Independent: nii hea kui see saab?
The Independent – nagu väidetavalt progressiivse mandaadiga ajaleht Guardian – märkis hiljutises juhtkirjas õrnalt, et "USA meedia kajastab globaalset soojenemist vähe." (Juht, "Ameerika konsensus eitamise osas on murenemas", 19. august 2005). Piisavalt tõsi. Kuid vaadake meie endi ukseläve; kliimamuutuste täiesti ebapiisava kajastamise tõttu Briti meedias, sealhulgas ka Independent.
Hiljuti ilmus Ameerika Ühendriikide lugeja kirjade lehel Independenti kliimakajastuse kohta rohket kiitust, kes kirjutas:
"The Independent on olnud teistest kõrgemal tasemel. Sagedus, millega te globaalse soojenemisega tegelete, on probleemi tõsidusele täiesti sobiv. (Piivakiri, "USA eitab endiselt globaalset soojenemist", The Independent, 20. august 2005)
Võib ette kujutada, millist rahulolu tundis kirjade lehe toimetaja nende märkuste printimise üle.
Kas Media Lens on liiga kriitiline? Kindlasti käsitleb Independent kliimamuutusi üsna sageli, pakkudes isegi aeg-ajalt esilehel kajastust. Jah, aga vaadake selle kajastuse +sisu+. Ajalehe toimetajad ja reporterid eiravad juhtide ja uudiste reportaažides piiritletud planeedi lõputu majanduskasvu jätkusuutmatust. Nad jätavad tähelepanuta seosed kliimakatastroofi ning ülemaailmsete korporatsioonide ja investorite kahjustavate põhitavade vahel.
Kus on juhtivad artiklid või uudisteraportid, mis rõhutavad suurettevõtete salakavalaid jõupingutusi takistada ratsionaalset energia-, transpordi-, toidutootmise ja kaubanduse poliitikat, mida me nii kiiresti vajame? Kus on uudised, mis käsitlevad miljardeid, mida ettevõtted ja suhtekorraldustööstus kulutavad igal aastal tarbijate jätkusuutmatu tarbimise edendamiseks?
Kus on toimetuse hukkamõist Briti valitsuse aktiivse rolli kohta selles hulluses, mis juhib inimkonda vääramatult kliima „pöördepunkti” suunas ja sealt edasi kuristikku? Miks selle asemel suunavad suuremad uudisteajakirjad nii sageli kriitikavabalt Downing Streeti pressibüroost number 10 propagandat selle kohta, et Blair on "kirglik" ja "pühendunud" kliimaprobleemide lahendamisele?
Põhjus on muidugi selles, et korporatiivmeedia on ise väga reklaamidest pakatav, tarbijast lähtuv probleemi osa.
Profligeeriv tarbimine = hukule määratud lapsed
Kliimamuutuste ratsionaalne käsitlemine vähendaks ka ülemaailmset vaesust. Suur Gleneagles G8 jamboree ja sellega kaasnev meediatsirkus eiras seda ohtlikku tõde. Londonis asuv New Economics Foundation (NEF) hindab konservatiivselt, et ülemaailmsed fossiilkütuste toetused, mida rikastele ettevõtetele riigi rahakotist makstakse, ulatuvad 235 miljardi dollarini aastas. Vaid üheaastased toetused võivad kustutada kogu Sahara-taguse piirkonna rahvusvahelise "võla" ja miljardeid varuks. (NEF, "Toite hind", 2004, allalaaditav aruanne aadressilt www.neweconomics.org)
Kas Ühendkuningriigi uus kliimaliikumine – kuhu kuuluvad Greenpeace, Friends of the Earth, Christian Aid ja Oxfam –, mis käivitati 1. septembril loosungiga „Stop Climate Chaos”, räägib selliseid ebamugavaid tõdesid? Kas kampaania osutab juhtivate poliitikute hämmastavale kokkumängule ettevõtete kuritegevuses tõhusate kliimameetmete blokeerimisel? Kas kliimaliikumine hindab kriitiliselt meedia rolli kliimakuritegevuse toimepanemisel? Või vaadates kampaania uut veebisaiti (www.stopclimatechaos.org), aga ka otsustades mitme uue koalitsiooni suure vabaühenduse varasemate tegevuste põhjal, kas see tõmbab nii olulistel asjadel hoopis loori? ("Vaikimine on roheline", Media Alert, 3. veebruar 2005; http://www.medialens.org/alerts/05/050203_silence_is_green.php)
Lisaks fossiilkütuseid kasutavatele dinosaurustele jagatavatele tohututele avalikele jaotusmaterjalidele on nafta, söe ja gaasi põletamisega seotud ka tohutu kahju planeedile. NEF-i andmetel on peamiselt globaalse soojenemisega seotud looduskatastroofide kulud nüüdseks jõudnud 60 miljardi dollarini aastas. See summa ei hõlma globaalse soojenemisega seotud surma, haigusi, vigastusi ja kaotusi. Mõelge ka sellele, et USA on kulutanud umbes 300 miljardit dollarit viimase kolme sõjaaasta jooksul Afganistanis ja Iraagis – sõdades, kus nafta on peamine motiveeriv tegur. (Ted Glick, "Vajalik: globaalne ellujäämisliikumine", Future Hope veerg, 17. august 2005, e-posti teel)
Nagu NEF-i raporti autorid järeldavad:
"[Ma] ei pea selline olema. Puhtatel taastuvatel energiaallikatel on tohutu, vaevu ärakasutatud potentsiaal. Need mitte ainult ei suuda anda kogu inimarenguks vajalikku energiat, vaid võivad vähendada ka saastet, mis suurendab kliimamuutusi ja tapab igal aastal lugematuid inimesi. Nad saavad varustada kogukondi +energiaga, kuid seal, kus tehnoloogiat arendavad, rakendavad ja hooldavad kohalikud inimesed, saavad nad ka +võimestada+ kogukondi, kes on muul viisil tõrjutud. (NEF, ibid.)
Miks ei näe Blair, Brown ja ülejäänud meie ettevõtete juhid seda? Mida oleks vaja, et nad kurssi muudaks? Kas korporatiivkapitalismi süsteem, mille eesmärke nad projitseerivad, isegi +lubaks+ neil kurssi muuta? Täiesti sõna otseses mõttes, mida nad mõtlevad? Psühholoog Oliver James, raamatu "Britain on the Couch" autor, vihjab tõele:
"Nii Tony Blair kui ka Gordon Brown on täielikult pühendunud majanduskasvule ja selleks, et see jätkuks, peame jätkama uute toodete tarbimist. Olen pikalt vestelnud kahe Blairi peamise nõustajaga ja tõsiasi on see, et riigikassa keeldub nõustumast mis tahes ökoloogilise seadusandlusega, mis ohustab küllust… [Blair ja Brown] teavad väga hästi, et kui me ei peata oma raiskavat tarbimist, siis nende lapsed või laste lapsed on hukule määratud. (James, "Heat: Heads in the sand", The Guardiani lisa kliimamuutuste kohta, 30. juuni 2005)
Blair ja Brown võivad tõepoolest teada, et see nii on. Mõlemad on väljendanud muret kliimamuutuste pärast. Ilmselgelt ei ole nad ohtude suhtes täiesti pimedad; ohud, mis loomulikult kujutavad endast ohtu juurdunud võimule. Lõppude lõpuks pole isegi globaalse kapitalismi võimas süsteem immuunne kliima ebastabiilsuse kaose eest.
Põhimõte on aga selles, et oma võimsate positsioonide saavutamiseks ühiskonnas on Blair, Brown ja teised lääne juhid pidanud planeedi tuleviku allutama globaalse majanduskasvu eelisõigusele; või ausamalt öeldes – korporatiivsele otstarbekusele, milleks on lõputu kasum, millest saavad kasu ühiskonna privilegeeritud sektorid. Iga tulevane poliitiline liider, kes on otsustanud praeguseid tootmis- ja tarbimismustreid muuta, pääseks vaevu stardiplokkidest välja, rääkimata tõelise poliitilise võimu lõpulindist.
Nagu Kanada filosoof John McMurtry peaministri kohta kunagi kavalalt täheldas:
"Tony Blair illustreerib globaalse turukorralduse iseloomu struktuuri. Pakendatud noorusliku kuvandi ettevõttekultuuri, on ta konstrueeritud siiraks, energiliseks ja moraalseks. Nagu teisedki võimupartei juhid, on ka tema teinud kõvasti tööd, et rahandus- ja meediajõuteljed teda "töö tegijaks" välja valitaks. Ta on süsteemi moraalne metafoor. (McMurtry, Value Wars: The Global Market versus the Life Economy, Pluto Press, London, 2002, lk 22)
Sama filtreerimisprotsess kehtib valdava enamuse juhtivatel kohtadel olevate juhtide kohta. Nad kõik on tõusnud tippu hierarhilises ühiskonnas, mis on kujundatud suuresti ettevõtete huvide ja geostrateegilise jõu põimunud nõuetest.
Kui praegused suundumused jätkuvad, võivad tagajärjed inimkonnale olla lõplikud.
SOOVITATUD MEETMED
Media Lensi eesmärk on edendada ratsionaalsust, kaastunnet ja austust teiste vastu. Ajakirjanikele kirju kirjutades kutsume lugejaid tungivalt üles säilitama viisakat, mitteagressiivset ja mittekuritahtlikku tooni.
Võite esitada küsimusi järgmiselt: Miks te harva, kui üldse, tegelete kliima stabiilsuse nimel ülemaailmse majanduskasvu katastroofiga? Miks mitte anda kriitilisemalt aru lõhest valitsuse retoorika ja kliimareaalsuse vahel? Miks te ei uuri rohkem valitsuste ettevõtete lobitööd – lobitööd, mille eesmärk on minimeerida +mis tahes+ jõustatud õigusakte kliimastabiilsust kahjustavate tegevuste suhtes? Kus on teie raportid ja juhtkirjad äri ja poliitilise vastuseisu kohta tervele kliimapoliitikale, sealhulgas fossiilkütuste toetuste ümbersuunamisele taastuvenergiale?
Kirjutage Independenti keskkonnatoimetajale Michael McCarthyle:
E-mail: [meiliga kaitstud]
Ja tema toimetajale Simon Kelnerile:
E-mail: [meiliga kaitstud]
Kirjutage Independent on Sunday keskkonnatoimetajale Geoffrey Leanile:
E-mail: [meiliga kaitstud]
Ja tema toimetajale Tristan Daviesele:
E-mail: [meiliga kaitstud]
Kirjutage Daily Telegraphi keskkonnatoimetajale Charles Cloverile:
E-mail: [meiliga kaitstud]
Ja tema toimetajale Martin Newlandile:
E-mail: [meiliga kaitstud]
Kirjutage The Guardiani keskkonnatoimetajale John Vidalile:
E-mail: [meiliga kaitstud]
Ja tema toimetajale Alan Rusbridgerile:
E-mail: [meiliga kaitstud]
Kirjutage ajalehe Observeri toimetajale Roger Altonile:
E-mail: [meiliga kaitstud]
Kirjutage Financial Timesi toimetajale Andrew Gowersile:
E-mail: [meiliga kaitstud]
Samuti saatke kõik e-kirjad, eriti meediast saadud vastused, Media Lensi toimetajatele:
E-mail: [meiliga kaitstud]
See on tasuta teenus. Rahaline toetus on aga ülioluline. Palun kaaluge ettevõtte meediale vähem annetamist ja Media Lensile rohkem annetamist: www.medialens.org/donate
Selle hoiatuse printerisõbraliku versiooni leiate kuni umbes üks nädal pärast ülaosas olevat kuupäeva aadressil: www.medialens.org/alerts
ja seejärel meie arhiivis aadressil: www.medialens.org/alerts/archive.php
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama