Jätkuv poegade eelistamine ja naissoost loodete soopõhise abordi laialt levinud praktika Indias ja Hiinas põhjustavad nendes populatsioonides üha kallutatud sugude suhteid. See on kindlasti äärmiselt tõsine probleem, millel on palju negatiivseid tagajärgi, eriti naiste ja tüdrukute jaoks. Kuid kas see kujutab endast ohtu riiklikule ja ülemaailmsele julgeolekule?
Seda väidavad Valerie M. Hudson ja Andrea M den Boer oma raamatus Bare Branches: The Security Impplications of Asia’s Surplus Male Population. Hiljuti MIT ajakirjanduses pehmes köites välja antud raamat on laialdaselt levinud akadeemilistes ja poliitilistes ringkondades ning selle argumendid on pälvinud nii meediatundjate kui ka CIA tähelepanu. "Naisteprobleemid, mida julgeolekuuuringutes nii kaua eirati, võivad kahekümne esimesel sajandil saada julgeolekuteadlaste keskseks fookuseks," kirjutavad autorid. Aga kuidas need täpselt fookuseks saavad? Kui paljad oksad viitavad sellele, on põhjust muretsemiseks. Raamat mitte ainult ei tugevda sügavalt probleemseid soostereotüüpe, vaid tugineb suures osas oma analüüsist erinevuste sotsiobioloogilistele selgitustele. Need omakorda aitavad naturaliseerida laiemat sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust ning patologiseerida rännet ja poliitilist vastupanu.
Raamatu keskne tees on, et noorte, vallaliste täiskasvanud meeste suur ülejääk populatsioonis kujutab endast potentsiaalset ohtu julgeolekule. Need "paljad oksad", hiina väljend meeste jaoks, kellel puudub abikaasa ja järglased, on tõenäolisemalt vaesed, mööduvad, harimatud ja, mis kõige tähtsam, kalduvad vägivaldsele kuritegevusele, ainete kuritarvitamisele ja kollektiivsele agressioonile. Nende ohjeldamiseks muutuvad valitsused üha autoritaarsemaks ja, surudes maha vägivalla kodus, ekspordivad seda koloniseerimise või sõja kaudu välismaale (Hiina juhtum). Riigid, mis on etniliselt heterogeensemad, nagu India, kipuvad kogema vähemusrühmade vastu suunatud tsiviiltülisid. Teisisõnu, Indias hiljutise moslemitevastase vägivalla taga on rohkem kui hinduistlike parempoolsete fašistlikud organiseerimisstrateegiad paljad oksad. Et need liiga deterministlikud ei paistaks, julgevad autorid kasutada seda metafoori: "Ainuüksi kuivade paljaste okste olemasolu ei saa põhjustada tulekahju, kuid kui sädemed hakkavad lendama, võivad need oksad toimida süütena, muutes sädemed leegiks."
Bare Branches on uus variatsioon vanemast teemast "noorte mõhk", veel üks "demograafia kui saatus" rahvusliku julgeoleku teooriast, mis sai USA kaitse- ja luureringkondades populaarseks 1980. aastate keskel ning mida kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval vägivaldsete konfliktide selgitamiseks. Lähis-Idas ja Aafrikas. Kui üle 20 protsendi riigi elanikkonnast moodustavad noored, muudab see noorte mõhn selle poliitilise ebastabiilsuse suhtes haavatavamaks. Eelkõige on töötud noored mehed, kes on kergesti terroristlikud. Anne Hendrixsoni sõnul toetab 9. septembri 11. septembri järgsel perioodil noorte kühmude teooriat kaks kujutist: pildid vihastest noortest värvilistest meestest kui potentsiaalsetest terroristidest ja looritatud noortest naistest kui repressiivsete režiimide ohvritest. "Kaudne topeltoht – nii plahvatusohtlik vägivald kui ka plahvatusohtlik viljakus – annab näiliselt sujuva rassi- ja soopõhise põhjenduse USA jätkuvale sõjalisele sekkumisele ja USA edendatud rahvastikukontrolli algatustele teistes riikides." (Vt Anne Hendrixson, „Angry Young Men, Weiled Young Women: Constructing a New Population Threat”, The Corner House, detsember 2004, http://www.thecornernhouse.org.uk.)
Bare Branches läheb meeste kohta käivate sotsiobioloogiliste eelduste omaksvõtmisel veelgi kaugemale kui noorte kühmuteooria. Inimeste isaste reproduktiivkäitumist esitletakse lülina evolutsiooniahelas, mis hõlmab mitte ainult ahve, vaid ka laululinde. Testosterooni "T" tase ütleb kõike. Kuna T-tase on näiliselt madalam abielus meestel kui paljaste okste puhul, "mida suurem on nende meeste arv, kes ei saa abielluda, seda suurem on nende tsirkuleeriv T-tase ning seda suurem on vägivaldse ja antisotsiaalse käitumise hulk." (Huvitav on see, et autorid väldivad rääkimist abielusisesest vägivallast). Autorid väidavad ka kindlalt, et madala staatusega mehed panevad toime rohkem vägivalda kui kõrge staatusega mehed. (Aga Bushi, Cheney, Rumsfeldi või rikka Saudi Araabia perekonna võsu Osama bin Laden?) Selle väite toetuseks viitavad nad uuringule, kus töötutel meestel oli elukutse järgi liigitatud meeste seas kõrgeim T-tase .
Samuti tuginevad nad Yorki ülikooli teadlaste Christian Mesquida ja Neil Wieneri tööle, kes väidavad, et noorte meeste "koalitsiooniline agressiivsus" on soodne pärilik omadus, kuna see on viis, kuidas mehed saavad piisavalt ressursse kaaslase meelitamiseks. Sellest järeldub, et mida rohkem on antud elanikkonnas noori mehi, seda suurem on võimalus konfliktideks ja sõdadeks. Mesquida ja Wieneri teooriaid on tõsiselt võtnud ka julgeolekuringkond. 2001. aastal Washingtonis mainekas Woodrow Wilsoni keskuses toimunud sümpoosionil ütles Wiener publikule, et sõda "on loomulik nähtus, mis on kooskõlas inimloomusega ja osa inimloomusest". Näidates pilte erinevatest riikidest pärit mässulistest, rõhutas Mesquida nende kui noorte meeste ühisosa. "Me näeme somaallasi, kui tegelikult peaksime nägema noori mehi." (Vt Woodrow Wilson Center, Environmental Change and Security Project Report, nr 7, 2001).
Seda laadi bioloogiline determinism tugevdab jäiku soomääratlusi mitte ainult meeste, vaid ka naiste puhul, kes on seevastu nõrgem, passiivne sugu. See tugevdab ka heteroseksismi. Kuid see mängib ka peenemat ideoloogilist rolli klassierinevuste ja neoliberaalse ülemvõimu naturaliseerimisel ja ratsionaliseerimisel. Hudson ja den Boer näitavad oma poliitilisi kaarte, kui nad räägivad, kuidas sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse vähendamine võib vähendada vaeste noorte meeste pahameelt ja seega ka ühiskonnasisest vägivalda. Paraku märgivad nad aga, et "seda võimalust on vaba turumajanduses praktiliselt võimatu saavutada." Ja et me end selle pärast halvasti ei tunneks, peaksime meeles pidama, et isegi sissetulekute võrdsustamise korral ei leiaks üleliigsed mehed ikkagi abikaasat. A la Maailmapank, nad vaidlevad mõne sihipärase turvavõrgu poolt.
Tõepoolest, raamatu kriitiline alltekst on hirm rahva vastupanu ees sotsiaalsele ja majanduslikule ebaõiglusele. Eriti hirmutavad on sisserändajad, keda kogu raamatu jooksul patologiseeritakse kui "mööduvaid inimesi". Lisaks kõrgele T-tasemele ja madalale eluea harjumustele on näiteks Hiinas olnud "transientsid" julgenud streikides ja muudes protestides töökaebuste pärast. Selline paljaste okstega "häiriv käitumine" ohustab väljakujunenud ühiskonnakorda.
Jääb näha, kui kauakestev on selle raamatu mõju julgeolekuringkondades. Kuigi see on konservatiivne, mängib see liberaalseid huve, mis on mures Aasia moonutatud soosuhete väga tõelise probleemi pärast. Selles peitub oht. Naiste õiguste nimel võiks see muuta meeldivamaks noorte meeste stereotüüpide ja patuoinaks seadmise jätkuva maailma lõunaosas ja migrantide kohta globaalses põhjaosas. Ainuüksi termin "paljad oksad" on sügavalt dehumaniseeriv, röövib noortelt meestelt nii identiteedi kui ka tegutsemisvõime ning taandab nende käitumise testosterooni funktsiooniks.
Riiklik vägivald sõltub sageli sellisest dehumaniseerimisest. Prantsusmaal nimetas siseminister Nicolas Sarkozy hiljutiste rahutuste ajal kaasatud noori mehi "la racaille'ks", mis on halvustav termin, mis on hullem kui saast, tähistades alainimlikku ning oma olemuselt kurja ja kuritegelikku. Sarkozy ütles, et kavatseb nad "karcheriseerida" – liivapritsiga ja vesipritsiga Prantsuse ühiskonna eest ära lasta. "Selle mõiste rakendamine noorte inimeste kohta ja selle strateegiana pakkumine on verbaalselt fašistlik solvang ja siseministri pakutud poliitikana on see peaaegu nii lähedal kui võimalik "etnilise puhastuse" karjumisele ilma seda tegelikult ütlemata. ” kirjutab Doug Ireland. ("Miks Prantsusmaa põleb?" 6. november 2005, http://direland.typepad.com). Samal ajal esitas Rahvusvaheline Helsingi Föderatsioon Tšetšeenias Vene armeele süüdistuse noorte meeste röövimises ja mõrvas, mis on sihilik "noormeeste populatsiooni hõrenemine".
Indias võitlevad paljud edumeelsed aktivistid poegade eelistamise ja soovaliku ning neid tugevdava rahvastikukontrolli poliitika vastu, kuna need rikuvad naiste ja tüdrukute inimõigusi. Nad ei kasuta ohtlikku "paljaste okste" retoorikat ega apelleeri võltsitud riikliku julgeoleku hirmudele. Nende võitlused väärivad rahvusvahelist toetust ja see hõlmab selle häiriva raamatu tingimuste avalikku vaidlustamist.
Betsy Hartmann on koos Banu Subramaniami ja Charles Zerneriga raamatu Making Threats: Biofears and Environmental Anxieties (Rowman ja Littlefield, 2005) kaastoimetaja. Ta juhib rahvastiku- ja arenguprogrammi Hampshire'i kolledžis Amherstis, MA.