Milliste süüdistuste alusel Karaj töötajaid rünnati ja peksti?
Viimasest tööliste organisatsioonide moodustamise koordineerimiskomisjoni üldkogust, mis toimus 2011. aasta märtsis, oli möödunud peaaegu aasta. Meie põhimääruse kohaselt peab üldkogu toimuma igal aastal, et liikmeskond saaks läbi viia ülevaade juhtkomiteest, selle tegevusest, inspektoritest, meie rahaasjadest, samuti valida uus juhtkomisjon ja inspektorid. Nii saatis koordineerimiskomitee 2012. aasta veebruaris ametliku taotluse Tööministeeriumile, et taotleda ühte nende auditooriumitest, mida kasutataks meie peaassamblee jaoks. Kuid nende vastused meie korduvatele taotlustele olid negatiivsed ja nad esitasid suuliselt oma vastuväite. Seetõttu otsustasime liikmeskonna enamuse otsuse alusel korraldada oma kuuenda peaassamblee reedel, 15. juunil 2012 Mehr Shahri linnas Karaj provintsis ja samal ajal jätkata ka meie tagasilükatud ruumitaotlust.
Mina ja veel kolm sõpra Messer Jamil Rast'khadive, Rahman Kardarja Ali Hossaini oli linnast lahkunud Saghez neljapäeva pärastlõunal suundumas Karaj. Jõudsime sisse Emamzadeh Tahr kella poole kümne paiku öösel ja pärast sõbrale helistamist võtsid meid peale veel kaks sõpra, kes viisid meid majja, kus meie koosolek peeti. Pärast vanglast vabanemist sain aru, et naabruskonda kutsutakse Arami puiestee.
Pärast kolme korruse trepist ülesminekut jõudsime oma peremehe majja kolmandale korrusele. Pärast uksele koputamist avas ukse üks lugupidav noor daam ja tutvustas meile end. Sisse astudes oli tunne, nagu astuksime toidupoodi, kus müüakse mune! Kõik selle maja seinad olid kaetud tühjade munakastidega. Meie võõrustaja selgitas, et selline katmine aitas vähendada kogu majast kostvat heli ja müra, et mitte naabreid häirida. Järgmiseks hommikuks oli enamik teisi kohalviibijaid saabunud ning sel ajal, kui me oma hommikusööki sõime ja juhuslikke vestlusi pidasime, ei mõelnud ehk keegi sellele, et julgeolekujõud hiljem meie kogunemist ründavad ja meid arreteerivad.
Tööliste organisatsioonide abistamise koordineerimiskomisjoni kuues aastakoosolek algas hommikul kell kaheksa ja selle algatas ametlikult juhtkomitee valimine. Tunni aja pärast kostis kohalolijate vahel hajutatud märkusi ja vestlusi selle ruumi sobimatuse kohta meie kogunemiseks. Kui kõneleja alustab oma sõnavõttu, palutakse tal häält vaigistada, et naabreid mitte häirida. Selliste takistuste ees kestis koosolek kuni keskpäevani, mil ühtäkki levis kohalolijate seas uudis, et julgeolekujõud on kogu naabruskonna ümber piiranud. Mina ja mõned teised pluss meie peremees läksime akna juurde vaatama. Otse meie maja vastas nägime tohutut julgeolekujõudude kogunemist, kuid meie võõrustaja ütles meile, et nad pole meie jaoks olemas, ja palus rahuneda! Kui me kohtumist jätkasime, helises uksekell. Ukse avanud inimene ütles, et keegi vajab katuse võtit.
Täpselt kell 12:20 algas rünnak meie vastu laskudega ja kümned tsiviilriietuses relvastatud julgeolekujõud sõimasid, karjusid ja solvasid, koputasid ust ja nõudsid sisselaskmist. Kõik, mis selles väikeses majas viibisid, üritasid peita kuhu iganes saavad. Niipea kui uks avati, tormasid sisse paljud tsiviilriietes relvastatud julgeolekujõud, kes suunasid oma relvad meile näkku ja suhu ning käskisid meil põrandal, näoga allapoole, veereda. Mitu korda olen televisioonist näinud, kuidas Iisraeli väed ründavad palestiinlasi ja hakkavad neid valimatult peksma, kuid need agendid, kes ründasid meid, seal majas töötajaid, olid sada korda hullemad. Me kõik olime sunnitud põrandal laiali laotama, käed selja taga, ja kui keegi julgeks end liigutada, ründas neid rühm pätte, keda toideti ja maksti meie töö ja vaeva eest. Solvangud, mida nad meie peale karjusid, olid kuulda ainult nende huulilt, sest mul on tõesti häbi seda siin isegi mainida. Kui mõned agendid meie kurdi riietuse ära tundsid, hakkasid nad meid veelgi pöörasemalt ründama ja karjuma: "Te olete tuhandete kaitsekorpuste tapmise eest vastutavad ja mida kuradit te siin linnas teete..." alustas agent. kõndisin selili ja hakkas mind peksma. Üks mu lähedal lamav töökaaslane karjus talle: "Ära löö teda jalaga, tal on neeruprobleem." Agendid vastasid mulle tugeva löögiga, karjudes vastu: "Las ta neer plahvatab..."
Selles tohutus rünnakus said kõik rängalt läbi pekstud, samal ajal kui agendid karjusid, et oleme terroristide kamp. Väljas hoonet kogunes palju hirmunud inimesi, kes küsisid, mis toimub ja miks nad tulistasid? Miks seal nii palju inimesi oli? Miks nad meid pidevalt pekssid? Agente juhatanud ohvitser palus mõnel inimesel talle tuppa järgneda ja mõned naised järgnesid talle sisse, jälgides meid kõiki käeraudades, põrandale laotatud, näoga allapoole. Üks naistest küsis, kes me oleme. Enne kui jõudsime midagi öelda, ütles agent talle, et me oleme terroristid ja inimesed peaksid olema tänulikud, et meid kinni peeti. Kui keegi meist üritaks inimestele tõtt rääkida, ründaks meid rühm agente. Selleks ajaks, kui meid majast välja evakueeriti, oli peaaegu kõik selles majas katki ja hävinud, vaid käputäis esemeid oli veel terve.
Peale selle, et olin käeraudadega, seoti mind ka jalge ette. Mina ja Hussein Pirooti olime esimesed, kes majast välja viidi. Väljudes võeti meid ka videolindile. Trepi ääres oli ka rühm agente, kes peksid läbi ja sõimasid meid veelgi, kui me neist möödusime. Olime sunnitud autodesse sisenema, käed selja taha seotud. Kui kellegi pea tõsteti, siis löödi. Kulus väga kaua aega, enne kui nad meid kõiki nendesse autodesse panid, kogu selle aja pidime taluma seda kuuma, kitsast ruumi, kuuldes kõiki neid roppusi ja lugupidamatust. Käerauad olid nii seotud, et Khalid Hossaini ja veel mõned inimesed hakkasid protestima ja ütlesid, et nende käed on halvatud. Agentide vastused olid sarnased: "Pane vait. Su käed on halvatud, karmid. Jumal küll, et kõik su käed halvatuks jääksid. Lõpuks alustasid autod pikka teekonda vangla poole. Jälle tabas meid autodest väljudes ennekuulmatu lugupidamatus ja roppused. Kõigil seoti silmad kinni ja rivistati. Väikseimgi heli kelleltki välja ja neid tabab agentide rühm. Meid pandi mitmesse suurde saali ning pärast kingade ja vööde äravõtmist jaotati kõik suurtesse rühmadesse, igaüks tohutusse ruumi.
Sel hetkel saime aru, et viibime Karaj Rajaei Shahri vangla 94. palatis, mis on poliitvangide kõrge turvalisusega osakond ja mida haldab ühiselt teabeministeerium, relvajõud ja eestkostjate korpus. Vangide sõnul, kes olid seal enne meid, ei olnud selle osakonna elanikul isegi külastamisõigust. Vang, keda ma seal kohtasin, hr Sied Mahmud Dolt'abadi oli 32 kuud vangistuses, tema juhtum oli veel otsustamata.
Ülekuulamised algasid pärast seda, kui meid viidi üle üksikutesse kambritesse. Mind isiklikult minu ülekuulamistel ei austatud, kuid kuulsin juttu mõnest, keda ülekuulamisel ei austati ja peksti. Laupäeva hommikul kell neli kästi meil kõigil ärgata ja näoga seina poole vaadata. Kõik olid jälle pimedad volditud ja kästi mitte häält teha. Kõik viidi kambrist välja individuaalselt ning ähvardati paberile alla kirjutada ja pilti teha. Algselt arvasime, et paber oli mingi sõrmejäljega, kuid saime peagi aru, et see on omamoodi äratundmisvorm. Kõik keeldusid paberitega midagi tegemast. Laupäeva hommikul kutsuti meid uuesti välja ning sunniti ja ähvardati, et kui me koordineerimiskomiteest välja ei astu, jääme vanglasse. Kuid mitte ükski ei purunenud ja kõik kaitsesid üksmeelselt meie komiteed. Hoolimata hirmutamistaktikast, solvangutest ja vägivallast olime kõik ülevas meeleolus ja kartmata laulsime oma tööhümni.
Pärast 32-tunnist vahistamist, ilma et kellelegi oleks täpselt öeldud, milles süüdistus oli, vabastati meid vanglast. Pärast vabanemist läksime tagasi naabruskonda ja kohtusime mõne inimesega, kes olid meie vahistamise tunnistajaks. Oma vestluste ajal ütlesime neile, et me pole terrorist ega saboteerija, vaid ainult rühm töötajaid, kes peavad töökoosolekut, ja vabandasime, kui olime neile ebamugavusi tekitanud. Inimesed rääkisid meile, et nad olid esimesest pilgust aru saanud, et oleme korralikud inimesed ja julgeolekujõud valetasid neile.
See oli lühike ülevaade sellest, mis juhtus meiega reedel, 15. juunil 2010 Karajis, kui koordineerimiskomitee liikmeid austati, ropendati, peksti ja hirmutati ilma ühegi süüdistuseta.
Veel üheksa komitee liiget on endiselt vangistuses ja neid pole vabastatud.
Nad on proua: Mitra Homayoni, Rayhaneh Ansaryja Messer: Alireza Askari, ütles Marzban, Mazyar Mehrparvr, Siros Fatehi, Jalil Mohamadi, Faramrz Fetrt'nezhad, Masoud Salim'pour.
Mahmud Salehi
21 juuni 2012
ZNetworki rahastatakse ainult selle lugejate suuremeelsuse kaudu.
annetama