Ajakirjaniku ja Santiago Tšiili ülikooli akadeemikuna on Alberto Mayol olnud aktiivne üliõpilasliikumises ja kirjutanud laialdaselt sellistel teemadel nagu ebavõrdsus Tšiilis, haridussüsteem ja Tšiili ühiskonna moraalsed struktuurid. Ta on raamatute autor "Modeli kokkuvarisemine. Turumajanduse kriis tänapäeva Tšiili mudelisja "Ei tulule: mudeli kriisist uue poliitilise ajastuni".

Ali Sargent: Millised on peamised muudatused üliõpilasliikumises alates 2011. aastast? Millised on peamised väljakutsed, millega see silmitsi seisab?

Alberto Mayol: Üliõpilasliikumine oli hegemooniline. Seega oli keskne küsimus, kuidas läheneda hegemooniale antihegemooniaga ja samal ajal sõnastada alternatiiv. Liikumine tuleb väga laialt läbilõiget ühiskonnast, nii et see on kõige keerulisem asi. Teine väljakutse on inimeste taasmobiliseerimine; see läheb Bacheleti all raskemaks.

AS: Millised on peamised ideoloogilised rühmitused üliõpilasliikumise sees?

OLEN: Ajalooliselt on Tšiili üliõpilasliikumised olnud seotud peamiste poliitiliste parteidega. Huvitav on praegu see, et kõige parempoolsemad osad – kommunistlikku partei toetavad – on üsna väike osa. Need, kes Concertacióni toetavad, muutuvad liikumise sees järjest väiksemaks. Enamasti toetatakse antikommunistlikke vasakpoolseid, autonomistlikke rühmitusi, trotskiste (väiksem osa) ja mõnda "ultra" rühmitust.

Suurimad ideoloogilised voolud on institutsionaalsest poliitikast kaugel. Pärast 2011. aastat tugevnesid anarhistlikud rühmitused. Ma arvan, et see on praegu globaalselt vastupanus eksisteeriv element, mis on seotud majanduse ja ühiskonna selge lõhega.

AS: Kas te võiksite selgitada Nueva Mayoria [uue enamuse] olemust, mida nendel valimistel juhtis Bachelet.

OLEN: Tegelikkuses on see Concertacióni ümberkujundamine. Concertación sündis kõigist parteidest, kes soovisid Pinocheti kukutamiseks rahvahääletust – kes hääletasid vastu. Democracia Cristiana (kristlikud demokraadid) koos radikaalidega koos sotsialistlike parteidega – parteidega, mis olid ajalooliselt vastandlikud. Concertación kasvas pärast 2011. aasta mobilisatsioone ja on nüüd haaranud endasse ka kommunistliku partei.

Ajalooliselt on kommunistlik partei mitmel korral ühinenud selle liiduga poliitilise keskusega. Ühest küljest on sellel alati olnud väga revolutsioonilised protsessid ja muus osas väga traditsiooniline. Selles mõttes on see väga huvitav. See on ülioluline Concertacióni liidu kui ainsa partei jaoks, kellel on side üliõpilasliikumisega. Kommunistliku partei kaudu võib Concertación öelda, et osa üliõpilasliikumisest on "uues enamuses" ja osaliselt eraldi.

AS: Kas te võiksite natuke rääkida Tšiili nõudlusest uue põhiseaduse järele?

OLEN: Probleem on järgmine: põhiseadus tuleneb 80ndate alguses tehtud poliitiliste reformide olulisest kogumist. Selles olid sõnastatud kõik Tšiili poliitika põhielemendid. Üks: sõjaline demokraatia, mida juhitakse Pinocheti diktatuuriga seotud võimude kaudu. Teiseks tõesti intensiivselt neoliberaalne majandusmudel.

Need kaks tunnust tekkisid põhiseaduses ja on kaitstud kogu demokraatia jooksul. See saavutati Kongressi kvoorumisüsteemi abil, mis kohustab teid mitte omama seaduse vastuvõtmiseks häälteenamust, vaid selle asemel, et teil oleks 4/7 ja üle 60% kongressi häältest. Demokraatia alguses, proportsionaalsemas süsteemis oleks see olnud tõenäoline, sest parempoolsed ei saanud üle 30%. Pärast seda on nad kasvanud.

Lisaks sellele loodi hääletussüsteem piirkondlikult nii, et igas ringkonnas oli kaks kandidaati; ja ainus viis mõlema saamiseks oleks saada topelt pluss üks punkt rohkem kui teises loendis. Muidu jääb nimekiri viiki. Seda topelthäält on äärmiselt raske saada. Põhiseaduse järgi ei valita ka senaatoreid, vaid määratakse teatud institutsioonide kaudu ja nii on institutsioon säilitanud status quo. See oli mõeldud riigipöörderiigi säilitamiseks. Kehtiv põhiseadus sunnib riiki täitma abistavat rolli, välistades reformivõimalused.

AS: Kas arvate, et põhiseadusreformid toimuvad Tšiilis lähitulevikus?

OLEN: Jah, nad reformivad põhiseadust – ilmselt tuleb uus – reformivad riiklikku pensionisüsteemi, ilmselt ka haridussüsteemi... aga me jääme ikka alla. Ma arvan, et me oleme üle minemas nõmedamale, vähem intensiivselt neoliberaalsele ülesehitusele. Kuid see on kindel, et muutus on toimumas.

AS: 2011. aastal osalesite ettepanekus, mis kirjeldas Tšiili uut haridussüsteemi [saadaval aadressil www.albertomayol.cl] . Millised olid peamised ideed?

OLEN: Hariduslikul tasandil on Tšiilis avalik süsteem hävinud. Kui tahame siin Tšiilis luua hea avaliku haridussüsteemi, tundub mulle hea koht alustamiseks koolisüsteemi ja tehnikaülikoolide ümbersõnastamine. Kraadinimetusi annaks välja avalik-õiguslike ülikoolide võrgustik, mitte üks konkreetne ülikool. Vastasel juhul saavad üliõpilased, kes saavad õppida mainekamates ülikoolides, eeliseid, mis ei ole seotud intellektuaalsete teenetega.

Vähendage tasusid ja suurendage kulutusi ning süsteem jääb enam-vähem samaks. Samuti keskendusime olemasoleva hariduse struktuurile, poliitilisele olemusele. Sotsiaalset, kultuurilist ja normatiivset sidusust saaks saavutada väiksema turustamise kaudu. Seetõttu koostasime rea kavandeid, mille puhul haridus on tasuta, kuid kraadid lõppevad mingisuguse avaliku teenusega, mis on viis kraadi eest maksta.

AS: Rääkige mulle lähemalt 2012. aasta kohalike omavalitsuste valimiste kampaaniast “Sul ei ole minu häält” ja mittevalimise otsuse politiseerimisest?

OLEN: I oli osa sellest visioonist ja kampaaniast ning selle mõte oli rõhutada, et praegusel süsteemil on vähe mõtet, sest sotsiaalse rohujuuretasandiga pole peaaegu üldse kontakti. Põhjus oli selles, et rahastamine Tšiili süsteemis on väga hägune valdkond, kus taotletakse paljusid varjatud huve. Põhjuseks oli see, et binominaalne süsteem valimissüsteemis hävitab positiivsete muutuste võimalused. Kokkuvõttes nägime palju tegureid, mis tingisid vajaduse näha asju teistmoodi ja loobuda hääletamisest kui poliitilisest aktist.

Kuid seltskond, kes üleskutset mitte hääletada, oli üsna anarhistlik ja kui nad olid õnnelikud, et hetke võitsid, siis kõrge pinge tõstmise mõttes kuulutasid nad end täiesti kaugeks ja kaotasid huvi. Seetõttu jätsid nad edukast projektist tühja koha välja ja kutsuvad praegugi inimesi üles mitte hääletama. Kuigi praegu ei saa te Tšiilis hääletusega palju saavutada tegelike sotsiaalsete lahingute osas, on see siiski kasulik ruum, et tekitada survet soovitud muutuse jaoks. Seetõttu on minu seisukoht, et kõigest hoolimata on kasulikum hääletada.

Abstentsionism peegeldab sügavamat nähtust, mis on seotud sotsiaalse ja poliitilise lahknemisega. Sotsiaalsektorid, millel pole neid esindavat erakonda, moodustavad oma politiseerimise alternatiivina "poliitilisele".

AS: Täname, et rääkisite Vaherahu.

Alberto Mayol on ajakirjanik ja akadeemik Santiagos asuvas Tšiili ülikoolis. Ta on raamatute autor Mudeli kokkuvarisemine: turumajanduse kriis tänapäeva Tšiili mudelisja "Ei tulule: mudeli kriisist uue poliitilise ajastuni".

Ali Sargent studies Comparative Literature with History BA at King's College London. She is an activist and journalist, covering Latin American politics and resistance to austerity in Britain. She also works on film and photography projects, and can be contacted at: alisargent1@gmail.com.

---