Enamik USA kodanikke oleks üllatunud, kui nad saaksid küsida, et nende riik on sõjas Palestiina riigiga. Nad ei oleks teadlikud, et Palestiina on riik. Nad on kuulnud Jordani Läänekallast ja Gazast, mitte kui Palestiina osadest, vaid kui palestiinlaste elualadest, mida Iisrael okupeerib. Nad eeldavad, et need territooriumid ei kuulunud kunagi ühegi riigi koosseisu ja on loomulik, et Iisrael neid okupeerib.
USA kodanikud pole kuulnud USA sõdurite Palestiinasse saatmisest. Kuidas saab siis sõda tekkida? Nad ei tea Iisraelile antud tohutut toetust nende maksudega. Nad ei tea, et USA-l on nii suur jõud, et ta võib rünnata teist riiki lihtsalt sellega, et luues ja toetades selles riigis nõuetele vastavat võimu, ning lasta sellel võimul oma ülesannet täita.
Kui riik ajaloost kustutatakse, tekib absurdsus. Sõda ei saa kuulutada riigi vastu, mida pole olemas. Kui inimesed põgenevad sellisest riigist ja saavad pagulasteks, kuidas nende eest aru saab? kuidas neid nimetada? Mida teha seal varem elanud ja seal elavate inimeste kaardi, kodude, kultuuriga? Palestiina on selline riik.
Alates sellest, kui sionism alustas oma ilmselgelt hullumeelset programmi Palestiina põlisrahvaste hävitamiseks – ametlikult Iisraeli asutamisest 1948. aastal – on Palestiinast mujale maailma sunnitud minema umbes 5 miljonit põgenikku. USA on Palestiina põgenike probleemiga väga seotud, sest Iisraeli toetamine suures osas tekitas nad.
Kuid kuna USA sõda Palestiina vastu on varjatud, peab USA välja pakkuma vale ettekäände Palestiina pagulaste tagakiusamiseks, kes on toonud võitluse Palestiina vabastamise eest allikani – USA endani. USA on FBI ja immigratsiooni- ja naturalisatsiooniteenistuse ning nüüd koos sisejulgeolekuministeeriumiga kasutanud väidetavaid immigratsioonireeglite rikkumisi ettekäändena paljude Palestiina aktivistide ahistamiseks, vangistamiseks ja riigist väljasaatmiseks, eriti pärast Bushi administratsiooni kaheaastast vana rassismiavaldus araabia, moslemi ja Lõuna-Aasia rahvaste vastu.
USA valitsuse poolt välja toodud Palestiina aktivistide hulgas on tähelepanuväärsed järgmised:
o Michel Shehadeh ja Khader Hamide LA 8-st, arreteeriti algselt Californias 1987. aastal, nüüd ähvardab neid uuesti väljasaatmine.
o Mazin Al-Najjar, arreteeriti Floridas mais 1997, uuesti septembris 2001. Küüditati 2002. aastal.
o Sami Al-Arian, keda on jälgitud alates 1995. aastast, arreteeriti Floridas 2003. aasta veebruaris, praegu vanglas ja ootab 2005. aasta juuliks kavandatud kohtuprotsessi.
o Farouk Abdel-Muhti, arreteeriti New Yorgis 2002. aasta aprillis.
o Ahmed Bensouda, arreteeriti Illinoisis 2002. aasta mais.
o Jaoudat Abouazza, arreteeriti Massachusettsis 2002. aasta mais.
o Amer Jubran, arreteeriti Massachusettsis 2001. aasta juunis ja Rhode Islandil 2002. aasta novembris.
Kahe viimase lugu pole laialt räägitud.
Jaoudat Abouazza kohtlemine föderaalvõimude käes oli oma jõhkruses ebatavaline. 2002. aasta kevadel langesid Bushi administratsiooni korraldused täies mahus. Kõik ülaltoodud aktivistid mõisteti pärast võltsitud vahistamist vangi ja kartserisse. Põhiseaduslike õiguste rikkumine oli tavaline. Kuid pärast vahistamist Massachusettsi osariigis Cambridge'is oli Abouazza maakonna vanglas hambaarstitooli rihmadega kinnitatud ja füüsiliselt piinatud mitme hamba sunniviisilise anesteesiata väljatõmbamise teel. Teda peksti, riisuti, teda kuulati korduvalt üle ja lõpuks lubati naasta Kanadasse, kus FBI ja RCMP jätkasid tema ahistamist. Tema kuritegu? Bostonis toimuva Iisraeli iseseisvuspäeva tähistamise vastase protesti lendlehed.
Amer Jubrani juhtum on tuntum. Jubran on teda kuulama tulnud Uus-Inglismaa publikule öelnud, et neil pole õrna aimugi, mis tunne on ilma riigita. Ta on tuhandeid inimesi kannatlikult õpetanud Palestiina varguse tegelikkuse kohta. Iisrael on USA institutsioonile nii lähedal, et paljude jaoks on see haridus protsess – üks vale teise järel tuleb nagu sibulakihid tagasi koorida ja paljastada. Jubran on selle protsessi läbi viinud paljud. Ta on sõnaosav, sümpaatne ja poliitiliselt kogenud. Nendel põhjustel on USA valitsus võtnud erilisi raskusi, et esitada talle süüdistus ja püüda teda riigist välja saata. Ta teeb seda tavapäraste süüdistuste abil immigratsioonireeglite rikkumises.
Amer Jubrani lähisugulane on pärit Palestiinas Al-Khalili lähedal asuvast väikesest külast. Nüüd elavad nad eksiilis Jordaanias. Kui Jubran küüditataks, tähendaks see vaid tema saatmist ühest paguluspaigast teise. Tõendid selle kohta, kui täielikult USA-d kummitab see, mida ta on teinud Iisraeli kaudu Palestiinaga, on see, et kogu oma jõu ja rahaga peab ta tegema erakordselt palju, et kiusata taga neid Palestiinast, kes sosistab USA inimestele tõde.
Muudel juhtudel on asutus rahul sellega, et loodab oma ostetud meediale, et eriarvamusi ületada. See tähendab, et see võimaldab teisitimõtlemist, teades, et see on pakkunud tuhat tõhusat segajat selle summutamiseks. Kuid mitte Palestiina puhul, eriti pärast seda, kui 2001. aasta septembris kuulutati välja lõputu sõda nafta pärast. Kuigi Palestiina naftat napib, on see Uncle Sami silmis halb eeskuju teistele lähedalasuvatele riikidele, kus naftat on. See näide on selle pikaajaline vastupanu fašismile.
INS, FBI ja uus immigratsiooni- ja tolliamet, mille nimi on ICE, teevad palestiinlaste vaigistamiseks ületunde. Abouazza puhul meenutavad nende meetodid natse, kes olid meditsiinilise piinamise pioneerid. Jubrani puhul on võimud olnud ettevaatlikumad. Nende strateegia on olnud hoida teda pidevalt kohtusüsteemis ühe väljamõeldud süüdistuse peale teise järel. Jubrani teisest poliitilisest arreteerimisest alguse saanud tsirkus on nüüdseks kestnud aasta.
2003. aasta juulis lükkas prokurör Richard Neville tahtlikult tema kohtuprotsessi edasi, raiskas terve pärastlõuna tunnistaja ebaolulisele ülekuulamisele ja väitis seejärel, et pidi varakult lahkuma, kuna ta naisel oli gripp. Eesistujal, austatud Leonard Shapirol, polnud ilmselgelt valikut – kohtuprotsessi jätkamise lubamine tähendaks deklaratsiooni, et grippi põdeval naisel pole õigust oma meest kodus hoida. Septembris lükkas prokurör uut kohtuprotsessi edasi, väites, et tal on reisiplaanid.
Asi oli selles, et tal olid nende reisiplaanide jaoks "ettemakstud piletid" – tõsiasi, mis oli nii oluline, et kaval kohtunikul polnud taaskord valikut. 25. septembril, päeval, mil ta väitis, et kavatseb reisida, oli Neville oma kontoris. Jubrani uueks kohtuprotsessiks on nüüd määratud 6. november 2003. 6. novembril peaks prokurör Neville teatama: "koer sõi mu kodutöö ära" ja kohtunik annab talle täieliku tasu.
Kuigi see on Jubranile isiklikult maksma läinud, on justiitsministeeriumi rünnak tema vastu oluliselt edendanud kahte sisserändajate õiguste ja Palestiina vabastamise põhjust. Tema ja teised, kes on pühendunud tõe rääkimisele USA kurjast osalusest tema riigis, poleks saanud paremat kohta soovida.
Kui me vaid oleksime saanud kuulda nii kõnekaid kõneisikuid põlisrahva seast India sõdade ajal, aafriklasi orjuse ajal, antiimperialiste I ja II maailmasõja ajal, korealasi Korea sõja ajal, vietnamlasi Vietnami sõja ajal, Nicaraguast ja El Salvador ja Honduras Kesk-Ameerika varjatud sõdade ajal, panamalastelt "Operation Just Cause" ajal, iraaklastelt seal USA genotsiidi viimase 13 aasta jooksul, afgaanlastelt, kui nende riigist sai 20 aastaks USA lahinguväli, Somaaliast, alates Jugoslaavia, praktiliselt kogu maailmast, kuna seda on rünnatud USA-d.
Kui justiitsministeerium oleks toona, nagu praegu, olnud piisavalt hull, et avalikult sihikule võtta neid, kes julgesid loo rääkida, oleksime võib-olla nendest kontinendisuurustest kuritegudest palju varem teada saanud. Täna on Bushi administratsioon teinud saatusliku ilmselgeoleku vea. Nad on muutnud USA imperialismi tohutu suuruse mittenägemise peaaegu võimatuks.
USA kodanike jaoks on nüüd küsimus, mida te teete, kui olete oma teadmatusest vabanenud? Kas kaitsete neid, keda teie riik on kahjustanud ja kes on tulnud teile seda lugu rääkima?
(Amer Jubrani kaitsekomiteega saab ühendust aadressil www.amerjubrandefense.org. Käimas on kampaania toetuse kogumiseks tema 6. novembril 2003 Bostonis JFK föderaalhoones peetud kohtuprotsessile.)