Millal saab kodaniku juhitud riigi boikott moraalselt õigustatuks?
Selle küsimuse tõstatab Iisraeli laienev akadeemiline, kultuuriline ja majanduslik boikott. Liikumine ühendab USA-s, Kanadas, Euroopas ja Lõuna-Aafrikas asuvaid kirikuid, ametiühinguid, kutseühinguid ja muid rühmitusi. See on esile kutsunud Iisraeli toetajate dramaatilisi reaktsioone. USA töölisliidrid mõistsid hukka miljoneid töötajaid esindavad Briti ametiühingud Iisraeli boikoti toetamise eest. Ameerika akadeemikud on kogunud meeletult allkirju boikoti vastu ja korraldanud Ameerika ajalehtedes silmapaistva reklaamikampaania, tõstes poleemikat tahtmatult avalikkuse silmis.
Iisraeli kaitsjad on protestinud selle üle, et Iisrael ei ole maailma kõige hullem inimõiguste rikkuja ning selle väljatoomine on silmakirjalikkus või isegi antisemitism. Retooriliselt nihutab see fookuse Iisraeli inimõiguste ajaloolt selle kriitikute väljamõeldud motiividele.
Kuid "halvim enne" pole kunagi olnud reegel, kelle jaoks boikoteerida. Kui see oleks olnud, oleks varem sihikule võetud Pol Poti režiim, mitte Lõuna-Aafrika apartheid. Ei olnud – Kambodža sidemed läänega olid ebapiisavad, et muuta embargo tõhusaks. Põhja-Korea boikoteerimine täna oleks sama mõttetu. Kas kõik teised õigluse otsimised tuleks seetõttu ootele panna?
Seevastu Lõuna-Aafrika boikoteerimisel oli haaret. Valgete lõuna-aafriklaste vastumeelsus aitas kahtlemata veenda neid mustanahaliste enamuse õiglastele nõudmistele järele andma. Ka Iisrael valvab usinalt oma avalikku mainet. Tihe majandus- ja kultuurisuhete võrk seob seda ka läänega. See – ja selle vaieldamatult dokumenteeritud inimõiguste rikkumised – muudavad selle boikoteerimiseks küpseks.
Millised riigi tegevused peaksid käivitama boikoti? Riigi enamuse elanikkonna väljasaatmine või põgenemine hirmutamine ja seejärel rahvusvaheliselt tunnustatud õiguste keelamine oma kodudesse naasta? Iisrael on seda teinud.
Sadade tuhandete põgenike vara arestimine ilma hüvitiseta? Iisrael on seda teinud.
Kinnipeetavate süstemaatiline piinamine, paljusid hoiti ilma kohtuta? Iisrael on seda teinud.
Kas mõrvata oma vastased, sealhulgas need, kes elavad tema okupeeritud aladel? Iisrael on seda teinud.
Lammutada tuhandeid ühele rahvusrühmale kuuluvaid kodusid ja asustada oma inimesi teise rahva maale? Iisrael on seda teinud. Ükski sellise rekordiga riik, olgu see siis maailmas esimene või 50. kohal, ei saa boikoti vastu usutavalt protestida.
Lõuna-Aafrika apartheid pakub veel ühe kasuliku standardi. Kuidas on Iisraeli käitumine palestiinlaste suhtes võrreldav endise Lõuna-Aafrika mustanahaliste kohtlemisega? See on sarnane või hullem, ütlevad mitmed lõuna-aafriklased, sealhulgas peapiiskop Desmond Tutu, ÜRO eriraportöör okupeeritud aladel John Dugard ning Aafrika Rahvuskongressi liige ja valitsuse minister Ronnie Kasrils. Viimane täheldas hiljuti, et Lõuna-Aafrika apartheid ei kasutanud kunagi ANC aktivistide ründamiseks hävitajaid ja hindas Iisraeli vägivaldset kontrolli palestiinlaste üle "10 korda hullemaks". Topeltseadused juudi asunikele ja palestiinlastele, eraldatud teed ja eluasemed ning palestiinlaste liikumisvabaduse piirangud meenutavad tungivalt Lõuna-Aafrika apartheidi. Kui Lõuna-Aafrika apartheidi boikoteerimine oli asjakohane, on sama õiglane boikoteerida ka Iisraeli sarnasel rekordil.
Iisraeli on esile tõstetud, kuid mitte nii, nagu selle kaitsjad kurdavad. Selle asemel on Iisrael ümbritsetud karistamatuse kookoniga. Meie valitsus on pannud veto 41 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, millega mõistetakse hukka Iisraeli tegevus – pooled USA vetost alates ÜRO loomisest –, võimaldades seega Iisraeli jätkuvat kuritarvitamist. Bushi administratsioon on teatanud Iisraelile antava sõjalise abi suurendamisest järgmisel kümnendil 30 miljardi dollarini.
Teisi sõjalisi okupatsioone ja inimõiguste rikkujaid on koheldud tunduvalt karmimalt. Meenutagem vaid Kuveidi ülevõtmist Iraagi poolt 1990. aastal. Võib-olla oleks ÜRO pidanud juba ammu esitama Iisraelile ultimaatumi, mille ta Iraagile esitas – ja selle jõustama. Iisraeli okupatsioon araabia maadel on nüüdseks ületanud 40 aastat.
Iraan, Sudaan ja Süüria on kõik olnud föderaal- ja osariigi tasandi sanktsioonide sihtmärgiks. Isegi Beverly Hillsi linn kaalub Iraani loovutamismeetmeid, järgides Los Angelese eeskuju, kes kiitis juunis heaks Iraani loovutamise õigusaktid. Ometi pole Iraani Islamivabariik kunagi rünnanud oma naabreid ega okupeerinud nende territooriume. Seda pelgalt kahtlustatakse samade tuumarelvade poole püüdlemises, mis Iisraelil juba on.
Poliitikud kogu maailmas ja eriti Ameerika poliitikud on meid alt vedanud. Meie juhid, alates täitevvõimust kuni kongressini, on Iisraelile Palestiina riigi maabaasi neelamisel nördinud või selle üle rõõmustanud. Nende kollektiivne vastutustundetus määrab nii palestiinlased kui ka iisraellased tüli ja ebakindluse tulevikule ning õõnestab meie globaalset tähtsust. Kui poliitikud ei saa teed näidata, peavad seda tegema kodanikud. Seetõttu on Iisraeli boikoteerimine muutunud nii vajalikuks kui ka õigustatuks.
George Bisharat on San Francisco Hastingsi õiguskolledži õigusteaduse professor ja kirjutab sageli Lähis-Ida õigusest ja poliitikast.
See artikkel ilmus San Francisco kroonika leheküljel B–9
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama