid oma lastele soovib. Selle juhid ei erine nii palju Iisraeli omast, ei korruptsiooni ulatuse, "luksushotellide" poole kalduvuse ega isegi suurema osa eelarvest kaitsele eraldamise poolest.
Gaza on aastatel 1948–2014 kannatanud enklaav, püsiv katastroofi tsoon ning enamik selle elanikest on kolmandat ja neljandat korda põgenikud. Enamik inimesi, kes laimavad ja hävitavad Gaza sektorit, pole seal kunagi käinud, kindlasti mitte tsiviilisikuna. Kaheksa aastat on mul takistatud sinna minemast; eelneva 20 aasta jooksul külastasin sageli. Mulle meeldis Gaza sektor, nii palju kui kannatada saanud piirkond. Mulle meeldisid selle inimesed, kui mul on lubatud teha üldistus. Seal valitses peaaegu kujuteldamatu sihikindlus koos imetlusväärse leppimisega oma hädadele.
Viimastel aastatel on Gazast saanud puur, aedadega ümbritsetud katuseta vangla. Enne seda sai ka poolitatud. Olenemata sellest, kas nad on oma olukorra eest vastutavad või mitte, on need õnnetud inimesed, väga palju inimesi ja palju viletsust.
Palestiina võimu pärast meeleheitel gazanlased valisid demokraatlikel valimistel Hamasi. See on nende õigus eksida. Hiljem, kui Palestiina Vabastusorganisatsioon keeldus võimuohte loovutamast, võttis Hamas võimu enda kätte jõuga.
Hamas on rahvuslik-religioosne liikumine. Igaüks, kes võitleb vihavaba dialoogi eest, märkab, et Hamas on muutunud. Igaüks, kes suudab ignoreerida kõiki kasutatud omadussõnu, tajub ka tema mõistlikke püüdlusi, näiteks omada meresadamat ja lennujaama. Peame kuulama ka õpetlasi, kes on vabad vihkamisest, nagu Bar-Ilani ülikooli Lähis-Ida ekspert prof Menachem Klein, kelle lugemine Hamasist läheb vastuollu Iisraeli tavatarkustega. Möödunud nädalal ajalehele Calcalist antud intervjuus ütles Klein, et Hamas ei asutatud mitte terroriorganisatsioonina, vaid pigem sotsiaalse liikumisena ning sellisena tuleks seda vaadelda ka praegu. See on juba ammu oma harta "reetnud" ja viib läbi elavat poliitilist debatti, kuid vihkamise dialoogis pole seda keegi kuulda.
Vihkamise dialoogi vaatenurgast on Gaza ja Hamas, palestiinlased ja araablased kõik ühesugused. Nad kõik elavad sama mere kaldal ja jagavad ühte eesmärki juudid sinna visata. Vähem primitiivne, vähem ajupestud arutelu tooks kaasa teistsugused järeldused. Näiteks, et rahvusvahelise järelevalve all olev sadam on legitiimne ja mõistlik eesmärk; et Stripi blokaadi lõpetamine teeniks ka Iisraeli; et pole muud võimalust vägivaldse vastupanu peatamiseks; et Hamasi rahuprotsessi kaasamine võib tuua kaasa üllatava muutuse; et Gaza sektoris elavad inimesed, kes tahavad elada inimestena.
Kuid heebrea keeles on "Gaza", hääldatakse "Aza", lühend Azazel, mida seostatakse põrguga. Paljudest needustest, mida tänapäeval igalt tänavanurgalt minu pihta loobitakse, on “Go to hell/Gaza” leebemate seas. Mõnikord tahan vastuseks öelda: "Soovin, et saaksin minna Gazasse, et täita oma ajakirjanduslikku missiooni." Ja mõnikord tahan isegi öelda: "Soovin, et saaksite kõik Gazasse minna. Kui sa vaid teaksid, mis on Gaza ja mis seal tegelikult on.
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama
1 kommentaar
See on ilus, üllas essee, mis on täis nägemust rahust ja õiglusest. See on rahu ja õigluse tõotatud maa unistus.